Kaljo Kiisk – Eesti Vabariigi teeneline kingsepp

 (3)
Kaljo Kiisk – Eesti Vabariigi  teeneline kingsepp
----

Kui “Õnne 13” üheksa aastat tagasi alguse sai, oli uus Eesti Vabariik kaheaastane. Mida arvab meie riigist kingsepp Johannes ehk Kaljo Kiisk (77), kes on näinud ka esimese vabariigi aegseid aastapäevaparaade, uuris Piret Tali.

##Millised on teie mälestused esimesest vabariigist?

Ma olin küllalt suur poiss, kui esimene vabariik lõppes, olin siis 15-aastane. Olin aktiivne noortetegelane, noorkotkaste rühmajuht Vaivaras. Suusatasin, Rakveres gümnaasiumis olin korvpallimeeskonna kapten, poksisin. Isa oli metallivalumeister Sillamäel, ema pidas Jõhvis ja Toilas õpetajaametit. Tema oli näitlemise peale tõsiselt andekas, aga siis ei peetud seda elukutset naiste puhul siivsaks.

Isa oli Kaitseliidus, mina noorkotkas, isegi meil seal maakohas olid oma paraadid, kus aktiivselt osalesime, koolis olid aktused. Riigi aastapäeva pühitseti ja tavalise argipäeva pilguga sellele ei vaadatud.

Praegu kirjutatakse, et eestlased oma riigi aastapäevast võõrdunud, vaadatakse telekast paraadi, vastuvõttu, sellega kogu pidulikkus lõpebki. Kas eestlased on saanud oma riigis pealtvaatajateks?

Ma ei süüdista inimesi – see meie aeg on olnud nii keskealisele kui ka vanemale põlvkonnale küllalt keeruline. Isamaalist tunnet pole see inimeses küll ära tapnud, aga ega hüsteerilist pidupäevadele kaasaelamist ka pole. Ju see pole siis eesmärk.

Minu ajal oli teistmoodi. Esimesest koolipäevast alates oli riigi aastapäev minu jaoks olemas, seda rõhutasid nii isa ja ema kui ka õpetajad. Iseseisvuspäev oli ühiskondlikult kõrgemal tasemel väärtustatud. Sellel tähtpäeval oli selge ja sisuline mõte. Sellist aktiivsust nagu nende inimeste puhul, kes olid esimese riigi sünni juures, sellist praegu ei ole.

Vabadussõjast tehakse filmi nüüd, peaaegu sajand hiljem. Teie ajal oli side Vabadussõjaga olemas, sõjast tulnud mehed hakkasid koolis õpetama, nüüd ei tea osa inimesi sedagi, et mis sõda see oli?

Ma loodan, et “Nimed marmortahvlil” leiab hea kõlapinna. Oleneb muidugi, kuidas Nüganen seda teeb. Aga tundes Elmot väga leidliku ja aruka näitejuhina, usun tema töösse ja jään selle tulemust suure huviga ootama.

Need esimesed aastad, kui meie väikerahvas, keda on vintsutanud mitmed pealetungijad, sai riigina jalad alla ja tundis ennast peremehena, olid uhked. Ilma et seda sõna odavaks pidada, võiks öelda, et see oli pühalik tunne.

Teile pandi aga 17-aastaselt SS-i Eesti Leegioni munder selga ja saadeti Narva Sinimägede alla.

Seda ma tean kindlalt, et ega rinnale tagumine patriootlikke tundeid ja inimlikku suurust näita. Käisin SS-i õppelaagris, siis Neveli all, siis Peipsi äärest Narva ja siis Sinimägedesse. Ega Narva Sinimägede lahinguid asjata maapealseks põrguks nimetatud.

Need kogemused kinnitavad, milline rõõm on elus olla. Sõda on paratamatus. Ei saa ülistada ainult kaevikus olemist ja võitlemist. Igapäevase elu elamine on sageli veel vajalikum ja rängem kui kaevikus olemine.

Eestis on praegu alustatud meesliikumist, et mehed on nõrgem sugupool – surevad nooremana, joovad rohkem, ei oska pingeid maandada, peavad rasket raha teenima. Mis teie meesliikumisest arvate?

Kui see niimoodi oleks, astuksin ma meeste seisusest otsekohe välja. Andke mulle andeks, aga midagi veidramat ja nutma panevamat pole ma ammu kuulnud. Jutt või asi. Igasugu ühinguid võib luua, aga ise ei tasu põhjust anda ohver olla, siis hakataksegi sinu kohta rääkima, milline väetike sa oled.

See pole ümbritseva keskkonna, vaid 90 protsenti inimese enda viga. Kui ise tahad olla see vaeseke, kes on objekt, kellega tehakse, mitte subjekt, kes ise teeb, siis pole tõesti muud, kui karjuda ja nutta. Appi, mis minuga tehakse, mul on nii raske, andke mulle nõu, kuidas elada. Juba lapsena tuleb aktiivselt ja avatult ellu suhtuda: meie oleme ja meie teeme!

Sellel vabariigi aastapäeval räägitakse rohkem kui kunagi varem teisest ja esimesest Eestist? Teie olete oma kingsepp Johannese rolliga teises Eestis ja Kaljo Kiisana Reformierakonnas ja esimese Eesti poolel?

Ausalt öeldes ma muigan selle esimese ja teise Eesti jutu peale. See on küsimus, mis mind ei huvita, ei esimene ega teine Eesti, sest kaht Eestit ei ole, on üks. Ma ei murra selle üle pead ega pööra sellele tähelepanu. Jagamine klassidesse pole küsimus, millele tasuks rõhku panna.

Loe veel

Öeldakse ju nüüd, et Arnold Rüütel on rahva president ja teise Eesti president?

Nimetada võib kuidas tahes, hüüdnimed ja nimetused on omaette teema. Ning samuti mitteoluline teema. Tundsin Lennart Meri isiklikult pikka aega, temaga sai filmialast koostööd tehtud. Presidendina oli ta mees omal kohal. Ka Rüütlit tean ma pikka aega. Tuleristsed presidendina on ta edukalt läbinud, loodame, et järgnevad päevad ja tööaastad presidendina saavad olema sama rahulikud ja asjalikud.

Mina ei hakka siin igasuguste esimese ja teise nimetamistega enda või teiste psühhofüüsilist tervist rikkuma. Mõlemad presidendid töötavad ühise eesmärgi nimel, et meil kõigil läheks elu paremaks.

Kui palju teie enda vaated Õnne tänava Johannese omadest erinevad? Ligi kümme aastat Johannesena peaks isiksusi lähendama?

Nad erinevad sada protsenti, sest üks on kirjanduslik kuju ja teine on füüsiliselt teiste ees seisev inimene. Autor, praegu Teet Kallas, kujutab Johannest õigesti. Johannese elu on olnud keeruline, tema kogemused on rikkamad kui kellelgi teisel, ta on elanud üle nii tõuse kui langusi. Aruka inimesena oskab ta teha õigeid järeldusi, elus ei jõua ainult emotsioonidega kaugele. Johannese suhtumises on omamoodi heatahtlikkust, ta oskab vaadata nii üht kui ka teist vastaspoolt mitte maha tegevalt, vaid poolehoiuga.

Kas te kingi oskate parandada?

Ei oska, ausalt. Sussiotsa, kust varbad väljas on, suudan küll kinni nõeluda, aga rohkem mitte. Mul on head konsultandid – kingsepapoisid – kes ütlevad, et ära nii kinga kätte võta, haamer lööb teisiti ja nii edasi. Kui ma põlle ette löön ja mulle katkisi kingi tullakse pakkuma, siis suudan küll hea kingameistri mulje jätta. Aga parandada kahjuks ei oska.

Tullakse teile tänaval juurde, pannakse käsi õlale ja öeldakse, et noh, Johannes, räägi siis, kuidas selle asjaga ikka on?

Seda on ette tulnud küll. Ikka küsitakse, et Johannes, kuidas selle asjaga on ja mis sellest nüüd saab ja mis sa arvad. See pole inetu ega ebamugav tunne, Johannes on mulle lähedane ja teda on kerge mängida.

