Jane Trepp: kui tulevikus medal tuleb, siis see tuleb vaid tööga

Lühirajaujumise EM-ilt Eestile üle pika aja esimese ujumismedali toonud Jane Trepp ei luba uusi medaleid – ka mitte olümpialt. Küll aga lu­bab ta rasket tööd edasi teha.

 •• Ütlesid pärast medalivõitu, et pjedestaalil seistes ei osanud sa ei nutta ega naerda, sest hõbemedali saamine ei olnud veel kohalegi jõudnud. Kuidas nüüd nendele hetkedele tagasi vaatad?

Mul ei ole vist praegugi veel kohale jõudnud, et võitsin. Ma pole ka nii emotsionaalne inimene, et ma seda eriliselt välja elaks. Tean muidugi, et see on tähtis hetk, minu senise karjääri tipphetk üldse, kuid olen selle nimel ka kõvasti tööd teinud. Kui tagasi vaatan, siis see tulemus ei tule suure üllatusena. Midagi sellist olekski pidanud tulema kogu tehtud töö järel.

•• Ootasidki EM-ilt medalit?

Ausalt öeldes ei läinud võistlustele mingite ootustega. Ettevalmistus ei olnud sada protsenti õnnestunud, sest USA-s on teised võistlused, mis on treenerite jaoks tähtsamad. Ma polnud lühikeses basseinis üldse väga kaua võistelnud. Ei osanud üldse ette kujutadagi, mis võiks seal olla hea tulemus. Näiteks eelujumise järel ei teadnud ma oma aja kohta, kas sellest üldse piisabki, et edasi saada (naerab).

•• Kui nägid 50 m rinnulidistantsi eelujumise ja poolfinaali järel, et tulemused on nii head, kas siis hakkasid närvitsema ka: tuleb medal või ei tule?

Ei, kindlasti mitte. See võistlus oli üldse hästi rahulik. Ma ise ei tekitanud endale pingeid, ei oodanud midagi. Mõtlesin, et kui tuleb me­dal, siis tuleb.

•• Kas sind aitas ka see, et publik ega meedia ei olnud sinu suhtes suuri ootusi üles kütnud – ei teatud ju, mis sinult oodata?

Täpselt nii. Alati, kui inimesed ootavad, tekivad lisapinged, et vean kedagi alt või ei vasta ootustele. Seepärast ei meeldi mulle ka ennustada, kuidas mul võiks mingitel võistlustel minna.

•• Selle oled küll nüüd enda jaoks järgmiseks paariks aastaks ära rikkunud! Nüüd püsib ikka lootus, et tood medali.

Eks mul endal on ka nüüd uued ootused ja sean sihid kõrgemale. Samas, kõik võistlused ei ole ühtemoodi. Ei saa lubada, et iga kord läheb nii hästi. Aga kui saan edasi treenida ilma vigastuste ja pausideta, siis miks mitte mõnel teisel võistluselgi hästi ujuda.

•• Sa oled oma lühikese karjääri jooksul vigastuse käes pikalt vaevelnud küll. Kas vaatad sellele tagasi kui sügavale mõõnale?

Ma arvan, et iga sportlase elus on mõõnaperioode. Eks mul olid ka sellised mõtted peas, et milleks üldse edasi minna, tekkis käegalöömismeeleolu. Kuid päris sellist tunnet, et täna enam trenni ei lähe, ei tulnud kordagi. Ilmselt mu tahe sporti teha oli selleks liiga suur, et päriselt loobuda.

•• Mis sind motiveeris?

Mõte, et lähen USA-sse õppima ja ujuma, et seal on kõik teed lahti. See tekkis just siis, kui siit Eestist paljud vanemad ujujad sinna suundusid ja siis rääkisid, kui vahva seal on treenida ja õppida. See sundis edasi pingutama.

•• Suurvõistlustest oled päris pikalt eemal olnud. 2006. aasta sügisel oli sul küünarliigese operatsioon, siis taastusid ja 2007. aastal läksid Ameerikasse. Alles kaks aastat hiljem jõudsid taas ujumisega tippu. Mis need vahepealsed aastad endast kujutasid?

Ma taastusin päris kaua, aasta jäi kindlasti vahele. Esimene aasta USA-s oli ka seetõttu väga raske. Ajaga hakkas paremaks minema. Tavaline treeningpäev on mul selline, et varahommikul on sprinterite jõusaalitrenn, seejärel tund aega sprinditrenni basseinis. Poole kahest neljani on teine basseini­trenn. Ujumine on aastaringne sport, seal tuleb kogu aeg pingutada.

••Kuidas sulle selline jõusaalis raskustega treenimine istub?

Väga hästi! Paljud tüdrukud imestavad, et mulle meeldib jõusaalis rassida. Tavaliselt tüdrukud ju ei taha seda teha, ütlevad, et kardavad liiga suureks muutuda, et tekivad lihased ja pole enam naiselik. Aga mis mõttega siis üldse ujumist teha, kui end  tagasi hoiad?

•• Õpid Louisiana ülikoolis psühholoogiat. Kui tõsiselt USA ülikoolide sportlased oma õpingutesse suhtuvad?

Mul ei sega spordi tegemine õppimist ega vastupidi. Arvamine, et kõik USA ülikoolisportlased on lollid, ei pea paika. Kui tahad midagi hästi teha, siis seal on selleks kõik võimalused loodud. On tõsi, et seal on meile elu võimalikult kergeks tehtud ning leidub tõesti ka neid, kes seda ära kasutavad, aga minu jaoks on küll nii, et kui on võimalus õppida USA-s ülikoolis, siis miks peaksin selle raisku laskma? See on boonus, mis tuleb ära kasutada!

•• Ujumistreeningud tunduvad USA-s olevat küll mitme sammu võrra Eestis pakutavast ees?

Kui ma vaatan tagasi ajale Eestis, siis... vana Kalevi ujula oli, mis ta oli. Kindlasti ei olnud seal head tingimused, vahel kukkusid kivid laest, aga see oli meie oma bassein. Uus Kalev pole enam see. Ma ei tunne siin, et meie ujumine oleks kellelegi väga tähtis. Kuid USA-s on see prioriteet – ülikoolisport on populaarne ja kõik tehakse ette ja taha ära. Ma ei kujuta enam ette, kuidas ma suutsin siin Eestis üksinda trenni teha. Sellise spordiala jaoks on see kõige halvem asi üldse – sprinteritel on ju vaja kellegagi võistelda. Ei tule kõne allagi, et see kuidagi teistmoodi võiks olla.

•• Mis sind nüüd lähemas tulevikus ees ootab?

28. detsembril pean tagasi USA-s olema, 3. jaanuaril hakkab meil Floridas laager. Põhiline ettevalmistus on sätitud veebruarikuus toimuvateks SEC (South-Eastern Conference) võistlusteks ning märtsis aset leidvateks USA üliõpilasmeistrivõistlusteks. SEC-l tahaks kindlasti finaali pääseda. Meie konverents on väga tugev, seal on palju häid ujujaid. Minu praegused tulemused on paremad kui eelmisel aastal samal ajal, kõik viitab sellele, et peaksin sel aastal tugevam olema.

•• Kool kestab veel poolteist aastat, kas siis tuled Eestisse tagasi?

Ma ei kiirusta õpingutega, sest arvan, et tahaksin aastaks kauemaks sinna jääda, et saaksin seal enne olümpiat treenida. Ei näe põhjust, miks peaksin siia tagasi tulema, et siin üksinda ujuda.

••Olümpia on suur tulevikusiht. Kas ka medal?

Olümpia kindlasti, aga medal tundub praegusel hetkel utoopiline. Eks ma tööd teen, nii et kui see medal tuleb, siis ta tuleb tööga.

Hea meel, et supertrikoost lahti saab

•• Tänavune lühiaraja EM Istanbulis  on viimane võistlus, kus ujujad võisid veel imetrikoosid kanda. Uuest aastast pole need enam lubatud. Jane Trepp selle üle igatahes ei kurvasta – temal võttis Istanbulis hõbemedali­-ala 50 meetri rinnulidistantsi ujumise eel supertrikoosse pugemine aega peaaegu terve tunni!

•• „Käed on siiamaani rakkus,” ütleb Trepp ja näitab käsi, mis tõepoolest kannavad tõsise „töö“ märke.

•• „Mina olen küll õnnelik, et enam ei pea arvestama, et pärast soojendust peab jääma vähemalt tund aega, et trikoo selga saada.” Miks imetrikoosse pugemine nii üüratu aja võtab? Jane toob tavainimesele mõistetava paralleeli: „See on sama, kui peaksid jalga panema neli numbrit väiksemad püksid!“

•• Kuid mis saab uutest rekordipüstitustest? Kas Jane enesegi tulemused oleks Istanbulis sellised olnud, kui imetrikood poleks olnud? „Kindlasti mitte. 98 protsenti ujujatest ütleks sama, see pole lihtsalt võimalik. Kuid kui ajad oleksidki teised, siis kohad oleksid ilmselt samasugused, sest trikoo mõjutab kõiki ühtemoodi.”

•• Jane ise usub, et varem või hiljem ujutakse supertrikoodes tehtud rekordid siiski üle. „Inimvõimete abil on samuti võimalik selliseid tulemusi teha.”

Jane Trepp

ujuja

•• Sündinud 13. märtsil 1988

•• Kool: Gustav Adolfi gümnaasium, Louisiana State University, psühholoogia eriala (käsil kolmas kursus)

•• Treenerid: Tiit-Urmas Reiter, Adam Schmitt