••  Kas spordiorganisatsioonid on riigile kindel partner, et ka raskel ajal koos lahendusi leida?

Tõnu Seil: Väikeses riigis on võimalik kiiresti protsesse muuta, tähtsate otsuste langetamisel kasutame ühe telefonikõne võimalust – saame ruttu infot vahetada. Aeg ideest kuni selle elluviimiseni ja rahastamiseni on lühike. Seda haruldast eelist – teha kiiresti otsus – peaksime edaspidigi kasutama.

•• Henn Vallimäe, kuidas hin­date võrkpalliliidu tegevjuhina kultuuriministeeriumi spordiosakonna, olümpiakomitee ja alaliidu sidet? Kas tunnete tuge või olete visatud turule, kus olete teiste pallimängude ja individuaalala tegijatega halastamatus konkurentsis?

Henn Vallimäe:  Kogu sport sõltub paljuski riigi toest. Kui põhituge poleks, suudaks vaid üksikud atraktiivsed alad elus püsida. Võib arutada, kas tugi on teiste aladega võrreldes piisav ja proportsionaalne. Oleksin kitsarinnaline, kui ütleksin, et võrkpall saab vähe raha. Aga on ka muret tekitavaid asjaolusid.

Spordisüsteemis on kokku lepitud alakeskne juhtimine, aga avaliku spordiraha jaotamises väljendub see põhimõte võib-olla vaid viisteist protsenti. Riik jaotab raha ka hasartmängumaksunõukogu (HMN) ja „kulka” (loe: kultuurkapitali) kaudu ega küsi midagi alaliitudelt. Aga kas peabki küsima? HMN-is on kuus poliitikut ja kolme ministeeriumi kantslerid.  Kas nii peab olema?

„Kulkast” ja hasartmängumaksust jagatavad summad on suhteliselt suured. Kui näiteks miljon jääb koondiste eelarvest puudu ja näed, et 20 kuni 30 miljonit jaotatakse alaliitude väliselt HMN-i projektidele, siis mõtled, kas see on õige.

Alaliidud said mullu riigilt põhitoetust 20 miljonit, lisandusid sihtotstarbeline noortespordi- ja olümpiaettevalmistusraha. Süsteemiväliselt anti poliitilist raha, mida jagati üle 13 miljoni, sellest läks viis miljonit korvpalliliidu kaudu Kalev/Cra­mo­­le. On hea, et lisaraha jagatakse, aga kas see peab nii tulema? Kas spordisüsteemi juhtimine = raha jaotamine vajab tugevat kätt või mitte? Arusaadavamat jaotust kindlasti.

Sportlik edu on tihti karistuseks. Kui tiitlivõistlustel järgmisele etapile pääsed, pead tasuma osavõtumaksu, ostma lennupiletid, tegema lisakulutusi ja satud raskustesse. Võib-olla peaks edasivõistlemise jaoks olema „kuldämber” – kui midagi saavutad, saad sealt eduprogrammile tuge.

jaak Salumets: Lööksin individuaalalade ja võistkonnaalade ra­hastamise lahku. Kuldkala on võimalik projekti juhtimisel viia olümpiavõiduni. Aga olümpiate vahel käivad publikule atraktiivsed sportmängude liigad. Korv-, käsi- või võrk­palli mängitakse ka väikestes linnades ja rahvas täidab saalid. Inimestel on vaja oma pingeid maandada.

Olen nõus Hennuga, et raha jaotamine peaks käima ühelt joonelt, aga eestlased ei lepi ju lõpuni kokku, ikka tehakse lobitööd ja keegi saab kuskilt juurde. Küll toetan mõtet, et pallimängukoondistele peaks olema „kuldämber”.

Toomas Tõnise: Kui olid head ajad ja hasartmängumaksu laekus korralikult, tehtigi ettepanek toetada tiitlivõistluste finaalturniirile pääsenud võistkondi. Ilmselt polnud aeg veel küps. Peaksime minema uuele ringile, luues näiteks riskikapitalifondi, ütleme viie miljoniga, millest jagatakse raha juhul, kui võistkond pääseb finaalturniirile.

Erich Teigamägi: Individuaalala sportlase rahastamine on süsteemsem. Kui keegi võidab tiitlivõistluste medali, siis teda toetatakse. Ka kergejõustikuliit jagab raha tulemuslikkuse järgi. Pallimängudes maksab sportlasele stipendiumi (palga) klubi. Meil on vastupidi – vaadatakse alaliidu otsa. Küsitakse: teil on

Euroo­pa karikavõistlustel 40-liikmeline koondis, miks pole nende „ainevahetus tagatud“ (kasutan sõudejuhi Rein Kilgi väljendit).

Itaallased, kreeklased, hispaanlased, kindlasti teistegi riikide kergejõustiklastest on paljud kirjas jõustruktuurides. Meil on kaitsejõudude spordiklubi, kellega võiks spordialad aktiivsemalt suhelda. Kaitseväes on meeletu ressurss ja sealt saaks „ainevahetuse tagamiseks“ veel vajalikku toetust otsida.

••  Kas seega peaks ka siseministeerium ja kaitseministeerium sporti toetama?

Teigamägi: Nõukogude ajal tagasid Dünamod ja AKSK-d spordile järelkasvu, maksid treeneritele palka. Sellest tunneme praegu puudust. Kui treener on klubi palgal, saab ta teha oma põhitööd. Aga näiteks Andrei Nazarov pidi Ksenija Balta juhendamiseks siiani töötama Audenteses, sest me ei suutnud tema põhitegevust väärikalt tasustada.

Salumets: Kaitseväe ja politsei abi kasutamine peaks olema riiklik spordipoliitika. Kes spordirühma kõlbaksid, sellestki peaks rääkima. Töö tõttu riigikaitsekomisjonis käisin sidepataljonis, kuhu sportlased kuuluvad. Nende nimesid kuuldes oleksin kohe öelnud: pooled peavad siin olema, pooled mitte. Ilmselt ei ole alaliidud teinud õiget valikut, et seal saaksid treenida andekamad.

••  Karatejuhid rõõmustaksid, kui saaks koondise täies koosseisus kaitsejõududesse. Keegi teil ju ongi spordirühmas?

Jüri Põld: Tahakski tänada kaitseväe juhte, kes on Marko Luhamaad alati toetanud. Ka Euroopa riikides toetavad karatekaid kaitsejõud ja politsei. Meil käib karate rahastamine klubide kaudu, alaliit korraldab võistlussõite. Suhteliselt lihtsam on tänu pearahasüsteemile Tallinna klubidel. Karate on pealinnas harrastajate arvukuselt eesotsas, suured klubid saavad olulist tuge, see võimaldab noortekoondistel tiitlivõistlustel osaleda.

••Kes praegu rohkem raha saab?

Tõnise: Mullu jagas riik alaliitudele, kaasa arvatud olümpiakomitee, kokku 170 miljonit. Kolm ala kasutas 30 protsenti, kuus ala pool ja 20 ala 85 protsenti summast. Kas oleks vaja tekitada midagi täiendavat? Kas näiteks võtta kaitsejõudude spordirühma ainult nende alade sportlasi, kellelt loodame rahvusvahelist taset? Jah, see võimaldaks keskenduda edu saavutamisele. Saksamaa taliolümpiakoondisest 70 protsenti kuulus jõustruktuuridesse.

Vallimäe: Kas praegused raha jaotumise protsendid on põhjus või tagajärg? See on paraku tagajärg. Aga võiks olla põhjus – teadliku ja sihikindla raha suunamise tulemus.

Ma ei tee konkreetseid etteheiteid, aga kes jagavad kultuuriministeeriumis raha? Kantsler Siim Sukles ja asekantsler Tõnu Seil. Ka hasartmängumaksuraha käib formaalselt sealt läbi. See on ametkondlik-poliitiline otsustamine. „Kulkas” jagavad ministri määratud seitse inimest 18 miljonit, mis on väike summa. Hasardi- ja „kulka”-toetused on riigi seisukohast sarnased rahavood, miks neid lahus käsitleda? Olümpiakomitee annab summade jaotamiseks küll valemeid, aga oma raha pole anda.

•• Küsimuste teravik on suu­natud kultuuriministeeriumile. Tõnu Seil, mida kostate?

Seil: Jumal tänatud, et saame riigi ra­ha eri allikast. Munade ühes korvis hoidmine oleks märksa riskantsem. Väga hea, et saame raha hasartmängumaksust, mille laekumine on küll vähenenud, ja et kultuurkapital ra­hastab sporti alkoholi- ja tubakaaktsiisist. Spordi tegevustoetuseks on üle 170 miljoni. Peame olema õn­ne­likud, et poliitraha osa on imeväike, ja ka need 13 miljonit tulid spordile, mis sellest, et kultuuriminis­tee­riumist väljast. Teeksime vea, kui hakkaksime olemasolevaid struk­tuure lammutama. Pigem on vaja raha juurde tuua. Kas suudame tippe viia jõustruktuuride toetuse alla?

••  Kas hasartmängumaksust ja kultuurkapitalist jagatav raha läheb ikka õigesse kohta?

Seil: Hasartmängumaksunõukogu usaldab ministeeriumi ja meie tehtud otsuseid, mida teeme kokkulepete järgi. Poliitiline sekkumine on väga väike.

Tõnise: Võrreldes kultuuriga pole spordis enam ühtki riigi rahastatavat eelarvelist institutsiooni. Kultuuris on teatrid, muuseumid, orkestrid. Raskel ajal ei saa nende rahastamist vähendada, sest siis tuleks nad sulgeda. Spordiga tundub olevat lihtsam – heal ajal toimib toetuste mudel hästi, raskel ajal see süsteem kannatab.

Seil: Pole vahet, kas oled riiklik organisatsioon või mitte. Ka muuseumid ja teatrid kannatavad majanduslanguse all. 

Tõnise: Näen veel üht ohtu: olümpiaettevalmistuseks saame toetust hasartmängumaksust. Kunagi laekus õnnemängult üle 630 miljoni, praegu napilt 400 miljonit krooni aastas. Paremiku rahastamine väheneb kolmandiku võrra, kuid tiitlivõistlustele tahetakse saata suur koondis.

••  Kui palju peaksid spordijuhid rohujuure tasandil spordi korraldamisse sekkuma?

Salumets: Klubid pole oskusteabega sellisel tasemel, et ise endaga toime tulla. Kui alaliidul tuleb tiitlivõistlustele viia rahvuskoondis, peaks alaliidul olema ka klubitöö juhtimisel päris suur õigus. Ka Peep Aaviksoo (korvpalliliidu president) tunnistab, et me pole suutnud ta­gada korvpalliklubide vajalikku taset. Iga meeskond ei suuda palgata treenerit, kelle oskustega on võimalik saada head tulemust. Rahvuskoondise treener ei saa vastutada, mida klubid on teinud või tegemata jätnud. Alaliit peab klubitöö kvaliteeti kindlasti kontrollima.

Tõnise: Liberaalse turumajandusega ühiskondade eeskujul oma sporti korraldades lähtusime sellest, et inimestel peaks säilima vabadus ise klubidesse ühineda ja et sporti ei saa teha käsu korras. Seda süsteemi juurutades ei osanud me ette näha raskeid majandusaegu ja kaasnevaid riske.

Salumets: Kui rahastame riigi rahaga sportlasi, peab riik toetuse kasutamist kontrollima. Spordiedu on riigile tähtis. Ma ei kardaks käsulauda. Oleme liiga kergekäeliselt viinud noori ja juuniore tiitlivõistlustele. Võiksime keskenduda parema­tele, kes on järgnevatel aastatel tegijad. Treeneritel on terav pilk, nad näevad, kes esile võiksid tõusta. Ka korvpallis saadame liiga palju võistkondi EM-i valikturniirile.

Miks lõpeb sportlase karjäär juuniorieas, vahel ka vigastusega? Kergejõustikutreenerid tunnistasid: realiseerime sportlase potentsiaali juuniorieas. Me ei ole valmistanud sportlast ette nii, et paremaid tulemusi teha täiskasvanuna.

Teigamägi: Paljud sportlased jäävadki juunioriea tasemele. Üks põhjus: kedagi ei saa sundida kellegi juures harjutama. Aga osa meie sportlasi tahab harjutada välisspetsialistide Vesteinn Hafsteinssoni ja Remigija Nazaroviene käe all. Treenerid juhendavad klubis noori, saavutusvajaduse rahuldamiseks viivad neist andekamad juunioride tiitlivõistlustele, aga siis tekib neil kinnihoidmissündroom ja hoolealust ei lubata edukama treeneri juurde.

Tõnise:  Võib-olla tõesti peaks kaaluma tugevamat regulatsiooni. Audentesesse on juba valitud võimekam järelkasv, keda treenida. Kui oleksime Ida-Saksamaa, teeksime näiteks panuse naiste sõudmisele, kus oleks lihtne võita medaleid.

Salumets: Audentese korvpalliosakonnas peaksid töötama õpetajad, kes kasvataksid noori ja õpetaksid tehnilisi elemente, mitte et teeks meeskonda. Usun, et Audenteses õpivad tublid noored. Võib-olla neid ei peaks olema nii palju. Me ei saa sealt maksimaalset kasutegurit. Kui õpilasi oleks vähem, näiteks ainult pikakasvulised, saaks nendega sihipärasemalt töötada. Aga sageli ei saagi võimekamaid noori sinna.

Teigamägi: Oleme Audentese treenereid palunud, et kõiki paremaid noori ei kutsutaks sinna, sest osal on kodukohas hea juhendaja ja tingimused. Ometi peame pingutama, et meile antud 52 Audentese kohta oleksid täidetud. See on meie raha, mida tuleb kasutada paremini. Mõtleme, kuidas toetada järelkasvu järgmist astet, 19- kuni 22-aastaseid. Et nad saaksid koolis edasi elada ja oma treeneriga harjutada.

Salumets: Kahevõitluse aladel, judos ja maadlusees, oleks heale poisile vaja tugevaid sparringupartnereid, keda ta oma külas ei saaks. Audentes ei peaks olema ainult Tallinnas ja suusaalade jaoks Otepääl, võib-olla vajaks rohkem toetust Pärnu sõudjad.

Tõnise: Kuskil on vaja langetada otsuseid selleks, et luua organisatsiooni ja rahastamisega eeldusi neile, kes unistavad olümpiavõidust ja on valmis harjutama kaks-kolm korda päevas. Peaksime mõtlema, kus teha tsentraliseerituid jõupingutusi, et noored, kes tahavad treenida, seda ka saaksid.

•• Mida oleks kindlasti vaja hoida? 

Tõnise: 1990. aastate alguses sai Rootsi sport kümme osa rahast kohalikelt omavalitsustelt ja ühe osa riigilt. Eestis oli see suhe üks–üks. Nüüd on suhe muutunud: kolm osa KOV-ist ja üks osa riigilt. See suund peaks jätkuma. Tahame, et spordis oleks laia põhjaga püramiid ja kasvaksid tipud. Kohaliku omavalitsuse esimene rahasüst on kõige olulisem.

Ligi 900 miljonit ehk kaks kolmandikku on kulunud betooni – spordiobjektide ehitamiseks ja nende ülalpidamise toetuseks–, üks kolmandik spordile. Ilmselt saavad ehitused valmis, aga alati vajavad toetust sportlased, treenerid, klubid. Tähtis, et need summad ei kaoks.

Vallimäe: Kui keegi joriseb, ütlen – meie alaliit pole kaheksa aastat tõstnud ühtegi osavõtumaksu. Võistlussüsteem peab püsima. Oskuste kinnistamiseks on vaja kriitiline arv võistlusi, maast madalast peale.

Mööname, meil pole raha võrkpallurite „ainevahetuse tagamiseks”, las seda teevad teiste riikide klubid. Mida rohkem mehi välisliigades mängib, seda parem. Võtame kõige väiksemat mängijate üleminekutasu, me ei sea eesmärgiks sellega rikastuda. Rikastume sellega, et heas vormis mängijad tulevad koju tagasi.

Salumets: Olen varemgi tõstatanud küsimuse EOK juurde peatreeneri koha loomisest. Selle inimese käest käiks läbi kogu ettevalmistuse info ja probleemistik. Ta peab sporti tundma, ta oleks tasemel sidepidaja ja analüütik. Praegu vastub selle kõige eest saavutusspordi divisjoni juht, kelle vastutada on ka sportlaste lähetamine olümpiale. See oleks mõtlemise teema.

Põld: Tippsportlase kasvatamine nõuab meeletut ressurssi. Üks Läti poiss on võitnud noortevõistlustel mitu medalit, tema isa, ööklubi omanik, on mänedžer. Temast võib tulla ka täiskasvanuna tegija. Paratamatult jääb tippsport ka vanemate õlule.

Tõnise: Oleme viimasel kümnel aastal elanud kriisideta, spordiklubide arv on kahekordistunud, raha hulk mitmekordistunud. Peaksime mõtlema, kuidas säilitada organisatsiooni, seal töötavate inimeste kindlustunnet. Inimesed vajavad raha, koolitamist, koostööd.