Terviseprobleemide tõttu tippspordist eemaldunud mees veetis Hispaanias elu nautides lõpuks neli nädalat ega jätkanud treenimist ta ka lõunamaalt naastes, venitades spordivaba ajajärgu lõpuks kaheksa kuuni.

Kuid nüüdseks on Eesti suusasprindi omaaegsel suurlootusel ja hilisemal kadunud pojal tärganud palav soov jõuda tagasi sinna, kus ta oli 2004. aasta oktoobris, kui võitis Düsseldorfi MK-etapil eelsõidu ja B-finaali ning teenis viienda koha – maailma paremikku!

Kas see on võimalik, näitab aeg. Igatahes harjutab Jallai mai lõpust taas tippsportlase kombel, innustajaks treener Jaanus Teppan.

•• Erkki, sama ootamatult, kui sa tippsuusatamisest hooajal 2006/2007 taandusid, oled nüüd naasmas. Miks ometi?

Ei tahtnud enam niisama Võrus passida ja mitte millegi tegemisega aega surnuks lüüa. Kuna mul jäi suusatamises oma lagi kätte saamata, siis leidsin ühel hetkel, et miks mitte uuesti üritada.

Sportlike eesmärkide teostamise nimel kolisin hiljuti Tallinna, kus sain tänu Priit Kajari kutsele ühineda spordiklubiga Sparta. Püüan Spartas oma treeningute kõrvalt aidata ka tööd teha. Esialgu olen abiks kõiges, kus tarvis, konkreetset ametinimetust seni polegi.

•• Kuidas su päevad viimasel paa­ril aastal Võrus möödusid?

Elasin suhteliselt vaikset elu. Veetsin niisama aega, sest olin ju töötu. Suhtlesin sõpradega, võtsin kõike vabalt. Paraku venis see aeg liiga pikaks – ootasin juba ammu võimalust, et Võrust pääseda ja uus lehekülg pöörata. Vanus on juba ka selline (Jallai on 27-aastane – toim), et kui nüüd Võrru edasi jääda, siis vist enam tulema ei saaks... Olin Võru elust ammendunud ega näinud mingit perspektiivi, et seal jätkata. Tallinnas on oluliselt rohkem võimalusi tagasi ree peale jõudmiseks.

•• Miks sa üldse vahepeal suusatamisele täielikult selja kee­rasid?

Immunsussüsteem oli 2006. aasta sügiseks juba nii rikutud, et kui välja treenima läksin, jäin kohe haigeks. Organism ei kannatanud tippsporti enam välja, mis muutis mind mõistagi tujutuks.

•• Kas kohe nii tujutuks, et sai ei huvitunud suusatamisest enam üldse?

Jah, näiteks sel ajal, kui käis Sap­poro MM, reisisin mina Hispaanias ega tundnud huvi isegi MM-i tulemuste vastu. Tahtsin eluga vaikselt edasi minna, vabalt võtta. Mul õnnestuski suusatamine mõneks ajaks peast välja visata – see polnud enam kinnisidee nagu varem, kui terve inimesena muud­kui oma tulemusi parandasin.

Aga nagu hiljem selgus, siis südamest ei õnnestunud suusatamist välja ajada (naerab), olen ju nüüd üle pika aja taas suusatajana intervjuud andmas.

•• Miks juhtus, et immuunsussüsteem hakkas alt vedama?

Olin noor uljaspea, kes nägi, et kõik tuleb kuidagi väga loogiliselt ja mul on võimalik spordis palju saavutada. Ühel hetkel ei andnud endale enam aru, milliste koor­mus­tega treenin. Koormused muudkui kasvasid, lisaks hakkasin asju forsseerima. Nii jäi organism paratamatult nõrgaks – veri muu­tus kehvaks ja nii väsis ka süda ära.

•• Millal tervisehädad alguse said?

2005. aasta jaanuaris-veebruaris Oberstdorfi MM-i eel, kui tekkisid imelikud nähud. Ülekoormuse nähud. MM-i eelsest MK-etapist Reit im Winklis olin sunnitud haiguse tõttu loobuma, kuid Oberstdorfi sain õnneks minna enam-vähem tervena. Kahjuks kukkusin eelsõidus ning MM, kus startisin mõnede arvates koguni medalisoosikuna, läks luhta.

•• Mis juhtus edasi?

Torino olümpia hooajaks valmistudes tundsin, et olen koormustega liiga teinud ja võtsin vahepeal treeninguid väga rahulikult. Esimeseks MK-etapiks, mis peeti oktoobris Düsseldorfis, ei suutnud seetõttu vormi tõusta.

Järgnenud pikas lumelaagris Olosel asusin aga emotsiooni pealt liiga räigelt treenima. Probleemid süvenesid, kuni kadunud doktor Mart Kull ütles Torino mängude eel, et mu mandlid on täiesti tuksis. Käisin operatsioonil ning olümpiale ei saanud. Kevadel tuli minna veel ka ninaoperatsioonile. Kogu hooaeg kujunes üheks suureks õnnetuseks.

Järgmiseks hooajaks jäeti mind varasemate teenete eest siiski veel koondisse. Suvel ja sügisel püüdsin harjutada rahulikult, käisin ära ka traditsioonilises Olose laagris. Pärast seda treenisime detsembris Vuokattis, kus avaldusid taas terviseprobleemid. Nii tõsiselt, et helistasin poole laagri järel suusaliidu büroojuhile Ülle Viinapuule ja ütlesin, et tahan samaks päevaks tagasisõidupiletit koju.

•• Mida koondisekaaslased sellest arvasid?

Mind ei huvitanud. Peatreener Mati Alaver küsis küll, miks temaga nõu ei peetud, aga jäin endale kindlaks. Koju jõudes ei vaadanud ma suusatamist ka televiisorist, ainult siis jälgisin, kui juhusli-

kult mõnele ülekandele peale sattusin.

•• Kui suur osa kõigil su hädadel ja kiirel kukkumisel tipust sügavikku oli treener Alaveril?

Mati vastu pole mul midagi ja ma ei süüdista teda milleski. Panen kõik probleemid selle arvele, et olin ise kogenematu, sageli liiga suur uljaspea. Jah, võib-olla pidanuks treener mind pidurdama, aga kuna olin koondises esimene nii­öelda puhas sprinter – Anti Saa­repuu tuli poolteist aastat hiljem –, siis tähendas minu treenimine ka Matile katsetamise aega.

Samas peab sportlanegi treenerile pidevalt tagasisidet andma, mida ma õigel ajal ei teinud. Võtaks selle teema kokku nii, et me mõlemad, nii mina kui ka Mati olime liialt innustunud, mille nahka mu karjäär toona läkski.

•• Kas Matiga üksteist ikka veel teretate?

Muidugi! Läbisaamisel pole mi­dagi häda. Kui näeme, siis suhtleme alati.

•• Millest sa pärast spordiga lõpetamist elatusid?

Eks midagi oli kogutud, sportimise ajal kõrvale pandud. Tööle ei läinud, sest teadsin, et kui juba tööle lähen, on spordiga kõik. Sisimas lootsin ju ikkagi, et mul õnnestub sporti naasta.

Raske olnuks päriselt loobuda, kui oled olnud maailma parematele nii lähedal. Mäletan, et Pavo Raudsepp, kellega koondisse pääsedes ühes toas elasin, ütles kunagi Oberhofis: „Erkki, kui oled kord juba MK-sarjas punktikohale jõudnud, siis sa enne 30. eluaastat suusatamist ei lõpeta!“

•• Millal siis taas harjutama hakkasid?

2007. aasta sügisel, pärast kaheksakuulist pausi. Esialgu rahvasportlase kombel. Näiteks eelmisel suvel treenisin vaid kolmel päeval nädalas. Aga kui olin eelmisel sügisel käinud kaks nädalat Olosel lumel ja seejärel sammu edasi saanud, tekkis taas tõsisem tahtmine uuesti üritada. Möödunud talvel suusatasin juba viiel korral nädalas – mõistagi oli raske end sundida, kuna sellist liikuvust polnud nagu vanasti. Aga siis hakkasin taas jälgima ka MK-sarja teleülekandeid.

•• Möödunud talvel kohtas su nime juba mitmete võistluste stardiprotokollis ning märtsis said koos

Anti Saarepuuga koguni Eesti meistrivõistlustel paarissprindis pronksi. Kas midagi jäi ka kripeldama?

Suusaliit pakkus võimalust võistelda aasta alguses Tour de Chinal, mis maksti küll kinni, aga oli tagantjärele vaadates vale otsus. Reis vältas 14 päeva, selle aja jooksul oli 12 lennureisi ning tuli kohaneda ka 25 külmakraadiga ja võistelda korra merepinnast 3500 m kõrgusel. Tapsin ennast ära! Vorm läks täitsa nulli, edasine hooaeg oli suuresti mokas. Kahju, et ei saanud pärast Hiina-reisi võistelda Eesti meistrivõistlustel individuaalsprindis ja Otepää MK-etapil.

•• Kuidas jõudsid treener Tep­pani juurde?

Kuna Jaanus on Sparta treener, pean esmalt taas tänama Priit Kajarit, kes mu Sparta klubisse võttis. Tean Jaanust ajast, mil kuulusin noortekoondisse. Ta oli ka toona mu treener, meie koostöö sujus hästi. Kuuldes, et ta on nüüd Sparta juhendaja, tärkas kohe suur lootus, et võin jõuda tagasi sinna, kus olin parimatel päevadel. Usun Jaanusesse täielikult – muidu ma ei annaks praegu intervjuud.

Oluline roll mu Spartasse aitamisel on ka Kaspar Kokal, kellega käisime läbi kõikvõimalikud noortekoondised ja kes harjutab keva­dest samuti Jaanuse juures.

•• Vahepeal on koondise sprindirühmas tekkinud kena sisekonkurents, esinumbri tiitlit on saanud hoida nii Anti Saarepuu, Peeter Kümmel kui ka Timo Simonlatser. Ütle ausalt, kas sa usud tõesti pärast kahte täiesti vahele jäänud hooaega, et võid jõuda tasemele, kus kunagi olid?

See on raske tee, mida mööda praegu astun. Aga ma poleks seda ette võtnud, kui tunneksin, et ei saa hakkama. Praegu on põhieesmärk talveks korralik põhi laduda ja mitte midagi treeningplaanidesse pandut vahele jätta. Mõtlen vaid enda võimete realiseerimisele, mitte teiste eestlaste edestamisele.

•• Kas pürgid ka Vancouveri olümpiale?

Võtan seda kui reaalset võistlust. Peaks loogiline olema, et sinna pürgin.

•• Aga kas ajast piisab?

Usun endasse ja see eneseusk arvab, et piisab. Aga kas kohe sel hooajal kogu oma potentsiaali realiseerin, ei julge lubada. Loodan siiski, et olen võimeline normaalselt sõitma.

•• Kuidas saad endale lubada kõik vajalikud treeninglaagrid?

Mul pole isiklikke sponsoreid, kuid Sparta lubas sügisel kanda nii Ramsau kui ka Olose kolmenädalase laagri kulud. Lisaks maksab Sparta kinni kõik kodused laagrid ühes majutuse ja toiduga ning kannab varustuse kulud.

Anti (Saarepuu – toim) jõudis Eesti koondisest eemal harjutades MM-il seitsmendaks – järelikult pole koondis ainuke koht, kus tulemusi näidata. Aga puhtalt Sparta toetuse najal ma muidugi ära ei ela, oleks vaja abi ka sponsoritelt. Kahjuks pole mul veel ka peret – mitmekesi oleks lihtsam raskustega võidelda kui üksinda.

Erkki Jallai

Suusataja

Sündinud 18. detsembril 1981 Võrus

Pikkus 187 cm, kaal 85 kg

Esindab spordiklubi Sparta, elab Tallinnas

Õde Kerttu Jallai on korvpallur

Treener: Jaanus Teppan.

Endised treenerid: Laur Lukin, Jaanus Teppan, Mati Alaver

Parim saavutus:

2004. aasta oktoobris MK-etapil Düsseldorfis vabatehnikasprindis 5. koht

Etteasted tiitlivõistlustel: Val di Fiemme MM-il 2003 vabatehnikasprindis 33., Oberstdorfi MM-il 2005 klassikatehnikasprindis 80. (kukkus eelsõidus), vabatehnika paarissprindis 12. (Priit Naruskiga)

Erkki Jallai tagasitulek suurde suusatamisse algas õnnetult, sest kohe hooaja esimese treeninglaagri avapäeval mai lõpus kukkus ta tänavakorvpalli mängides asfaldile ja põrutas paremat rannet. Praeguseks on ta siiski paranenud, alustades kolmapäeval hooaja teist treeninglaagrit.