Ma teen Johannest paljuski enda kaudu. Ma ei oska maailma vaadata mustades värvides ka Kaljo Kiisana. Olen veendunud, et maailma peab suhtuma heatahtlikult ja ka Johannes kannab endas positiivset suhtumist. Samas ei saa mämla ka olla, oma iseloom, vabadus ja põhimõtted peavad olema ja elus tuleb lahtiste silmadega ringi vaadata. Tigedus ega terror pole põhimõtted.

Minu jaoks on kõige jubedam näha inimesi, kes värisevad vihast ja mõtlevad, et näed, peaks nüüd sellele ära tegema ja siis sellele. See kõlab küll jubedalt, aga neil inimestel on õnnest puudu ainult üks –- pikka aega pole vere lõhna tunda olnud.

Mida teie jaoks tähendab “Õnne 13” lõpetamine, nagu nüüd juttu on olnud, on teil Johannese rollist kahju?

Selle suhtes, et kas ”Õnne” lõpeb või mitte, ei oska mina sõna võtta – see on teiste meeste otsustada. Näitleja elukutse tähendabki seda, et üks roll tuleb, teine läheb. Ei saa vanades asjades kinni olla. Aga arvestades Õnne tänava suurt vaatajaskonda ja poolehoidjaid, olen ma valmis nende soovi rahuldama ja edasi mängima.

Teile on ikka sattunud ühiskonnakriitilise mõtlemisega proletaarse taustaga meeste rollid, kellel on terve talupojamõistus. Tõe ütlejad olid nii kellamees Lible, seersant Pajuviidik filmist “Mis juhtus Andres Lapeteusega” kui ka kingsepp Johannes?

Ma pole ise selle peale palju mõelnud, aga arvamus on sümpaatne ja ootamatu. Ju ma olen siis selle omamoodi ära teeninud. Kui Paul Kuusberg Lapeteuse filmi võtetel minu Pajuviidiku esimest stseeni nägi, siis ta kirjutas mulle paar stseeni juurde ja ütles, et anna aga selles joones minna.

Paljud vanemad inimesed Eestis on kibestunud, selle pärast, mis nendega elus on juhtunud.

Kibestumine ja ahastus on teine asi, see ei ole tigedus. Kui loodad ning elad ja tegutsed selle nimel, et meil elu edeneks, ja siis näed, et seadusetähe all ja kõrgemal pool aetakse asju vildakalt, siis see kibestab. Niisugust kibestumist aktsepteerin absoluutselt.

Kui vanainimene annab oma hinge ja ihu selle nimel, et meie väike riik ja rahvas oleks ja kestaks, aga kui ta näeb, et see laguneb ja seda lõhutakse, siis niisugusele kibestumisele tuleb kaasa elada ja teha kõik, et sellist kibestumist maailmas ei oleks.

Minu isa oli hea töömees ja vabariigi lõpuks oli tal panka kogutud nii palju raha, et ta võis selle eest maja ja maad osta. See oli siis küllaltki suur summa, 1941. aastal võeti see ära. Mäletan, kuidas isa Narvast pangast tagasi tuli. Tal oli selleks hetkeks arvel nii palju raha, et sai vaid talvemantli osta. Ta tuli sealt tagasi väga lööduna. Mäletan, milline hirm mul noore poisina siis oli, kui ta tuli ja istus toolil.

Eestis jäävad paljud inimesed kuidagi elust kõrvale, sest neile tundub, et neist midagi ei sõltu. Milles on teie ühiskondliku aktiivsuse võti?

See on tänu vanematele. Võiks öelda, et see on tulnud bioloogiliselt, et ma ei ole hakanud maailma vaatama tigeda pilguga. Kõik mind ümbritsevad sõbrad ja head tuttavad ei vaata ka maailma kurja pilguga. Heatahtlik suhtumine elus nõuab palju suuremat tugevust ja hingejõudu.

Kas vanemas eas on raske kohaneda mobiiltelefoni, arvuti, interneti, supermarketite ja pangaautomaatidega?

Ei ole, see on kiire, kuid normaalne maailma areng. Vastumeelsust ma selle vastu ei tunne, vastupidi, lähen heal meelel uuendustega kaasa. Olin maailma näinud natuke ikka varem ka, arvutite ja mobiilide ilmumine polnud minu jaoks ootamatu.

Hiljaaegu esietendus Vanalinnastuudios Niccolai Aldo “Sügissonaat”, kus te koos Eino Baskini ja Ülle Ullaga mängite. Kas tagasipöördumine teatrilavale oli raske?

Kuigi mängime seda etendust teist korda, pole see kerge. Pea on vanemaks jäänud, teksti on palju – üle 50 lehekülje. Hallid ajurakukesed ei võta teksti nii kiiresti ja fikseerimised ei lähe nii kiiresti. Pea jagab veel täiesti normaalselt, aga tunnen ise, et pean palju rohkem vaeva nägema, et midagi saavutada. Tööd on ikka küll ja küll.

Teater on vastu tulnud ja minu fraktsiooni ja Riigikogu ees ka müts maha, sest mina ei taha endale lubada sealt puudumist. Aga inimesed on ikka öelnud, et mine, Kaljo, tee see ära. See maja on minu “näljast” erialase töö järele tohutult hästi aru saanud. Nad on seda nälga püüdnud leevendada ja mitte solvavalt.

Kas oli ka hirm publiku ette minna?

Midagi ikka oli, selline enesekontrolli värin, et kuidas ma, poiss, nüüd hakkama saan, kuidas tekst saali jõuab.

Teie nimekaardile on kirjutatud filmirežissöör, kindlasti on teil filmiidee, mida te pole saanud realiseerida?

Ma ei taha totrana tunduda, aga selline soov on südames, ehkki tean, et sellest midagi välja ei tule. Esiteks ei võimalda filmitegemine mingit paralleelset tegevust, teiseks pole Eesti riigis raha ja kolmandaks nõuab see suuremat energiat. Niisugust, mida Kiisal enam ei ole. Nooremadki mehed on hädas oma filmide finantseerimisega.

Kas olete oma filmiidee stsenaariumist kellelegi rääkinud? Milline see film olla võiks?

Võtted toimuksid sellessamas Alatskivi lossis, kus me “Hullumeelsust” filmisime, mis 25 aastat keelu all oli. Seal on praegu isegi needsamad väravad alles, mis meie filmi jaoks ehitati.

Film algab sellega, et lossis on vaimuhaigla, mille juurde viib 50 kilomeetrit pikk järjekord. Seal seisavad kõige võimsamad masinad – Mercedesed ja kabrioletid – peaaegu mitte ühtegi Eesti numbriga autot. Ikka Saksa ja Prantsuse. Helikopterid lendavad ja toovad patsiente. Kõige põhjuseks on kuuldus, et Eestis on koht, kus kogu

stress ja kõik mured võetakse maha.

Stsenaarium on mitmel pool ringi käinud ja tähelepanu pälvinud. Kulukaks teeb ettevõtmise ka see, et 75 protsenti näitlejatest peaks olema välismaalt. Niipalju siis nüüd sellest, las ta heaks unistuseks jäädagi. Kui ma kord hakkan silmi kinni panema, las veel siiski jääb see Alatskivi lossikene ja see unistus silme ette.

Alatskivil olid minu filmi võtete ajal minu elu ilusaimad päevad – hea stsenaarium, head näitlejad, põnev töö.

Mida soovida Eestile ja tema inimestele riigi aastapäevaks?

Tulevikku suunatud analüüsi, sellest tulenevat arusaamist, mis on antud situatsioonis ühiskonnas tähtis, mida on vaja teha. Kui sa ühiskonnas toimuvat tajud ja õigesti mõistad, siis see teadmine ja huvi ongi patriotism. Kui sa suudad olukorda õigesti mõista, siis sa oskad kaitsta, elu anda ja teiste elusid päästa.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare