Jüri Jaanson: kõige loogilisem on see, et ma ei lähe Londoni olümpiale

 (1)
Jüri Jaanson: kõige loogilisem on see,  et ma ei lähe Londoni olümpiale
Arno Mikkor

Hoolimata sellest, et kuue olümpia karastusega sõudekorüfee Jüri Jaanson (43) ei ütle veel, kas läheb 2012. aastal ka Londoni mängudele või mitte, on tema mõtteid spordist ja elust alati huvitav kuulda.

Veenduge, et ma ei luiska!

•• Jüri, kui tõsiselt sa praegu harjutad?

Üsna tõsi­selt. Tõsi, prae­gu on ker­ged taas­ta­vad tree­nin­gud, sest üleei­le (möö­du­nud es­masp­äe­val – toim) lõpe­ta­sin 16-päe­va­se in­ten­siiv­se ma­hutsükli.

•• Millise eesmärgiga treenid?

Eesmärk num­ber üks on saa­da hil­je­malt järg­mi­se aas­ta ke­va­deks või ke­vad­su­veks kät­te vas­tu­sed tipp-spor­dis jät­ka­mi­se suh­tes. Sel­lest tu­le­ne­valt ka­su­tan prae­gu võima­lu­si ja ae­ga eks­pe­ri­men­ti­deks tree­nin­gu­te lä­bi­vii­mi­sel. Täp­se­malt ei hak­kaks rää­ki­ma, mil­les need seis­ne­vad – jutt ki­suks lii­ga spet­sii­fi­li­seks.

•• Kas tegeled mingil määral kompamisega, kuidas 43-aastasele mehele hullumeelsed koormused sobivad?

Tipps­por­dis ei saa rää­ki­da koor­mus­te so­bi­vu­sest. Asi on liht­ne: kui ei suu­da enam te­ha, pa­ne pil­lid kot­ti! Õn­neks on mul prae­gu ae­ga ja võima­lu­si kes­ken­du­da iseen­da or­ga­nis­mi­le, ma ei pea ar­ves­ta­ma teis­te­ga ega mi­da­gi for­ssee­ri­ma. Iseen­da­ga te­ge­le­mi­ne peab ai­ta­ma lei­da vas­tu­sed küsi­mu­se­le, kas mul ta­suks mõel­da tipps­por­dis jät­ka­mi­se­le 2012. aas­ta Lon­do­ni olümpia­ni.

Hil­je­malt tu­le­va aas­ta ke­va­del või ke­vad­su­vel tu­leb Lon­do­ni kohta ot­sus te­ha. Seejä­rel on tar­vis luua or­ga­ni­sat­sioon, pan­na pai­ka pi­ke­maa­ja­li­sed tree­ningp­laa­nid ja lei­da ma­te­riaal­sed ga­ran­tiid. Sa­mu­ti on va­ja saa­da üle­vaa­de po­tent­siaal­sest sõude­mees­kon­nast, kel­le­ga Lon­do­nis­se min­nak­se, ning mees­kon­na kan­di­daa­ti­del tu­leb püsti­ta­da eesmärk, mi­da olümpial si­hi­tak­se. Kaks ja pool aas­tat en­ne olümpiat on pa­ras aeg et­te­val­mis­tu­se­ alus­ta­mi­seks.

•• Mis motiveeriks jätkama?

Mul po­le se­ni ol­nud mo­ti­vat­sioo­ni, et öel­da en­da­le: „S­topp!” Pi­gem kee­rak­sin as­jad vas­tu­pi­di: mul po­le ol­nud ka va­ja­dust, et lõpe­ta­da. Tä­na hom­mi­kul oli ju ilus ilm ning nau­ti­sin mõnu­sat veet­ree­nin­gut Pär­nu jõel...

Sõlt­la­ne, ol­gu siis te­gu nar­ko-, si­ga­re­ti- või al­ko­ho­lisõlt­la­se­ga, ei suu­da ju oma sõltu­vu­sest loo­bu­da! Nii mi­na­gi. Va­jan jä­re­li­kult era­kord­selt suurt mo­ti­vat­sioo­ni, et öel­da sõud­mi­se­le „ei”. Olen tei­nud tipp-s­por­ti üle vee­rand sa­jan­di, mu pe­rel on seetõttu am­mu sis­se har­ju­nud elurütm. Võib-ol­la tu­le­vad siis prob­lee­mid, kui pea­me mi­da­gi muut­ma?

•• Mida tundsid hiljuti Eesti koondise katsevõistluse järel, kus katkestasid ühepaadi poolfinaali?

Mõtle­sin sel­le võist­lu­se nur­ju­mi­se põhju­sed ra­hu­li­kult lä­bi: olin eel­mi­sest koor­mustsüklist liht­salt taas­tu­ma­ta ning li­ha­sed olid tühjad. Aga eks Ees­ti poi­sid on ka tu­ge­vad. Po­le enam nii, na­gu 10–15 aas­tat ta­ga­si, kui võisid end igast asen­dist Ees­tis esi­me­seks tõmma­ta. Kas ma üld­se enam tõmban­gi...? Aga se­da veel näeb.

Nä­da­la­va­he­tu­sel osa­len Ees­ti ka­ri­kavõist­lus­tel, mis on mul­le tree­ningvõist­lus (Jaan­son võitis ühe­paa­dil And­rei Jämsä ees li­gi 14-se­kun­di­li­se edu­ga – toim). Ka­su­tan prae­gu väik­se­maid võist­lu­si tree­nin­gu­na, sest mu plaa­nid näe­vad et­te kor­ra­li­ku­ma sõude­hoo saa­vu­ta­mist juu­ni kesk­pai­gaks, mil pee­tak­se Münc­he­ni MK-etapp. Kui prae­gu­ne tree­ningp­rot­sess õnnes­tub, saan 7. juu­ni pai­ku, paar nä­da­lat en­ne Münc­he­ni-võist­lust ot­sus­ta­da, et star­din seal. Siis peaks ju ju­ba nä­ha ole­ma, kas mi­nust oleks  Münc­he­nis as­ja või mit­te.

•• Kuivõrd mõjutab juunikuu tippspordis jätkamist?

Mi­na neid as­ju nii ei seo. Kui juu­nis peaks hal­vas­ti mi­ne­ma, tu­leb sel­gi­ta­da väl­ja põhju­sed, miks nii juh­tus. Ja kui põhju­sed pei­tu­vad sel­les, et ma enam ei küündi tipp­ta­se­me­le, tu­leb tões­ti kõrva­le as­tu­da.

•• Kas mõtled juba ka augustikuisest Poznani MM-ist?

Min­gil mää­ral mui­du­gi. Prae­gu­se ka­va jär­gi peak­sin jõud­ma pa­ri­mas­se vor­mi hooa­ja tei­sel poo­lel. Aga ela­me kõige­pealt sin­na­maa­ni... Su­vel näe­me!

•• Kui stardid MM-il, siis millises paadis?

Loe veel

Ei tea. Kõik ot­su­sed, kas ja mil­li­ses paa­dis seal star­din, tu­le­vad su­vel. Las su­ve esi­me­ne pool lä­heb en­ne möö­da, vaa­ta­me, kui­das tõusug­raa­fik on. Ku­ju­ta et­te, et ro­nin prae­gu Mt. Eve­res­ti­le – nii pi­kal tee­kon­nal ei saa ajast et­te ru­ta­ta ega mi­da­gi for­ssee­ri­da. See tee­kond väl­tab hil­je­malt järg­mi­se ke­va­de­ni, kui tu­leb ot­sus­ta­da ka Lon­do­ni olümpial osal­emi­se koh­ta. Aeg on ju ai­nu­ke asi, mil­le suh­tes meil võimu po­le – las ta siis jook­seb oma­soo­du eda­si!

•• Kas oled endise paarimehe Tõnu Endreksoniga, kes võttis perele pühendumiseks tänavu hingetõmbehooaja, tulevikuküsimusi arutanud?

Ei ole veel. Tõnu on küll öel­nud, et tu­leb ta­ga­si, aga kui süga­va­malt te­ma te­ge­vu­si analüüsi­da, peab ole­ma val­mis iga­su­gus­teks ot­sus­teks. Tõnust sai ju märt­sis pe­rei­sa, sa­mu­ti saab te­mast pea­gi ma­ja­pe­re­mees. Neid muu­tu­si ei pruu­gi Tõnu prae­gu ise veel ta­ju­da­gi, ku­na ta on nen­de sees.

