Jüri Tamm: olen teinud kardinaalseid otsuseid ja need on end õigustanud

Nooruses väljaspool Eestit tippsportlaseks sirgunud Jüri Tamm võitleb vanemas eas riigi- ja ühiskondlikes ameteis seda agaramalt, mida tugevam on vastuseis.

 •• Jüri, enne kui suur suvi tulemas, veel väike haak tagasi talve. Kas sinu meelest läks Vancouveri taliolümpiale Eestit esindama paras ports sportlasi või võinuks neid vähem olla?

Minu arvamus on lihtne: kui sportlane on kehtestatud pääsunormatiivi täitnud, on tal täielik õigus mängudele minna. Või on ta selle mandaadi saanud rahvusvaheliselt olümpiakomiteelt. Näiteks, kui oled lennujaama turvakontrollis puhas, siis pääsedki lennukile. Turvatöötaja ei otsusta näo või rõivaste järgi. Reeglid on reeglid.

•• Konkreetne näide. Jäätantsus võitlesid olümpiakoha välja Caitlin Mallory ja Kristjan Rand. Vancouveris täitsid selle koha vahepeal paarina laiali läinud Irina Štork ja Taavi Rand, kellelt oodati viimast kohta, mille nad ka said. Jaak Uudmäed parafraseerides: kas maksab nii kaugele sauna minna?

Ma ei saa võtta endale moraalivalvuri üleandeid ja näpuga osutada: sina oled olümpiakõlbulik, sina mitte. Endise sportlasena ja praegu mitmesugustes spordiga seotud ametites olles olen igat sorti tülides seisnud sportlase poolel. Sportlased olid olümpiajääl, andsid oma parima. See, et meil polnud kedagi tugevamat saata, pole mitte konkreetsete iluuisutajate, vaid spordisüsteemi probleem.

•• Peale hea treenituse ja paraja õnne peab sportlasel eeldatavalt olema ka eneseväärikust. Kas sina oleksid sõitnud olümpiamängudele, teades, et lõpetad viimasena?

Viimasteta poleks sporti. Kõik ei mahu pjedestaalile nagu ei mahu kõigi sportlaste nimed ajalehe veergudele. Keegi võidab, keegi kaotab – neist räägitakse alati. Sageli aplodeerib publik püsti seistes viimasele. Mille eest? Pealtvaatajad teavad, et enamik neist poleks suutnud sedagi. Mis puutub minusse, siis minu Atlanta olümpia 26. koht polnud teab mis sportlik kangelastegu. Ometi ei kahetse ma seda, sest allajääja tunnet peab kogema. Väärikalt võita saab ainult see, kes suudab väärikalt kaotada. Los Angelesi mängudele meid üldse ei lastud. Sekkus poliitika.

 •• Tegid sel aastal oma isikliku rekordi 84.40 ja oleksid mängudel olnud suurfavoriit?

Oleksid ei maksa. Los Angelesis võitis Juha Tiainen 78-meetrise tulemusega. See fakt maksab. Puhtalt spekulatiivselt võiks ju kullast heietada, kuid jäägu see lastelastele avastamiseks.

•• Juhiksid oma margiga tänavust vasaraheite maailma edetabelit. Kuidas seletad?

Saan tagamõttest aru. Dopingukontrolli kutsuti meid omal ajal päris sagedasti, mõnikord juhtus ka seda, et küsiti: miks sa siia ilmusid? Nii juhtus Moskva olümpial. Laias laastus olid ja on mängureeglid kõikide jaoks ühised, keegi kavaldab, keegi petab, kuid reeglina võidab ikkagi kehaliselt ja vaimselt parim. Muidugi erinesid selleaegsed keeluainete nimekirjad paljuski tänastest. Mille pärast me tugevamad olime? Vasaraheide oli eliitala, konkurents innustas ja olelusvõitlus valis välja parimad. Kui ma oleksin kahe peoga ravimeid sisse ajanud, siis vaevalt oleksin suutnud 20 aastat maailma tipus püsida. Targad treeningud, filigraanne tehnika ja otse loomulikult suured mahud olid võimsate tulemuste eelduseks.

•• Miks kodumaine vasaraheide on kahanenud olematuks?

Valikud on sellised. Suured poisid lähevad ketast heitma ja õieti teevad. Sellel alal on meil olemas koolkond ja talendikad spordimehed, kes on saanud asjatundliku õpetuse.

Ketas ja oda on traditsioonidega alad. Vasar oli rohkem sähvatus, sarnaselt Erika Salumäe trekitriumfiga.

•• Jüri, riigikogu liikmena ja pal­judes ühiskondlikes spordiametites seisjana oled sa õige adressaat pärimiseks, miks kodumaine sport alla käib. Kultuuriministeeriumist kostab hädakisa, riigikogu ei tegevat midagi! Olümpiakomitee olevat initsiatiivitu! Miks te, sina, Erki Nool, Toomas Tõ­niste, Jaak Salumets ja teised kogenud spordiinimesed, seal Toompeal magate?

Ei me maga ühti. Toompeal on spordi­jutud sagedased, tõsi, jutu tasemele need kahjuks ka jäävad. Valdkond on lai ja keeruline ning selle hoo­mamine vajab sisulisi teadmisi ning ülevaadet. See, et keegi mängib kossu või külastab regulaarselt jõusaali, ei tähenda, et ta sporditeemat jagab. Ei peagi. Toompealt torkida oleks üsna mugav, kuid mida see annaks? Terviklahendusi peaks ikka­ pakkuma täitevvõim. Eesti spordikorraldusest tulenevalt ka EOK. Endiste tippsportlaste töö riigikogus ei piirdu oma meelisala edendamisega. Palka spordi igapäevase edendamise eest saavad teised härrad ja daamid. Meie moraalne kohustus on neid sisuliselt ja praktiliselt aidata.

•• Küsin konkreetsemalt. Mida eelkõige on tarvis muuta?

Muuta oleks vaja mõtlemist. Sport vajab kaasarääkijaid, sport vajab avatust, sport vajab uusi ideid ja lahendusi. Sport väärib tugevamat esindatust ühe ministeeriumi tasandil ja valdkondadeüleselt. Spordisüsteem vajab depolitiseerimist ja reforme. Praegu on algatatud spordiseaduse muutmine, tõsi, väga kitsas ehk spordiregistrite seadustamise lõikes, mis aga ei tähenda, et me ei saaks ega tohiks teemat laiemalt ette võtta.

•• Ikka konkreetsemalt?

Esmalt, Eesti vajab spordis riiklikku arengukava. Üheskoos kokkulepitud ja välja töötatud visioonita müttame maa alla nagu mutid. Kehtiv spordiseadus nõuab riiklike toetuste määramisel alaliitudelt arengukava olemasolu, samas puudub see riigil. Veider, kas pole? Teiseks, seadustada tuleks Eesti spordi nõukogu statuut ja funktsioonid. Kahjuks toimib see väärikas institutsioon tänasel päeval lindpriina ja sisuta. Kolmandaks, tuleb fikseerida treenerite alampalga kehtestamise kord. Tähtis, et me  jõuaksime ükskord tsiviliseeritud ühiskonda, kus treenerite palk poleks alaväärsustunnet tekitav ning vastaks mingilegi loogikale. Neljandaks, välja tuleb tuua põhimõtted, mille alusel riigieelarvest spordi toetuseks raha eraldatakse. Viiendaks, riik peab võtma endale kohustuse kaasfinantseerida tiitlivõistluste korraldamist Eestis. Missuguses mahus ja kuidas, on omaette küsimus. Alaliidud vajavad kindlust, sest tippvõistluste taotlemise protsess on pikk. Kuuendaks, tuleb seadustada kohustus teha noorsportlastele regulaarseid terviseuuringuid, mis rahastatakse riigieelarvest.

•• Kuulud väheste Eesti sportlaste hulka, kes on tippu tõus­nud n-ö vene poole peal. Sinutaolised mehed on mõneski as­jas kriitilised ja pidanud kuu­lama repliike: ah, ta tahab Vene aega tagasi.

Need on liivakastimängud. Suured laevad sõidavad oma teed.

•• Pärast keskkooli lõppu Kiievisse õppima minek oli julgustükk?

Oli. Läksin tänu isale, kes vana spordimehena julgustas. Ei kahetse. Olen elus päris mitu korda vastu võtnud kardinaalseid otsuseid ja need on ennast õigustanud. Olen veendunud, et neid tuleb veel.

•• Töötasid ise mõned aastad Hispaanias. Kui sellest ka muud kasu polnud, siis õppisid vähemalt sealseid veine tundma ja müüma. Kas sul on veini alal ab­soluutne kuulmine: oskad hoo­bilt ära öelda, mis piirkonnast, mis marjasordist ja millise aas­takäigu märjukesega on tegu?

Veinid ja gastronoomiakunst on minu jaoks hobi. Mis puudutab oskuseid, siis ma ei tea inimest, kes kogu maailma teadmised on suutnud kokku koguda ja lahti mõtiskleda. Erandiks pole ka mina. Maailm muutub, meie samuti. Elupõli­ne õpe pole sõnakõlks, vaid reaalsus. Kas see tähendab ka aeg-ajalt veinide maitsmist? Vastan jah. Kui tahad teada, mis raamatutes kirjas. pead need läbi lugema, mitte teiste retsensioonidele tuginema. Sama lugu on veini ja toiduga.

Eluloolist

Jüri Tamm

Sündinud: 5. veebruaril 1957

Pikkus 193 cm, võistluskaal 124 kg

Haridus: Pärnu 1. keskkool (1975), Kiievi Kehakultuuriinstituut (1979)

Treenerid: Ando Palginõmm, Tõnis Lukk, Anatoli Bondartšuk

Saavutused:

Olümpiapronks vasaraheites N Liidu koondises 1980 Moskvas ja 1988 Soulis, Barcelonas 1992 Eesti värvides viies. IAAF-i GP-sarja üldarvestuses kolmas 1986. 1987 ja 1988 N Liidu meister, universiaadi esikoht 1983. Püstitas 1980 maailmarekordi 80.46, isiklik tippmark ja Eesti rekord 84.40. Tamm kuulus aastail 1980-1988 maailma edetabeli esikümnesse, on praegugi kõigi aegade edetabelis üheksandal kohal.

Töö:

Treener Hispaanias 1992-95, rii­gikogu liige, majanduskomisjo­ni, Euroopa Liidu asjade komisjo­ni ja nn kapo komisjoni liige.

Ala­tes 1999 töötab ka veiniärimehe­na. On Eesti olümpiakomi­tee, Ees­ti spordi nõukogu liige ning sportlaste ühenduse asutajaliige ja esimees. Monaco

Vürstiriigi au­konsul Eestis. Sotsiaaldemokraat.