Kaija Parve ei taha kuidagi ajaloo hämarusest esile trügida

 (1)

Seitsmekordne maailmameister, juba 24-aastaselt tippspordist loobunud Kaija Parve võistles laskesuusatamise pöördelistel aegadel.

Kas nooremad spordihuvilised peaksid vanemaid meistreid tundma? Kaija Parve-Helinurm noogutab.

“Aga mis meister ma ikka olin? Tõsisemad laskesuusahuvilised ehk teavad, teistel polegi vaja. Ma ei võistle juba kakskümmend aastat,” selgitab Parve-Helinurm vabandava naeratuse saatel.

Ometi tuli Kaija Parve laskesuusatamise algusaegadel, aastatel 1984–1988 seitsmekordseks maailmameistriks. Pioneer oli ta ka teises mõttes: 1985. aastal sõideti laskesuusatamises veel klassikalises sõiduviisis, järgmisel aastal juba vabastiilis.

“Nii oligi, uisustiil murdis ühe aastaga sisse,” meenutab Parve. “1985 sõitis mõni juba ühepoolse tõukega uisku, järgmisel aastal uhasid kõik uisku. Ümberõppimine läks täiesti valutult.”

Mis tehnikas Kaija Parve nüüd sõidab, kui suusad alla saab? “Vabas, kuigi klassikaline sõiduviis meeldib mulle rohkem. Ent klassika eeldab ka korralikke radu. Ja suusad olen alla saanud tänavusel talvel kaks korda Nõmmel,” lausub ta.

Tõnu Pääsuke, kes muu

Nõmme rajad ongi paik, kus Kaija Parvest sai algul suusataja, seejärel laskesuusataja. Viimase esilekerkija Kadri Lehtlaga on Parvel sama kasvukeskkond. Ja mõlemad pööras uude usku Tõnu Pääsuke, kes tegi laskesuusataja ka ala praegusest tuntuimast tegijast Eveli Sauest, kelle taustaalad võiksid olla orienteerumine ja tennis.

Kaija Parve oli alguses murdmaasuusataja, kuigi ta kaks vanemat venda harrastasid laskesuusatamist.

“Murdmaas tuli kusagil piir ette. Rahvaste spartakiaadil oli Krista Lepik ükskord juunioridest kolmas, mina neljas. Rutt Sˇmigunist olin kehvem. Lepikust ja minust sai laskesuusataja, mõni aasta nooremast Eveli Petersonist samuti. Pääsuke rääkis laskesuusatamise huvitavaks, pealegi oli paar aastat ette teada, et 1984 peetakse esimene naiste MM. Võtsime sihiks N Liidu koondisse pääsu,” meenutab Parve.

Suusatada Parve jaksas, peatselt selgus, et ta sai ka märkidele päris hästi pihta. “Olid mingisugused

eetilist laadi tõrked,” tunnistab ta. “Ma polnud tüdrukuna relvafänn, mulle ei istunud püssi õlitamine ja muu seesugune. Kui sain 1983. aastal N Liidu koondise kandidaadiks ja laagrisse kutsuti, oli asi otsustatud.”

1984. aastal Prantsusmaal Chamonix’s peetud naiste esimesel MM-il osales Parve mäletamist mööda

30 kuni 40 naist kaheksast–üheksast riigist.

“Olime kui verisulis varesepojad,” tunnistab Parve. “Väikepüssile oli laskesuusatamises üle mindud ju alles viis-kuus aastat varem. Kergem püss tegigi laskesuusatamise naiste seas võimalikuks. Armeepüss kaalus üle kümne kilo, väikepüss minu ajal 4,5. Praegu veel kilo võrra vähem.”

Parvel polnud raskusi N Liidu koondises püsimisega. “Ma olin selline kuju, kellele treenerid Jevgeni Hohlov ja Vassili Karlenko võisid kindlad olla. Ei vedanud neid teatesõidus alt. Kogu lühikese koondiseperioodi vältel polnud mingitki märki, et keegi tahaks mind sealt välja puksida,” mäletab Parve.

Parve tugevus väljendus eelkõige suusarajal. Tema võitis kõik oma tiitlid mitte kodumaiste, vaid lausa koduste Visu suuskadega. Puusuusad või plastikud?

“Juba plastikud. Mõne ilmaga lippasid need väga hästi, näiteks jäisel lumel. Värske lume ja plusskraadidega oli küll libisemisega raskusi. Meil polnud paremaid,” lisab ta.

Kolmandajärguline ala

Ometi tegi eestlanna vaevalt 24-aastasena tippspordiga lõpu. Miks siis?

“Otsene põhjus oli küll vanema tütre sünd. Pealegi polnud ma kindel, et suudan end emana jälle üles töötada. Aga peamine põhjus oli aastate jooksul kogunenud rahulolematus,” sõnab Parve kindla häälega.

“Laskesuusatamine oli minu ajal selgelt teise- või kolmandajärguline. See ei huvitanud ühtki spordiametnikku. Eestis oli meie asi piletid ise välja ajada. Mulle ei meeldi kriitiline olla. Aga Visu näide oli iseloomulik – murdmaakoondis ju nendega ei sõitnud,” lausub ta.

N Liidu koondise laagrid toimusid Siberis, kuhu rongiga tuli mitu päeva loksuda. “Gubahha, Solikamsk, Nadõm. Murmansk oli veel inimlik ja suvine Tsahkadzor lausa hea,” meenutab ta. “Pikapeale rõhus see lusti maha, tekitas ükskõiksuse. Loobumine oli loomulik.”

Loe veel

Treener Pääsuke pakub Parve kõige silmapaistvamaks oskuseks keskendumisvõimet. “Ta suutis end igas olukorras välja lülitada, keskenduda ainult võistlusele,” lausub juhendaja. “Kaija pingetaluvus oli suur.”

Parve vaatab telerist meelsasti laskesuusatamist. Rõõmustab koos sportlastega, kurvastab ka. Pole kriitiline. Kodus elab kaasa noorema tütre Ulla-Maariti edusammudele suusatamises.

“Ta on 14-aastasena omavanuste tipus. Sõidab vabastiili kõiki distantse, aga laskesuusatamise suhtes on veel kõhklev. See on tema otsus,” leiab ema Kaija.

Kaija

Parve-Helinurm

Sündinud: 14. juunil 1964

Saavutused: seitsmekordne maailmameister. 1986 10 km, 1985 5 km, 1984-88 teatesõidus. Kuulunud ka Eesti koondisse murdmaasuusatamises.

Treenerid: Helgi Kivi, Aita ja Tõnu Pääsuke, N Liidu koondises Jevgeni Hohlov

Tunnustus: Eesti parim naissportlane 1985 ja 1986.

Lapsed: tütred Hana-Maarja

ja Ulla-Maarit.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare