Kaks geeniust: David Beckham versus Albert Einstein
Mis siis ikka, toogem üks mõttemäng. Andkem Einsteinile jalgpall — ja ta ei oska sellega midagi peale hakata. Ent andkem talle valem – ja ta osutub geeniuseks. Pangem seesama valem Beckhami ette – ja ta vaatab seda mõistmatuses. Ent andkem talle pall – ja ta osutub Einsteiniks.
Geniaalsus on alaspetsiifiline mõiste. Niisamuti nagu on geeniusi teaduses ja kunstis, leidub geeniusi ka spordis. Spordigeenius on otsekui oma ala täiuslik organ (Ronaldinho!), ning sellisena rahuldab ta meid täiesti. Mida muud temalt tahtagi?
Kõik on nii, ainult et Einsteini kehaliste oskuste üle ei teravmeelitsenud keegi, Beckhami vaimse taseme üle aga küll. Teisalt – kui suur osa inimkonnast vaimustub ühest ja kui suur teisest?
Täielik pühendumus
Küsimus: millistest koostisosadest moodustub sportlik intelligents? Vastus ei tohiks olla üllatav: nendest samadest, mis igal pool mujalgi – pühendumisest, eesmärgi püstitamisest, visualiseerimisest ja kujutlusvõimest, õppimisest.
Pesapallur Greg Chappelli meelest saab sportliku intelligentsi kokku võtta sõnadega: “Mille vaim sünnitab, selle viib liha ellu.”
Küsimusele “mil määral olete vaimus pühendunud valitud spordialale?”, vastasid kõik tipud: sada protsenti. Üks kasutas väljendit “ülimalt”, teine “totaalselt”, kolmas “vaim ongi kõik”.
Golfimängija Arnold Palmeri öeldu kõlbab üldiseks seletuseks: “Mäng käib 90 protsenti õlgadest kõrgemal… aga võib-olla isegi üle 90 protsendi.”
Autovõidusõitja Jackie Stewart kasutas järgmist võrdlust: “Mina vaatan sporti nagu pikka piljardipartiid. Minu eesmärk on suruda vastane pidevalt olukorda, kus tal on võimatu mind ähvardada.”
Tennisist John Newcombe tõi võrdluse malega: “Kaks, kolm või koguni neli tundi käib väljakul vaimne võitlus… Kaks mängijat tulistavad teineteise poole palle, kuid tegelikult antakse vaimset tuld. Võistlus käib, kelle vaim on tugevam.”
Kõik tippu jõudnud on olnud suurepärased õppijad. Treeneritelt, kaaslastelt, vastastelt, raamatutest, kust iganes otsitakse tarkuseraasukesi, mida saaks ära kasutada. Üllatavalt on see peaasjalikult võitjate omadus. Erki Nool imestas, et keegi kodustest atleetidest ei soovinud temaga koos treenida.
Küsimusele “kas olete alati mõelnud, et jõuate ükskord spordis tippu?”, vastas jaatavalt 57 protsenti. Jooksukuulsus Herb Elliott: “Vähimagi kahtluseta.” Jäähokimängija Wayne Gretzky: “Milles küsimus!”. Ameerika jalgpalluri O.J. Simpson: “Ei kahelnud selles kordagi.” 15 protsendil sportlastest küpses selline veendumus järk-järgult ning 28 protsendil puudus see hoopiski, ehkki tippu jõudsid ju nemadki.
80 protsenti vastanuist pidas oma visualiseerimisvõimet väga kõrgeks. Visualiseerimist, mis tähendab võimalikult selget oma soorituse ette kujutamist, peetakse edukate üheks tähtsamaks omaduseks. Sedagi oskust tuleb õppida.
Ere kujutlusvõime
Paljud kinnitavad, et nimelt kujutlusvõime aitab neil eelseisvaks keskenduda. Newcombe tõi näite: “Kui sain teada, et pean järgmisel päeval mängima Wimbledoni peaväljakul, jäin sinna kauemaks. Tõusin tribüüni viimasesse ritta ning vaatasin sealt alla väljakule. Sulgesin silmad ning kujutlesin end seal all mängimas. Kui järgmisel päeval mängima läksin, tundsin end nagu kodus.”
Kahekordne kümnevõistluse olümpiavõitja Daley Thompson ütles, et veetis enamiku paarist-kolmest võistluseelsest päevast lamades. “Pühendasin tunni või kaks iga kümnevõistluse ala mõttes sooritamisele, asetades end seejuures kriitilistesse olukordadesse,” meenutas ta. “Kujutlesin näiteks, et olen teinud kõrgusel 2.10 kaks ebaõnnestunud katset ja et olen olnud sellises olukorras varemgi ning tean täpselt, mida pean tegema.”
Teame sedagi, kui paljud võistlused pööras nimelt kolmanda katsega enda kasuks Nool. Nagu ka seda, kuidas nüüdseks on end tõenäoliselt alatiseks vabastanud kolmanda katse needusest kettaheite rekordimees Gerd Kanter.
Vasaraheitjal Pat O’Callaghanil oli kombeks modelleerida eelseisvat olümpiavõistlust. Ta asetas treeningutel kollased lipud staadionil konkurentide parimate heidete kaugusele. Siis ütles ta endale: “Finaali jõudmiseks on kolm katset.”
Ta polevat kunagi staadionilt lahkunud enne, kui oli kollastest lippudest kaugemale heitnud. O’Callaghan uskus, et just selline meetod aitas tal tulla kahekordseks olümpiavõitjaks. Kinnitades ühtlasi vana tõde: kes soovib positiivset tulemust, peab positiivselt mõtlema.
Kirjeldatud näiteid võib nimetada ka enesekindluse leidmiseks ja kinnistamiseks. Igaühel võib selleks olla oma meetod.
Meenutagem maksiimi: “Mille vaim sünnitab, selle viib liha ellu.” Põhiülesanne on jõuda nii kaugele, et see juhtuks võimalikult tihti nii. Ó
* Paavo Kivine kirjutas sportlase psühholoogilisest ettevalmistusest ka 7. ja 14. mai EPL-i Spordilehes. Ta kasutab Suurbritannia tõkkejooksja, 1968. aasta olümpiavõitja David Hemery raamatus The Pursuit of Sporting Excellence (“Sportliku täiuse taotlemine”) sisalduvaid mõttekäike.
