Kanada kuldne litter! Kes muu kui Sid the Kid!
„Sid the Kid!!!”, „High five you all!”, „Oh, Canada!” kaigub sadadest tuhandetest kõridest üle kogu Kanada kell 14:55 kohaliku aja järgi. Viiemeetrine lipp rullitakse lahti ja karjutakse „Siiiiiiiiiiiiid!”, antakse kallistus koduperenaisele, musi pruudile, käepats punavalgeks värvitud koeraga noormehele. Hummer, Fordi kastikas, Volvo ja pisike Honda – aken keritakse lahti, ronitakse poole kerega aknast välja, lipp aetakse püsti ja sügavalt hingepõhjast kostab: „Caaaa-naaaa-daaaaa!”
Mõni hetk varem sai superstaarist legend. Hüüdnimi The Next One (järgmine, nii olevat Sidney Crosbyt karjääri alguses nimetanud suur Wayne Gretzky ise – toim) enam ei kao.
Tõeliselt suur nimi täidab talle pandud ootused just siis, kui seda kõige rohkem tarvis on. Päikesepoiss Crosby pole alates üleeilsest enam üks sadadest „tavalistest” NHL-i staaridest. Olümpia hokiturniiri eel ja ajal tuhandetel plakatitel, sadades telereklaamides ja ajalehtedes supermängijana reklaamitud 22-aastane noormees on nüüd tõeliselt suur. „Meie lootused on kõrged,” ütlevad kanadalased. Kõrgeim neist on muidugi hokikuld. Ja selle kulla pidi koju tooma ei keegi muu kui Sid the Kid (Crosby teine tuntud hüüdnimi – toim).
Kogu Kanada on aastaid oodanud, et sellest noormehest saaks järgmine Gordie Howe’i, Bobby Orri, Mario Lemieux’ ja muidugi Wayne Gretzky vääriline hokimängija. Olümpiaturniiril oli ta aga finaalmänguni loodetud särast kaugel – Crosby väravate arve oli piirdunud vaid kolme tabamusega alagrupi-mängudes ning veerand- ja poolfinaalis poleks teda nagu jääl olnudki.
Ka finaalmängus jäi superstaar pikalt märkamatuks – ühendriiklased lülitasid ta tasa sama skeemiga, mida kanadalased ise kasutasid edukalt venelaste Aleksandr Ovetškini vastu. Kuid siis olukord muutus! Võit oli käest libisemas, sest vaid 24,4 sekundit enne normaalaja lõppu pidi Vancouveri oma poiss, Kanada meeskonna väravavaht Roberto Luongo selja tagant välja tooma Zach Parise löödud litri, mis tegi seisuks 2:2. Mäng läks lisaajale, ameeriklastel oli täpsem käsi. Või vähemalt nii nad arvasid...
Täna tuleb hea õhtu
Lisaajast oli kulunud 7:38, kui Crosby nõudis Jarome Iginlalt värava ette söötu: „Siia, Iggy! Iggy, Iggy!” Kaks sekundit hiljem oli turniiri parima mängija auhinna teeninud USA väravavaht Ryan Miller saanud koos kaaslastega olümpiamängudelt hõbemedali. „S*** tunne on,” ei osanud Miller suurt kosta. Crosby pealelööki korratakse vahtralehemaa spordisaadetes ilmselt vähemalt seni, kuni ta ükskord pensionile jääb. See tõstis kogu Kanada ühiseks rõõmuhüüdeks õhku ja tegi noorest superstaarist hetkega hokilegendi.
„Mul on tunne, et täna tuleb hea õhtu,” kõlab autode tuututamise kõrval ühest avatud aknast USA bändi Black Eyed Peas lugu. Ligi 35 miljoni kanadalase jaoks oli üleeile võrratu õhtu. Peeglike-peeglike seina peal ja HD-teler kapi otsas, kes on kauneim maa siin ilma peal? „Kanada, otse loomulikult,” kostab vastuseks röögatus punase särgi seest. Grislikarud, põdrad, koprad, punaste kuubedega ratsapolitseinikud ja nüüd siis ka Sid the Kid – see on Kanada. Ning tol õhtul olid kõik (kaasa arvatud Aleksandr Ovetškin) vähemalt hinges kanadalased. Välja arvatud ehk mõnisada miljonit jänkit, kuid neile see kaotatud kuld nüüd nii väga oluline ka pole.
Sid the Kid tegi küll Vancouveri taliolümpiamängude viimase löögi, kuid täna on uus päev ja juba läks uuesti käima „tõeline mäng” ehk hokiliiga NHL. Olümpialitter vaikis, nüüd hakkab taas rääkima dollar. Ka Crosby läks tagasi koduklubisse – USA meeskonda Pittsburgh Penguins.
