Jelena Glebova: esimese kleidi ostsime balletipoest
•• Jelena, sinu perekonnas on kahe naaberriigi, sealjuures suurepärase uisuriigi esindajate verd. Sinu isa on venelane, ema pooleldi hoopiski soomlanna?
Tõepoolest, minu emapoolne vanaisa on soomlane ja vanaema venelanna, nii et ema õppis lapsena soome keele selgeks. Seejuures vanaema ja vanaisa kohtusid Pärnus, kus ema veetis suurema osa lapsepõlvest. Täiskasvanuna tuli ta Tallinna ülikooli ja jäi siia elama. Isa on venelane ja kodune keel on meil vene keel. Ema räägib puhast eesti keelt, samuti saab ta soome keeles endiselt kõigest aru, aga ka tema emakeeleks on vene keel.
•• Kui palju sinule soome keelest külge on jäänud?
Vanaema vahel püüab minuga soome keeles rääkida, aga eriti pikalt tal see ei õnnestu (naerab). Vanaema, nii nagu enamik ema sugulasi, elab nüüdseks ammu Soomes. Kui ma väike olin, veetsime kõik jõulud nende juures. Ema õe perel on suur eramaja, kus korraldati väga uhke pidusöök, kõik sugulased sõitsid kokku. Jõuluüritused olid väga lahedad ja oodatud sündmused. Nüüd oleme vanemad, kõigil on oma tegemised. Enam me Soome puhkusi ette ei planeeri, mina näiteks esinen sageli pühade ajal jäärevüüs.
•• Isapoolne vanaema elab sul Venemaal?
Jaa, temal käime harva külas, sest sõit on väga pikk. Ta elab Tveris.
•• Oled väga head eesti keelt rääkiv noor naine, kelle kodune suhtluskeel on siiski vene keel. Kui palju sa päevapoliitikat jälgid, kas näiteks kurikuulsa pronksiöö tunded on sul veel meeles?
Mind valdasid kaksipidised emotsioonid, sest käisin sel ajal eesti koolis, seal valitsesid ühed arvamused, vene sõprade keskel olid märksa teised arusaamad. Mõistsin vene rahvast, kellele toimunu oli tähtis, kuid omamoodi õigus oli ka eestlastel.
Minu arvates ei saa Eestis rääkida eestlastest ja venelastest – eestlased elavad Eestis ja venelased Venemaal. Pigem peaksime aru saama, et Eestis elavad kahte liiki inimesed – ühed, kelle emakeel on eesti keel, ja teised, kelle emakeel on vene keel. Minu emakeel on vene keel, kuid mul pole ju midagi selle vastu, et rääkida ja õppida eesti keelt. Lõppude lõpuks on meil üks kodumaa.
•• Keelteoskus ei tule kunagi kahjuks...
Just nimelt, minu arvates on väga tore, kui inimene räägib väga kõrgel tasemel kahte keelt. Meil, venekeelsetel, on kindlasti mõnevõrra kergem, sest tekib kohustus õppida eesti keelt, kui tahame kodumaal hästi hakkama saada. Nii on meil kaks keelt suus, palju raskem on eestlastel, kes tingimata ei pea vene keelt õppima. Olen tähele pannud, et neljakümneaastased räägivad suurepäraselt, kolmekümeaastased ei oska üldse, päris noored aga jällegi õpivad. Vene keelt ei peaks omandama vaid sellepärast, et Venemaa on meie naaber – maailmas räägitakse seda keelt väga palju. Kui lähen võistlustele ja mul on suus nii vene keel kui ka inglise keel, saan kõigiga räägitud. Võin igaühele ligi astuda, ma ei pea muretsema, kuidas suhelda saan.
•• Oled üldse väga usin, õpid nüüd ka kolmandat suurt keelt, nimelt prantsuse keelt.
Jaa, tunnis oli just naljakas vahejuhtum. Olime juba kuu aega käinud, kui pidime rääkima, mida keegi teeb. Ma siis ütlesin, et olen iluuisutaja. Mille peale üks tüdruk meie grupist lausus: sind ma küll ei tea, tean Eestis vaid Jelena Glebovat, aga sind ma küll näinud ei ole.
•• Aga mis keeles sa raamatuid loed?
Kui käisin Audentese gümnaasiumis, lugesin muidugi eesti keeles – pidin ju kirjutama esseesid ja kirjandeid, oleks läinud liiga keeruliseks ühest keelest teise tõlkida ja siis jälle vastupidi. Põhikoolis lugesin vene keeles, samuti vabal ajal.
•• Mida sa loed? Kas ülipopulaarne „Videviku saaga” on sindki ära võlunud?
Jaa, loomulikult, mulle üldse meeldib fantastika, ebareaalsus, nii ei tea kunagi ette, mis suuna lugu lõpuks saab. Mäletan, et kuuendas klassis lugesin kõik „Harry Potterid” väga kiiresti läbi, ma ei valinud üldse kohta, kus nina raamatusse pistsin – lugesin bussis, koolis vahetundidel.
•• Lugemise kõrval on hästi teada ka sinu huvi kunsti ja eelkõige moeloomingu vastu. Proovisid pärast gümnaasiumi lõppu ka Eesti kunstiakadeemiasse astuda. Mida sinult sisseastumisel nõuti?
Pidin ette näitama oma jooniseid, kujundeid, kootud, heegeldatud, õmmeldud töid – võtsin kaasa väga palju erinevaid asju. Õmblen endale palju riideid, nooremana tegin käsitööd. Jooniseid oli ka samuti terve hunnik.
•• Ometi sisse sa EKA-sse ei saanud. Mis sa ise arvad, mis peamine põhjus oli?
Peamise põhjusena toodi välja see, et arvatavasti ma ei suuda iluuisutamise kõrvalt piisavalt koolile pühenduda. Ülikooli saavad vaid parimad, küllap oli komisjoni otsus õige.
•• Hooaja alguses oodatakse alati ärevusega Jelena Glebova säravaid ja omanäolisi kleite. Kas sul on enda jaoks välja kujunenud ka läbi-aegade-lemmikkleit?
Igal aastal on uued kleidid ja kuidagi nii on läinud, et uus meeldib alati vanast rohkem. Minu esimene kleit osteti balletipoest, tädi õmbles kaeluse ümber ja käiste otsa pärlid. Minu jaoks oli see meeletult armas kleit, kuigi praegu vaatan, et väikestel tüdrukutel sätendavad kleitidel Swarovski kivikesed. Ometi arvan, et nägin oma valgete pärlitega palistatud roosas kleidis väga armas välja.
•• Sellel hooajal näeb sind jääl erkrohelises lühikava kleidis ja suurejoonelises pruunides-oranžides toonides vabakava kleidis. Oled sa nende kohta ka juba arvamusi kuulnud?
Jaa, tean, et neist on päris palju räägitud. Isegi Ameerikas võistlustel kuulsin, kuidas esiridades karjuti: „Su kleit on parim!”. Aga eks ta ole ka, ilus ja originaalne.
•• Millest lähtuvalt te õmblejaga kleidi välja mõtlete – kas jälgite pigem moesuundi või konkurente?
Põhiliselt teeme kleidi ikka minu maitse järgi, kuigi moodi ja arenguid selles jälgin ma pidevalt. Viimasel ajal on mind palju aidanud EKA kolmanda kursuse moedisaini tudeng Olga Rattik.
•• Teame, et üks sinu lähedasemaid sõpru uisumaailmas on Gruusia neiu Elena Gedevanišvili. Kas aastatega on veel keegi lisandunud?
Uisuilmas on mul isegi poiste seas rohkem sõpru, nendega on palju kergem suhelda, tüdrukuid saan ühe käe sõrmedel üles lugeda. Minu väga lähedane sõbranna on Diana Rennik (esindas Eestit Torino olümpial paarissõidus koos Aleksei Saksaga – toim), ta esineb jääsõudes, peamiselt Saksamaal, aga käib palju ka tuuritamas. Temaga koos oleme mitmel korral puhkusel käinud.
New Yorgis kohtusin taas Natalia Mitsuokaga, kellega saime sõpradeks juunioride võistlustel. Ta esindas Argentinat, kuid elab USA-s. Natalia küll enam võistluskarussellis ei tiirle, kuid jäime väga lähedasteks sõpradeks. Võistlustel suhtleme tüdrukutega omavahel päris palju, konkureeritakse peamiselt kodus, kui on mängus tiitlivõistlustele pääsu piletid. Suurvõistlusel ei ole ju eriti vahet, kas oled kaheksas või üheksas. Teisiti on ilmselt päris tipus, ma ei usu, et kaks maailma parimat Yu-Na Kim ja Mao Asada erilised sõbrannad on.
•• Suvel treenisid sa koos ühe Vancouveri olümpia medalisoosiku Joannie Rochettiga.
Joannie on väga lahke ja sõbralik, veetsime koos kaks suurepärast nädalat. Ja Laura Lepistöt sain märksa paremini tundma sügisel, kui käisime Jaapanis esindamas Euroopat. Olime neljakesi – Laura, mina, Samuel Contesti ja Stephane Lambiel – täiuslik meeskond. Elasime üksteisele nii meeletult kaasa, nagu poleks kunagi konkurendid olnudki.
•• Kas Laura Lepistöga eelmise aasta EM ja sellele järgnenud skandaal ka jutuks tuli?
Arutasime juhtunut pikalt, kuid Laura kinnitusel saab ta väga hästi aru, kuidas jutud levivad, lõpuks paneb keegi midagi omast peast ka veel juurde. Laura rääkis, kuidas temalt oli üks ajakirjanik küsinud: kas iluuisutamises geisid on? Laura olla siis vastanud, et küllap on, aga tema ei oska küll kedagi nimetada. Ajaleht aga kirjutas, et Laura Lepistö väitel on Soome uisutaja Ari-Pekka Nurmenkari gei. Mispeale Ari Pekka, kes oli abielus ja just isaks saamas, helistas Laurale: misasja sa lehtedes jutustad?! Nii et Laura teab omast käest, kui kergesti igasugused möödarääkimised võivad tulla. Igasugu lugusid ei ole vaja liiga tõsiselt võtta.
•• Treener Anna Levandiga on teil tore traditsioon, kui hoiate vahetult sinu etteaste eel teineteise käsi. Millal see tekkis?
Alles möödunud aastal, kuid see võtab pinget alla: surun Anna kätt ja tunnen end kohe kindlamalt.
•• Kas peale käehoidmise on veel midagi, mida alati enne võistlust teed? Mõni tegevus, mõni maskott?
Kandsin aastaid kaasas medaljoni, kus olid kaksikud (Glebova tähtkuju – toim), arvasin, et see toob mulle õnne ja edu. Kuni ühel hetkel märkasin, et sõltumata medaljonist sõidan vahel halvasti ja vahel hästi. Ma eriti ei usu sellistesse asjadesse. Pigem tekib lisapinge, kui märkan, et õnnetoov maskott on koju jäänud.
•• Sinu treener on mitmekordne suurvõistluste medali võitja. Kui palju sa Anna võistlusvideosid näinud oled? Mida ta tegi sinust paremini, mida halvemini?
Kui Anna võistles, oli üldine tase märksa madalam, seega on meid väga raske võrrelda. Sel ajal piisas lihtsamatest kolmekordsetest hüpetest, nüüd tehakse kaskaade, tüdrukud hüppavad kolmekordset axelit, proovivad juba neljakordseid hüppeid. Kostüümid, välimus, stiil – kõik on muutunud. Anna oli oma aja artistlikumaid uisutajaid, teda on väga meeldiv vaadata, isegi kui hüpped välja ei tulnud.
•• Veedate Annaga päris palju aega koos, kas vahel kaklete ka?
Minu meelest kogu aeg kakleme (naerab). Mul on iga asja kohta oma arvamus, nüüd on Anna sellega harjunud ja kuulab mind ära. Mulle väga meeldib vaielda, eriti Annaga. Vahel tunnen ette, et tal on õigus, aga püüan ikka oma jutu ära rääkida. Kuulan teda kogu aeg, võib-olla ma ei tee kohe järeldusi, kuid sõnad on mul meeles ja ma muudkui kerin neid oma peas. Vahel saan alles paari päeva pärast Anna jutu mõttest aru. Kuid vahel on vaidlustes ka minul õigus.
•• Oled sa vahel mõelnud, et olid ikkagi õnnelik tüdruk, et saatus Anna su teele tõi?
Jaa, muidugi, Anna on mulle väga palju andnud, seejuures on kõige tähtsam sportlase kasvatamine. Nüüd, küpsemana, tunnetan paljusid asju juba ise, kuid mõni aeg tagasi pidi Anna kõike mulle rääkima ja õpetama.
Mäletan nii hästi seda hetke, kui rääkisime – minu ema, mina ja Anna. Lootsin, et ema soovitab mind Annale, kuid jutt muudkui keris ja tema ei öelnud midagi. Lõpuks ei pidanud ma enam vastu, võtsin kogu julguse kokku ja ütlesin kõik välja, mis hingel oli.
•• See oli sinu esimene väga suur võit?
Kindlasti
•• Uisutamise kõrval armastad sa ka suusatada, kas plaanid Vancouveriski mägesid vallutada?
Hea idee! Mägesid ma armastan, olen suusatanud Rootsis, Soomes, Lõuna-Euroopa mägedes. Naudin lund ja päikest, viimasest on Eestis tihti puudu. Hingelt olen rohkem talisportlane, kuigi tennis meeldib ka.
•• Euroopa meistrivõistlused, mis seekord peetakse Tallinnas, on ukse ees. Kas sinu suvel välja käidud eesmärk, medal, on endiselt sihiks?
Ma unistan medalist. Selleks peab kõik õnnestuma –nii see, mis minust sõltub, kui ka kõik teistest olenev. Medal on üks suur pusle, mille tükikesed peavad kokku sobituma ühel ajahetkel.
•• Kas kodupublik aitab kaasa või tekitab hoopis lisapinget?
Küsisin sama just Laura Lepistö käest, sest tean, et suur hulk publikust hoiab pöialt just mulle. Laura ütles, et tema küll ei olnud eelmisel aastal Helsingis peetud EM-il rohkem närvis kui teistel suurvõistlustel. Kui oled jääl, siis mõtled vaid oma kavale ja sõidule, mitte enam publikule.
•• Kaks aastat tagasi olid kimpus põlvevigastusega, kas nüüd on kõik korras?
Loodetavasti on korras (sülitab kolm korda üle vasaku õla ja koputab kolm korda lauale – toim).
•• Ülemöödunud hoojal muretsesid iluuisufännid nii sinu kui ka Grethe Grünbergi pärast. Kas sul endal tekkis hirm, et äkki ongi karjäär läbi? Nii nagu kahjuks läks Grethega?
Vigastus oli meil Grethega tõesti samal ajal, ETV tegi meist mitu lugu koos – üks kurtis oma häda ja teine oma. Tegelikult püsisin päris kaua lootusrikkana, kuid kui kuu aega oli möödas ja jalg sama valus, hakkasin tõesti muretsema. Poolteist kuud ma ei uisutanud, kuid siis tehti üks süst ja valu oli justkui võluväel kadunud. Olin väga õnnelik, et pääsesin nii kiiresti jääle tagasi, kuu hiljem võistlesin taas maailmatasemel. Operatsioon tehti samuti õigeaegselt, hooaja lõpus, sain piisavalt puhata. Grethe sõitis valuga, mina loobusin Eesti meistrivõistlustest – tervis on ikkagi tähtsam kui üks võistlus.
•• Oled öelnud, et sooviksid tipptasemel uisutada 25. eluaastani. Ehk siis teisisõnu, lõpetad karjääri pärast Sotši olümpiat?
Jah, umbes sel ajal tahaksin võistlusspordi karjääri seljataha jätta.
•• Aga jätkad siis treenerina, kohtunikuna või eemaldud iluuisuilmast sootuks?
Kindlasti jään uisutamisse, tahan kõike proovida, meeldib treeneritöö, koreograafitöö, naudin kohtunikutööd. Kohtunikuna muidugi igapäevast leiba ei teeni, võistlused on kord kuus või kord kahe nädala tagant.
•• Oled juba võistlusi hinnanud?
Jaa, mitu korda. Tundsin end mugavalt, ma ei pea raamatuid ja reegleid tuupima, sest kõik on peas ja veres – olen siiski 15 aastat ala sees elanud. Näen üsna lihtsalt, mis head ja vead kellelgi on.
•• Oled võistelnud peamiselt praeguse hindamisüssteemi ajal. Kui õiglaseks sa seda pead?
Kõrge hinde saamiseks peab uisutama raske kava, kuid samas hinnatakse enam ka loovust. Varem pidid naised näitama viit kolmekordset hüpet, nüüd võib valida – kui teed kergema kava, saad vähem punkte. Keegi ei keela lihtsamalt teha ja kindla peale minna. Võistleja näitab seda, milles ta hea on. Samuti on süsteem detailne, saan hiljem teada, mille eest kogusin vähem punkte, millega tuleb veel tööd teha.
•• Uuest aastast alustasid ka treeneritööd. Ega sa ometi üle pinguta?
Lapsed on nii algajad, teeme nendega trenni vaid kaks tundi nädalas, see pole mingi koormus. Ent tõesti, esimene Jelena Glebova treeninggrupp on alustanud, mõne aja pärast võtame lapsi juurde.
Eluloolist
Jelena Glebova
Iluuisutaja
Sündinud: 16. juunil 1989.
Perekond: vend Ilja esindab koos Mari Sergejevaga Eestit paarissõidus.
Treener: Anna Levandi.
Haridus: Audentese spordi-
gümnaasium, Tallinna ülikool, koreograafia.
Lemmikud: Joannie Rochette, Daisuke Takahashi, Aleksei Jagudin.
Käesoleva hooaja kavad:
lühikava Lee Holdridge´i
„East of Eden”, vabakava Nikolai Rimski-Korsakovi „Capriccio Espagnol”.
Saavutused:
viiekordne Eesti meister, EM-il
12. koht 2007 ja 2009, juunioride MM-i kuues koht 2007, MM-i
15. koht 2007. aastal.