Peab ar­ves­ta­ma, et Tõnul on spor­dis suu­repä­ra­sed saa­vu­tu­sed. Mil­li­ne uus eesmärk võiks olümpia-hõbe­da­le so­bi­da? Kui kuld­me­dal, siis see nõuab vä­ga suur pühen­du­mist. Oo­tan ja vaa­tan hu­vi­ga, mi­da Tõnu teeb.

Ot­sus­ta­mi­se suh­tes krii­ti­li­sed ajad võivad tal­le tul­la järg­mi­sel või al­les ülejärg­mi­sel tal­vel. Olen val­mis sel­leks­ki, kui Tõnu mõis­tab, et ei suu­da mi­tut as­ja te­ha, ning as­tub spor­dist lõpli­kult kõrva­le. Kõik sõltub siis­ki sel­lest, mil­li­sed soo­vid spor­di suh­tes ta en­da­le pa­neb. Võib-ol­la ta sügi­sel tea­tab, et soo­vib liht­salt ai­da­ta mees­kon­nal Lon­do­nist me­da­lit tuua.

•• Kas Tõnu otsus mõjutab ka sinu tulevikku?

Lon­do­ni olümpia suh­tes võib te­ma ot­sus mind mõju­ta­da, kui­gi ma ise ei mõtle prae­gu kar­vavõrd­ki Lon­do­ni­le. Olen ot­sus­ta­nud, et min­git sea­na­ha ve­da­jat mi­nust tipps­por­dis ei saa! Ta­han en­ne Lon­do­ni-ot­su­seid tea­da, kas olen üld­se veel suu­te­li­ne mi­da­gi kor­da saat­ma. Prob­lee­me võib tek­ki­da ju iga­su­gu­seid, ku­ni sel­le­ni väl­ja, et va­jan ras­ke­teks nel­ja­paa­dit­ree­nin­gu­teks dub­lan­ti (nae­rab). Sõud­mi­ne on nõud­lik ala ja mees­kon­na­paa­ti kuu­lu­des ei saa kui­da­gi an­samb­list väl­ja lan­ge­da!

Mis veel Tõnus­se puu­tub, siis sel­lest het­kest, kui hak­kan lõpuks mõtle­ma Lon­do­ni pea­le, mõju­ta­vad te­ma ot­su­sed kind­las­ti ka mind. Näen ju te­da ühe võima­li­ku mees­kon­na­kaas­la­se­na ning pean Tõnut sel­les rin­gis vä­ga olu­li­seks lüliks, sest mees­kond peab ole­ma ter­vik.

•• Kui palju sind kõrvalt keelitatakse ja mõjutatakse tippspordis jätkama?

Sõude­lii­du pre­si­den­di Rein Kil­gi ar­va­tes pean jät­ka­ma. Ka pal­jud ta­va­li­sed ini­me­sed ta­ha­vad, kui mi­nu­ga emot­sio­naal­selt rää­gi­vad, et pa­nek­sin ik­ka veel eda­si! Olen ta­ju­ma ha­ka­nud, et mul on te­ge­li­kult ülla­ta­valt pal­ju fän­ne – ma po­leks se­da us­ku­nud. Eks see tead­mi­ne tõstab na­tu­ke­ne kõrvust.

Mi­nu en­da sees möl­la­vad jät­ka­mi­se­le mõel­des nii emot­sioo­nid kui ka mõis­tus. Pra­egu on hu­vi­tav aeg.

•• Sul on olümpiahõbe nii ühe- kui ka kahepaadis ning kui otsustad Londonissegi minna, sõuad seal järelikult neljases, kus veel medal puudub. On ju loogiline?

Maail­mas ei lä­he kõik loo­gi­li­selt. Kõige loo­gi­li­sem on ik­ka­gi see, et ma ei lä­he Lon­do­ni olümpia­le (mui­gab).

•• Ütlesid, et Eestis pole enam nii lihtne võita nagu 10–15 aastat tagasi. Kui üldisemalt vaadata, siis millises seisus Eesti sõudmine praegu on?

Ees­ti sõud­mi­se po­tent­siaa­li hin­dan vä­ga heaks, kui­gi mõnin­gad vii­ma­se aja aren­gud ei tee mul­le rõõmu. Li­saks oli mui­du­gi ka­het­susväär­ne Leo­nid Gu­lo­vi spor­dist loo­bu­mi­ne.

•• Mida nende arengute all silmas pead, mis sulle rõõmu ei tee?

Mul­le ei meel­di, kui liht­salt las­ti Gu­lo­vil ja mõnel tei­sel kõrva­le as­tu­da, et nen­de­ga ei te­gel­dud.

Sa­mu­ti val­mis­ta­vad mul­le Ees­ti sõud­mi­ses mu­ret or­ga­ni­sat­sioo­ni kui ter­vi­ku nõrkus ning or­ga­ni­sat­sioo­ni kil­lus­ta­tus. Vii­mast väi­det so­biks il­lust­ree­ri­ma paa­ri­sae­rug­ru­pi näi­de – sel­lel puu­dub ühi­ne te­ge­vus­ka­va. Se­ni ku­ni oma­va­hel ko­dus ma­dis­ta­me, on kõik häs­ti, aga vä­lisvõist­lus­te tu­le­mu­sed kan­na­ta­vad. Need prob­lee­mid on süve­nenud vii­mas­tel aas­ta­tel.

•• Kuivõrd sa neile probleemidele osutad, oma autoriteetse sõna sekka ütled?

Ku­luaa­ri­jut­tu­des rää­gin ja sel­gi­tan, aga küsi­mus on ju sel­les, kes ma olen! Kui tah­ta spor­dis veel mi­da­gi kor­da saa­ta, tu­leb kes­ken­du­da oma as­ja­de­le. Ma ei saa ku­lu­ta­da pal­ju ener­giat, et muu­ta or­ga­ni­sat­sioo­ni min­geid sei­su­koh­ti või aru­saa­mu. Sel­leks on or­ga­ni­sat­sioo­nis tei­sed ini­me­sed.

•• Kui leiad tulevaks kevadeks, et tippspordist tuleb taanduda, kas jätkad siis sõudmise juures mõnes teises rollis?

Ras­ke küsi­mus... Esial­gu ei os­ka vas­ta­ta. Võib-ol­la va­jan puh­ke­pau­si ja pean sõud­mi­sest na­tu­ke­seks ee­mal­du­ma. Sõltu­vu­sest on mui­du ras­ke lah­ti saa­da. Suit­se­ta­mi­sest loo­bu­ja püüab ju sa­mu­ti si­ga­re­ti­pa­ki en­dast võima­li­kult kau­ge­le pan­na.

•• Kui otsustad minna Londonisse, siis millal peaks kindel olümpiapaatkond välja kujunema?

2011. aas­ta hooa­ja jook­sul. Olümpia-et­te­val­mis­tu­se prot­sess peaks väl­ja nä­ge­ma sa­ma­moo­di, na­gu mul oli Tõnu­ga mul­lus­teks Pe­kin­gi män­gu­deks. Is­tu­sin te­ma­ga ühte paa­ti 2007. aas­ta ke­va­del.

Aga är­me rää­gi­me ai­nult mi­nust! Sõude­liit on püsti­ta­nud eesmär­gi viia Lon­do­nis­se viis paat­kon­da, kel­lest kaks võit­lek­sid me­da­li ja üks kul­la pä­rast. Kõik me­da­lit nõud­le­vad paat­kon­nad pea­vad väl­ja ku­ju­ne­ma 2011. aas­ta jook­sul, mil tu­leb hil­je­malt alus­ta­da olümpiaet­te­val­mis­tu­si. Muud olümpia­paat­kon­nad võivad tek­ki­da ka ju­hus­te kok­ku-­lan­ge­vu­se tõttu.

•• Milline on praeguse Eesti esipaatkonna Allar Raja – Kaspar Taimsoo potentsiaal?

Ei tea ega hak­ka en­nus­ta­ma. Oo­tan nen­de esi­me­si rah­vus­va­he­li­si tu­le­mu­si suu­re hu­vi­ga.

•• Kuidas majadussurutis sind mõjutab?

Sport­li­ku kan­di pealt mõju­tab, sest sõude­lii­du ot­su­se­ga pea­vad kõik sport­la­sed ela­ma mais üliö­ko­noom­selt. Ra­ha vä­he­ne­mi­se tõttu ot­sus­ta­ti loo­bu­da ka MK-sar­ja avae­ta­pist His­paa­nias. Nii et si­de ma­jan­dus­su­ru­ti­se­ga on mul ot­se­ne, kui­gi isik­li­kus elus, pe­re ülal­pi­da­mi­sel  se­da ot­se­selt veel ei tun­ne, sest sti­pen­di­mid on se­ni säi­li­ta­tud va­ra­se­mas suu­rusjär­gus.

Küll aga mõju­tab su­ru­tis mind in­ves­tee­rin­gu­te kan­di pealt: in­ves­tee­rin­gud ei kas­va enam, mõned on ko­gu­ni ka­ha­ne­nud. See võib jäl­le mee­leo­lu­des tun­da an­da.

•• Kuhu sa oled investeerinud?

Mul on mit­meid in­ves­tee­rin­gud. Akt­siad, võla­kir­jad. Aga ma ei te­ge­le in­ves­tee­rin­gu­te­ga ise, mul on kon­to­hal­dur. Jah, ai­man ka ise üht-teist õiges­ti, kuid ee­lis­tan as­ja­tund­jaid. Aga va­hel näen, et pro­fid­ki ek­si­vad mõni­kord. Sa­mas olen ise lii­ga alal­hoid­lik, et ris­ki­da.

Koos ven­na­ga ole­me te­ge­le­nud ja te­ge­le­me jõudumöö­da eda­si ühi­se et­tevõtlu­se­ga. Veel en­ne kin­nis­va­ra­buu­mi kõrgae­gu ehi­ta­si­me Pär­nu ran­na­ra­joo­ni kor­ter­ma­ja, kus ma prae­gu ka ise­gi oma pe­re­ga elan.

•• Praegu on ju õige aeg uuteks investeeringuteks, sest aktsiahinnad on all. Kas asud tegutsema?

Koh­tun­gi pea­gi oma hal­du­ri­te­ga, kes ta­ha­vad te­ha et­te­pa­ne­kuid uuteks in­ves­tee­rin­gu­teks.

•• Kes saab sinust pärast sportlaskarjääri?

Prae­gu ei tea veel, kel­le­na ma siis  ra­ha tee­ni­ma hak­kan. Olen mõel­nud mit­me­test ame­ti­test. Vä­he­malt ühis­kond­li­kus kor­ras jään kind­las­ti ka spor­di juur­de. Näi­teks spor­di pro­pa­gee­ri­ja­na – miks mit­te rat­ta­tee­de ehi­ta­mi­se init­siaa­to­ri­na või siis ka­he sil­la jook­su kor­ral­da­mi­se­ga Pär­nus.

Hoo­pis tei­ne asi on spor­di eden­da­mi­ne riik­li­kul ta­san­dil. Ot­se öel­des po­le Ees­tis suh­tu­mi­ne mees­kon­nas­por­ti üld­se hea! Riik­li­kul ja in­sti­tut­sioo­ni­de ta­san­dil do­mi­nee­ri­vad in­di­vi­duaals­port ja in­di­vi­duaa­la­la­de te­gi­jad, sest ko­gu ühis­kon­nas do­mi­nee­rib in­di­vi­dua­lism. Aga rii­ki viib ju eda­si koostöö! Kõne­kas näi­de mees­kon­nas­por­di ala-väär­tus­ta­mi­sest on seo­tud sel­le pre­mee­ri­mi­se­ga, mis on vä­ga mee­le­vald­ne ja ot­se­ne ei­ra­mi­ne. Tei­ne näi­de on EM-fi­naal­tur­nii­ri­le jõud­nud Ees­ti võrk­pal­li­mees­kon­da suh­tu­mi­ne.

Kui olen ise tipps­por­di­ga lõpe­ta­nud, ta­haks vä­he­malt ühis­kond­li­kul ta­san­dil se­da vald­kon­da kui­da­gi aren­da­da.

•• Millise erakonna ridades?

See po­le mu mee­lis­tee­ma. Mind on po­lii­ti­kas­se kut­su­tud küll, aga prae­gu te­gel­dak­se vä­ga ak­tiiv­selt mu abi­kaa­sa Tat­ja­na kut­su­mi­se­ga. Te­da püüdsid oma ri­da­des­se vär­va­ta vä­he­malt kaks era­kon­da.

Olen sei­su­ko­hal, et ku­ni spor­ti teen, ei saa se­da po­lii­ti­ka­ga ühen­da­da. Eel­mis­tel ko­ha­li­kel va­li­mis­tel aas­taid ta­ga­si kut­su­ti ka mind hoo­le­ga era­kon­da – mõis­ta­gi loo­bu­sin. See­vas­tu Tat­ja­na pää­ses sot­siaal­de­mok­raa­ti­de nimekirjas asen­dus­liik­me­na Pär­nu vo­li­kok­ku, mis oli tal­le vä­ga hea ko­ge­mus. Pe­kin­gi olümpia eel ja ajal ning ka nüüd po­le Tat­ja­nal pa­ra­ku enam sel­leks ae­ga, sest ta õpib veel Tar­tu üli­koo­li ma­gist­ran­tuu­ris.

Po­lii­ti­kas ole­mi­seks peab ole­ma põhjus ja po­lii­ti­kate­ge­mist ei to­hiks ka­su­ta­da kui va­hen­dit, sest see po­leks aus va­li­ja­te suh­tes. Võib-ol­la olen lii­ga si­ni­silm­ne, aga ma tões­ti tun­nen nii.

•• Kui suure huviga poliitikas toimuvat üldse jälgid?

Mee­dia kau­du jäl­gin ja olen kur­sis üldi­se in­fo­ga, mi­da teab iga ini­me­ne tä­na­valt. Loo­mu­li­kult ei tun­ne ma end tur­va­li­selt, kui kuu­len, mis va­lit­su­ses toi­mub. On nä­ha, et tõeli­selt rii­gi­me­he­li­kult seal ei käi­tu­ta. Aga ra­pu­ta­vad tei­sed­ki as­jad. Näi­teks Vil­lu Reil­ja­ni süüdimõist­mi­ne koh­tus te­ki­tas sa­mu­ti si­si­mas eba­tur­va­li­se tun­de. 

Jüri Jaanson

Sündinud:  14. oktoobril 1965

Pere: abielus treener Tatjana Jaansoniga, peres kasvavad tütred Anita ja Greta.

Tiitlivõistluste medalid:

olümpiahõbe 2004 ühe- ja 2008 paarisaerulisel kahepaadil,

MM-kuld 1990, hõbe 1995 ja pronks 1989 ühepaadil, MM-hõbe 2005 paarisaerulisel neljapaadil ning 2007 kahepaadil.

Eritahuline mees

Lektor Jaanson

Möödunud neljapäeval esines Jaanson Pärnu lähistel Jõulumäel Eesti suusaliidu kutsel suusatreenerite seminaril. Ta rääkis tippvormi ajastamise kunstist, aga muustki. „Mul pole kaasa võtta mingeid powerpoint’e ega graafikuid,” selgitab sõudekuulsus enne vastutusrikast etteastet ja lisab tagasihoidlikult: „Lähen sinna lihtsalt kohtuma, rääkima ning asju arutama.”

Aukodanik Jaanson

Jaanuaris nimetas Pärnu linnavolikogu Jaansoni kuuendaks linna aukodanikuks. Kahekordne olümpiahõbe pääses seltskonda, kuhu 1886. aastal nimetati admiral Konstantin Possiet, 1901. aastal professor Friedrich Fromhold Martens, 1934. aastal riigivanem Konstantin Päts, 2007. aastal dirigent Neeme Järvi ja 2008. aastal helilooja Valter Ojakäär.

„Liigutav sündmus,” meenutab Jaanson. „Minust maaliti portree ja volikogu esimees tõi välja, et olen kolmest elusolevast aukodanikust ainuke, kes elab ka ise Pärnus ning liigub kohaliku rahva seas.”

Pereisa Jaanson

Jaanson ütleb, et ei torgi tütreid Anitat (14) ja Gretat (9) taga, et nad tingimata sõudmisega tegeleks. Kuigi Anita käib juba sõudmistrennis, on tal ka muid huvisid. „Mingi soov Anital on, kuid esialgu jagab ta end veel erinevate huvide vahel,” selgitab Jaanson.

„Noorem tütar ei tea sõudmisest seni veel ööd ega mütsi, näeb ainult, kuidas papa sõuab. Aga las lapsed olla – nende ees on veel kogu maailm lahti, tundku elust rõõmu!”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare