Need investeerimispankurid vaatavad kusagil Serbias või Poolas esimese asjana üle ettevõtte WC. Kui käimla on korras, siis on terves ettevõttes kord majas, kui peldik on umbes ja must, on järelikult kogu ettevõtte juhtimine sama räpakas.

Ameerika ajakirjanik Franklin Foer on raamatus “How Soccer Explains the World” edukalt tõestanud, et sama hästi kehtib kogu maailmas ka jalgpallireegel. Piisab vaid tutvumisest mis tahes riigi jalgpalliga ning kohe saab selgeks, mis tüüpi riigiga on tegemist.

Poliitikud jalgpallis

Paljud ühiskonnale valusad probleemid ilmnevad eriti selgelt just jalgpallis, kuna vutt on enamikus riikides avalikkuse tähelepanu keskmes ning mõjutab rahvahulki. Vägivald, korruptsioon, rahvustevaheline ja usuline vaen – kõik need paised löövad välja jalgpallis.

Üheks äärmuslikuks näiteks toob Foer 1990. aastate lõpu Jugoslaavia, kus korra tuli riigi meistriks sõjakurjategija ja maffiapealiku Arkani klubi Obilic. Selle klubi edu saladus oli vastaste ja kohtunike hirmutamine alates lubadusest lüüa puruks jalaluud kuni tapmisähvardusteni.

Aga nii nagu Jugoslaavia riigi puhul, sekkus ka nende jalgpalli rahvusvaheline üldsus. UEFA ei lasknud maffiaklubi Meistrite liigasse mängima täpselt samamoodi, nagu poliitilised organisatsioonid boikoteerisid Jugoslaaviat Milosevici diktatuuri kukutamiseni.

Pealtnäha väga karmi korraga islamiriigis Iraanis paistab just jalgpallis välja elanike rahulolematus valitseva reÏiimiga. Pealtvaatajad karjuvad mängude ajal valitsusvastaseid loosungeid ja hoolimata karmist keelust käivad staadionil ka naised. Tõsi, nad peavad end meesteks kostümeerima.

Korruptsioon ning jalgpalli ärakasutamine poliitikas ja äris on omane nii vanadele kui ka uutele jalgpallimaadele. Silvio Berlusconi oli lihtsalt edukas suurärimees, kuni ta pani oma edukale poliitilisele karjäärile aluse AC Milani ostmisega. Berlusconi on nii ettevõtja kui ka klubiomanikuna edukalt võistelnud Itaalia mõjukaima äriperekonna Agnellidega, kellele kuulub Fiati autotööstus, suur osa Milano börsist ning Torino Juventus. Mõlemad konkurendid on nii äris, poliitikas kui ka jalgpallis edu saavutamiseks kasutanud võtteid, mida enamikus teistes Euroopa riikides kasutada ei tohi.

Mullu lugesin ülevaadet 30 Ukraina rikkaimast inimesest. Paljusid neist ühendas kaks asja – nad tegutsesid poliitikas (parlamendi liikmed või ministrid) ning neil oli isiklik jalgpalliklubi. Ukraina rikkaim mees ja praeguse peaministri Viktor Janukovitši suurim sponsor Rinat Ahmetov poseeris telereklaamis oma jalgpalliklubi Donetski ·ahtar taustal ning lubas muuta kogu Ukraina sama edukaks nagu oma klubi.

Rikkurid jalgpallis

Eelmisel nädalal peeti Põhja politseiprefektuuri ja jalgpalliliidu korraldamisel konverents “Sport ja turvalisus”. Küsisin, kas ka Eesti jalgpallis ilmnevad mujal nii levinud hädad. Jalgpallispetsid ja politseinikud kinnitasid üksmeelselt, et õnneks mitte. Eesti staadionitel pole vägivalda (klubimängudel pole paraku ka fänne), jalgpalli investeerinud ärimehed ei trügi sealtkaudu poliitikasse ning pole meil ka usu- ega rahvustevahelist vaenu.

Seega näitab jalgpallireegel, et Eesti ongi juba saavutanud kümme aastat tagasi Toomas Hendrik Ilvese sõnastatud eesmärgi – muutuda veel üheks igavaks põhjala riigiks.

On siiski üks erand, kus poliitika jalgpalli tugevasti sisse lööb. Meenutagem viimaseid ülipolitiseeritud rahvuskoondise mänge Venemaaga. Mis saanuks siis, kui Eesti pidanuks kodumängu Venemaaga märtsi lõpu asemel pärast pronksiööd? Juba sel ajal, kui Kreml proovis ja proovib iga hinna eest olukorda Eestis pingestada nii siinseid venelasi ässitades kui ka Eestisse provokaatoreid saates.

Jalgpallijuht Aivar Pohlak läks selle mõttemänguga kaasa ning vastas siiralt: “Sellisel juhul oleks see mäng võinud vabalt ära jääda.”