Kaisa Pajusalu ja Jevgenia Rõndina – maailma kiireimad vee peal…
Kui teised üheteistkümnenda klassi õpilased kirtsutasid kooli sügisvaheaja lõppedes nina, siis suvel Amsterdamis end kahepaadis juunioride maailmameistriks sõudnud Kaisa Pajusalu ja Jevgenia Rõndina võisid kergendatult hingata.
Seljataha on jäänud ränkraske laager ja koondise katsevõistlused, kus neiud näitasid ergomeetril elu parimaid tulemusi.
Saan kahe ligi 180-sentimeetrise piigaga kokku laagri viimasel päeval, Pärnu sõudebaasi lähedal asuvas Laine hotellis, kus Jevgenia peatub. Varem elas narvalanna Pärnus laagris olles Kaisa kodus, on’s nüüd neidude vahelt must kass läbi jooksnud?
“Ei-ei, lihtsalt mu trennikaaslased elavad praegu ka siin, pealegi istub Kaisa nagunii kogu aeg siin,” tõrjub tumedajuukseline Jevgenia kahtluse, et tütarlapsed on taas konkurendid ühepaadil.
“Ühene on auahnemate ja egoistlikumate inimeste paat. Üldse teistmoodi, trennis pead ju ka kogu aeg omapead olema,” lisab Kaisa. “Koos on huvitavam,” lõpetab Jevgenia selle teema.
Hümni sõnad kadusid peast
Esimest korda proovisid Kaisa ja Jevgenia oma jõu ühendada eelmisel sügisel, kuid toona ei tulnud sellest midagi välja: eessõudjaks pandi Kaisa ning vaid ühepaadi kogemusega Jevgenia ei suutnud tema rütmi tabada. Õnneks prooviti tänavu kevadel teises järjestuses uuesti ning võidud hakkasid robinal tulema.
“Olin ühesel esinumber, seega oli kokkuistumine natuke minu valik,” räägib Kaisa, kes 2000 meetris pole Jevgeniale kunagi kaotanud. “Aga ta jõudis mulle järjest lähemale ja siis tundus kahepaat juba võimekam.”
Kuna paati juhendavad Pärnu Kalevi sõudeklubi treenerid Roman ja Ulvi Luto‰kin, lihvitakse koostööd peamiselt suvepealinnas. Jevgeniat see ei häiri – peaasi, et paat liigub hästi.
Kui Pajusalu ja Rõndina ületasid lõpujoone noortevõistlustel Zagrebis, Piedilucos, Belgradis ja Jurmalas esimesena ning tulid U23 MM-il Hazewinkelis viis aastat vanematelt mõõtu võttes viiendaks, oli selge, et Amsterdami juunioride MM-i siht ei saa olla madalam kui medal.
Ootamatu oli aga see, et eestlannade võit Amsterdamis oli võistluste ülekaalukaim – teisena lõpetanud Austria paati edestasid nad enam kui seitsme sekundiga.
“Keegi isegi nuttis hümni ajal,” vaatab triumfi meenutav Jevgenia kavalalt kõrvalistuva Kaisa otsa.
“Nutsin jah… mitte lahinal. Jalad ka värisesid veidi all,” tunnistab too.
“Ei olnud üldse jõudu seista,” lisab paadikaaslane.
“Ei-ei, lihtsalt emotsioonid olid laes,” õhkab Kaisa.
“Mina ei saanud üldse aru, et me võitsime,” tunnistab Jevgenia.
Kaisale ei tulnud alguses aga hümni sõnad meelde. “Alles lõpus sain kaasa laulda,” ütleb ta.
Järgmisel hooajal tahavad neiud tiitlit kaista ja loobuvad seetõttu U23 tšempionaadist.
Veel loodavad piigad proovida jõudu naistega mõnel MK-etapil, kuid olümpiapiletite teenimisele, mille saavad täiskasvanute MM-i üksteist paremat, nad ülearu palju ei mõtle.
Sõudmise juurde jõudsid sportlikest peredest pärit neiud 12-aastaselt. Kaisa vanem vend on Belgias profileiba mekkiv võrkpallur Raimo, isa Kalevi nimele kuulusid 1975. aastal aga kõik Pärnu keskmaajooksu rekordid. Ka õde Liina mängib Eesti meistriliigas võrkpalli.
Sportlikud perekonnad
Pajusalude suguvõsa kõige kõvem saavutus on seni vanatädi Aino Pajusalu käes, kes tuli sõudmises N Liidu paarisneljasel Euroopa meistriks. Teine vanatädi Linda võttis aga Kaisa käekõrvale ja viis ta jõe äärde. Enne sõudmist jõudis neiu põgusalt tegeleda keraamika, tantsimise, näitlemise ja võrkpalliga.
Jevgenia, kelle kahemeetrine isa oli pea igal spordialal pikisilmi oodatud “käpp”, proovis alustuseks võrkpalli, kuid konflik treeneriga sundis asja soiku jätma. Käed rüpes konutada energiline narvalanna aga ei mallanud ja nii sattus ta Valeri Osmakesku juhendamisel sõudmist proovima. Eeskujugi sama alaga tegelenud ema näol oli varnast võtta ehkki… “Ema ei osanud ujuda, nii temast ei saanudki sõudjat!”
Lumivalgeke ja Pipi
•• Kaisa, millise kirjandusliku tegelasega sarnaneb Jevgenia?
Pipi Pikksukaga – ta on selline ettearvamatu, tugev, energiline, siis veel see hobuse-teema, ka võõraste inimestega suhtlemine pole tema jaoks probleem.
Ta on tohutult energiline – hüppab ja jookseb ringi, kui teised puhkavad, siis tema ikka teeb kuskil midagi.
•• Jevgenia, millise kirjandusliku tegelasega
sarnaneb Kaisa?
Lumivalgekesega. Kaisa on samamoodi hästi sõbralik ja alati valmis teisi aitama.
Näiteks kui Pärnus laagris olen, siis ma võiksin ööbida hotellis, aga tema ütles: ela minu juures. Lisaks on tal heledad juuksed ja ta ootab samamoodi oma printsi.
Kas sa Kaisat ja Jevgeniat tead?
•• Mõni aeg tagasi varitses möödakäijaid igal tänavanukal mõni sotsiaalreklaam väheütleva loosungiga “Kas sa Kristit ja Nastjat tead?”. Või siis kedagi kodanik Volodjat ja Peetrit. Plakatipiidleja võis vaid õlgu kehitada ja edasi marssida.
•• Narvast pärit Jevgenia Rõndina ja pärnakas Kaisa Pajusalu, kes tulid üheskoos sõudmises juunioride maailmameistriks, on aga parim integratsiooniprojekt, mida annab välja mõelda.
•• Kui meeste neljapaadis kisklesid narvalased ja pärnakad nagu kass ja koer, siis 17-aastaste neidude omavaheline läbisaamine on väga hea. “Ei loe, kas ma elan siin või seal. See on üks Eesti,” annab Jevgenia kategoorilise hinnangu neljapaadis Jaansonitega tülli läinud Leonid Gulovi poolt suvel väljapakutud mõttekäigule, et narvalased ja pärnakad peaksid toimetama eraldi. Erinevalt Narva meessõudjatest valdab Jevgenia korralikult eesti keelt.
•• “Osalesin programmis “Vene laps eesti peres” ja kolm aastat olin kõik koolivaheajad eestlaste keskel. Koolis õpetaja ütles mulle: mine ja proovi,” on Jevgenia oma keeleoskuse arendajatele tänulik. “Võistlustel on ka ümberringi ainult eestlased.”
•• Kui hästi Kaisa aga vene keelt oskab?
•• “Panotška!” lõkerdab Jevgenia selle küsimuse peale lõbusalt. Kaisa selgitab: koostöö alguses lasknud ta Jevgenial endale vene keelt õpetada, kuid ainus, mis meelde jäi, on panotška – sõudepaadi pink.
•• Tõrvatilga meepotti puistas passiamet, mis lubas Jevgeniale sinise passi anda juba suve alguses, kuid ometi peab narvalanna halli passi omanikuna siiani välissõitudeks viisat taotlema ja oma närve kulutama.
