Jooksmine on vaese mehe sport!
Üle 400 Kenya mehe läbib aastas maratoni kiiremini kui 2:20 ning üle kahe tuhande keenialase osaleb igal aastal Ameerika ja Euroopa maanteejooksudel. Teadlased on suure uudishimuga otsinud tolle ligi 30 miljoni elanikuga Ida-Aafrika riigi sportlaste „jooksugeeni”. Kenyas treenivat Tiidrek Nurmet külastades sai mulle selgeks, et peamine „geen” ehk harjutama innustav tõukejõud on sotsiaalne keskkond, kus sel rahval tuleb elada ja iga päev oma lastele parema järje kindlustamiseks pingutada.
Elu muldonnis
1963. aasta 12. detsembril iseseisvuse saavutanud Kenya on vaene maa. Ligi pool töötavast elanikkonnast teenib päevas vähem kui ühe dollari. Struggle for life ehk eluvõitlus käib seal kõige ehedamal kujul. Iga viie minuti järel sureb riigis üks laps. Suuri lootusi panevad keenialased „oma presidendile“ Ameerikas – USA presidendiks vannutatud Barack Obama isa pärineb Kenyast.
Elamusse, mida võib nimetada muldonniks, mahuvad inimesed ainult magama, muuks tegevuseks pole seal ruumi. Peamine aeg veedetakse õues, värskes õhus. Liikuda saab peamiselt jalgsi ja vahemaad on pikad. Seljas tuleb vedada veenõu, tulematerjali, väikest õde või venda ning töötada maisipõllul. Seda kõike võib nimetada treeninguks, millest heaoluriikide noored on priid. Seetõttu jooksevad ka Portugali, Itaalia, Soome, Eesti ja teiste maade staierid 5000 m ja 10 000 m distantsi oma kolmekümne kuni neljakümne aasta tagustest eelkäijatest minuti kuni kaks aeglasemalt.
Meil puuduvad eluliselt vajalikud motivaatorid, mis sunniksid noori rasket tööd tegema ja pingutama. Organismi tõeliseks ettevalmistamiseks kesk- ja pikamaajooksutreeninguks kulub aga kümme aastat.
Kenya lapsed on kõhnad, nad söövad enamasti maisi, ube ja salateid. Ligi 85 protsenti päevasest toidukalorsusest saavad nad juurviljadest ja 15 protsenti loomset päritolu toidust. Jooksjate toit on süsivesikuterikas.
3000 m takistusjooksu eksmaailmarekordimees Moses Kiptanui on öelnud: „Sa oled vaene, ja oled vaene seni, kuni ei jookse.” Tema sõnul on igast kümnest rahvusvahelisel areenil edu saavutanud jooksjast üheksa kasvanud vaeses peres.
Neli viiendikku rahvastikust elab maal, vähemalt 1500 meetri kõrgusel üle merepinna, kus on keskmine temperatuur 20 kuni 28 kraadi. Jooksmiseks ideaalsed olud!
Enamik maailmaklassi jooksjatest pärineb põllumajanduspiirkonnast, Lääne Rift Valley provintsi mäestikualalt. Nad kuuluvad kalejinsi hõimu, mis moodustab 12 protsenti rahvastikust.
Töö käib keskustes
Halastamatult tugev treeningtöö käib jooksukeskustes. Peamised paigad on Iten, Eldoret, Kaptagat ja Embu, mis asuvad keskmäestikus. Eldoreti külje all asub kahekordse olümpiavõitja ja Kenya olümpiakomitee presidendi Kipchoge Keino baas. See on ka rahvusvahelise kergejõustikuliidu treeningkeskus, kus saavad harjutada eri riikide jooksjad, kelle kulud tasub IAAF või olümpiasolidaarsusfond. Keskuses, mida juhib Kipi (nii teda kutsutakse) poeg Ian Keino, treenisid eelmisel talvel ka Tiidrek Nurme ja Nikolai Vedehhin. Seal asuvad ka Kip Keino orbude kodu, kool ja laiuvad teeistandused. Eldoretist kümne kilomeetri kaugusel on muldkattega staadion. Viimane edukas Keino keskuse kasvandik oli Pekingi olümpial 1500 m jooksus hõbeda võitnud Asbel Kiprop.
Üle 2300 meetri kõrgusel üle merepinna asuvas Itenis harjutab ligi pool tuhat Kenya tippu ja sealses St. Patricki koolis on õppinud paljud nimekad jooksjad nagu näiteks Wilson Kipketer, Peter Rono, Ibrahim Hussein, Isaac Songok ja Augustine Choge.
Tuntust kogub Hollandit esindava Lornah Kiplagati treeningkeskus, kus on ka jõusaal, ujula, saun ja muu vajalik. Kiplagat tegi selle eeskätt naisjooksjatele. Pekingis võitsidki keenialannad esmakordselt olümpiakulla – Pamela Jelimo 800 m ja Nancy Langat 1500 m jooksus.
Iteni ümbrus on mägine, rajad kulgevad liivastel mägiteedel. Harjutada saab ka muldkattega staadionil.
Nurme kogub võhma
Praegu harjutab Itenis ka Nurme, kes laagri seitsmendal päeval tegi 2100 meetri kõrgusel Moi ülikooli (Moi oli eelmine riigi president) muldkattega staadionil esimese rajatreeningu.
Tiidrek jooksis viis korda 1000 meetrit – ajad 3.24, 3.25, 3.26, 3.28, 3.25, puhkepaus kolm minutit, keskmine pulss jäi alla 175 ja vere laktaadisisaldus oli pärast viimast lõiku 3,4. Lisaks tegi lühikesi kiirendusi, et tugiliikumisaparaat saaks tugevama koormuse, mis on keskmäestikus väga oluline, et ei tekiks vastuolu organismi teenindavate ja täideviivate mehhanismide vahel.
Kohtusin Itenis ühe juhtiva jooksutreeneri Renato Canovaga, kelle rühmas on kuus meest jooksnud 10 000 meetrit alla 27 minuti. Arutasime temaga ka Nurme treeninguid ja arenguvõimalusi. Itaallase sõnul peab Tiidrek 5000 m distantsi jaoks suurendama jooksumahtu ning läbima tempokrosse ja pikki lõike kiiremini.
Aafrika-reis oli tõeline depressiooniravi. Meil Eestis on elamiseks ja sportimiseks väga head tingimused. Kuid jooksjad, kes tahavad rahvusvahelisele areenile jõuda, peavad talvekuudel treenima soojal maal ja kui vähegi võimalik, siis keskmäestikus.
