"Läinud sügisel tundsin, et tahan hirmsasti sporti teha," pihib Kaseorg.

"Tippspordiradadele jään veel neljaks aastaks, Sydney olümpiamängudeni. Leian, et mul on mõtet higi valada, varu paistab igal alal."

"Olen hilise arenguga sportlane," nendib Indrek. "Mõned treeningukaaslased jõudsid juba 16-17-aastaselt küllaltki heade tulemusteni - mind kui andetut visati aga siis spordikoolist välja."

Kaseorg ihkab teada saada, milleks ta võimeline on. Selle nimel on tõsine spordimees nõus mõnikord isegi peale maksma. "Vahel olen miinustes," tõdeb ta. "Ent küsin sõpradelt laenu ja teen investeeringu tulevikku. Minu raha kulubki põhiliselt spordile - ostan mõne oda või ketta, käin vajalikus treeningulaagris. Loodan, et kunagi saan kulutatud summad tagasi. Mind võib nimetada praktiliseks boheemlaseks," naeratab Kaseorg.

Eesti tippsportlase kohati mõruvõitu leiba süües peab Kaseorg matma mitmed mõtted. "Ma ei suuda ennastki majandada," arutleb ta. "Perekonna loomisele ei julge mõeldagi. Pealegi asetaks nii kaalukas samm mu õlule lisakoormuse. Saksa kümnevõistleja Michael Kohnle treener ütleb pidevalt: mis sul viga, pole perekonda ega naist. Näe, mina ei saa poisiga korralikult trenni teha. Tal on kaks last - kord on üks haige, siis teine, vahel ei jätku raha, Michael peab ka tööl käima."

Eredat sähvatust polnud

Kaseorg tunnistab, et möödunud sügisel toimus tal treener Katrin Klaubiga tõsine jutuajamine. Korraks kerkis päevakorda ka lahkuminek.

"Probleem tekkis seetõttu, et aasta ei õnnestunud nii nagu lootsime. Kõikide loogikareeglite kohaselt pidanuks ma isikliku rekordi viima 8250-8300 punktini," seletab mullu Helmondis margi 8131 punktini viinud Kaseorg.

"See oli ilmselt mõlemapoolne esimene emotsioon, sest hooaeg oli pikk ja väsitav," lisab viis kümnevõistlust teinu. "Tagatipuks ei ühtinud meie nägemus uue hooaja ettevalmistusest. Arvasin, et seekord võiksin alustada pisut hiljem. Katrin on tavaliselt minust sõnakam. Aga sügisel vastasin talle sama emotsionaalselt... Saime kriisiolukorrast üle ega kippunud juhtunut kuskil võimendama."

"ükski teine juhendaja ei tunne mind nii hästi kui Katrin Klaup," jätkab Kaseorg. "Olnuks liiga suur risk olümpiahooajal treenerit vahetada. Leian, et meil mõlemal on veel palju arenguruumi - koostöö võib märksa paremaid vilju kanda. Katrinil on kuhjaga ideid ja minul pole midagi nende elluviimise vastu."

"Ei saa öelda, et eelmine hooaeg oli halb," tõdeb Kaseorg. "Ent eredat sähvatust polnud. Olin kurb, et ei suutnud võimeid realiseerida. Samas polnud ma kellegi töös pettunud, mul oli vaid kahju, et kohati nappis sportlikku õnne. 8200-8300 võinuks ju tulla," rõhutab Indrek taas.

"Göteborgis olingi niisuguseks tulemuseks valmis. Paraku seiras kerge ebaõnn - pöid oli pisut valus ja kõrgmäestiku treening ei andnud loodetud tulemust. Pidanuksime mägedesse minema nädal varem, kuid EKvõistlus Helmondis ei võimaldunud."

Kõrgmäestikku tasub minna

Arvatakse, et kümnevõistlejatel ei tasu enne tippvõistlust kõrgmäestikku minna, erilist kasu ei kerkivat... "Oleneb, mis tüüpi kümnevõistlejaga tegemist on. Kes ainult heidab või hüppab, ei pruugi tõepoolest loorbereid lõigata. Ometi julgen väita, et mingil määral on vaheldus kõigile kasulik. Eriti pärast sellist pingutust, nagu oli Euroopa karikavõistlustel Helmondis - taastumine toimus kiiremini.

Göteborgis jooksin üle mitme aasta 1500 meetrit jälle hästi. Tundsin, et midagi jäi isegi sisse. Ei julgenud tshehh Jan Podebradskyga kaasa minna. Kõrgmäestikulaager polnud vale. Iga sportlane peab üritama tugevatest külgedest maksimumi võtta."

Kaseorg treenib lõviosa aastast välismaal. "Mina hakkan põhja laduma suhteliselt vara. Paljud alustavad ettevalmistust siis, kui mul on juba üks treeningutsükkel selja taga. Ei saa öelda, et teisedki kodus istuvad. Erki (Nool) läks samuti jaanuaris Lõuna-Aafrika Vabariiki.

Viimasel ajal proovivad kõik kergejõustiklased võimalikult vara suvistes oludes treenida. Zhelezny on juba paar aastat hooaega alustanud jaanuaris Austraalias või Lõuna-Aafrikas. Välishooeg venitatakse võimalikult pikaks. Ameeriklased harjutavad ju kogu aasta sooja päikese all. See annab olulise eelise. Kui oled üheksa kuud sisehallis, aga tahad suvel hea tulemuse teha, läheb väga raskeks.

Ei kujutagi ette, mis saanuks, kui jäänuksin kodukamarale amortiseerunud halli ja järginuksin aegunud põhimõtteid - jooksnuks ja hüpanuks saepururajal... Omal ajal võis nii treenida, praegu tuleb jälgida, mida maailmas tehakse. Kui tipud harjutavad kevadel lõunas, tuleb meilgi minna, mitte rääkida: oh, saame koduski hakkama. Viskame hallis palli või oda võrku ja nii edasi."

Vigastus halvas hooaja esimese poole

Viimastel aastatel on Kaseorg enamasti treeninud Rootsis ja Saksamaal. "Tartu kergejõustikumaneezhi rajal võiks sõita trekirattaga," raputab tartlane Kaseorg pead. "Rootsis oli ka harjutuskaaslaste valik laiem kui Eestis ja Saksamaal," kirjeldab Indrek kolm aastat tagasi avanenud võimalusi.

"Nende tase polnud väga tugev, ometi leidsin erinevatelt aladelt ka huvitavaid ja võrdväärseid treeningupartnereid. Saksamaal hüppasin Kohnlega vaid teivast, muid ühiseid ettevõtmisi polnud."

Kaseorgu on Saksamaal ja Itaalias palju aidatud. "Oleks raha natukenegi rohkem," ohkab Kaseorg raskelt. "Kevadel sain närvivalugi "tänu" rahapuudusele."

"Panime peaaegu kogu raha Hispaania laagrile," meenutab Indrek. "Seejärel läksime Itaaliasse, kus meid väga lahkelt vastu võeti. Paraku oli Itaalias külm - saadud vigastus halvas hooaja esimese poole.

Algul lootsin, et närvivalu taandub. Aga kui kaks nädalat oli möödas ja olukord ei paranenud, muutusin pisut närviliseks. Püüdsin end rahustada, et kümnevõistlusega võivad kaasneda kõiksugused vigastused."

"Igas halvas asjas peitub ka üht-teist head," nendib Indrek. "Kümnevõistlus on mõnes mõttes tänulik ala, alati on võimalik millegi kallal nokitseda. Kevadel pidingi vigastatuna heidetele rohkem tähelepanu pöörama. Kui nüüd jooksu ja hüpped korda saan, võin Atlantas korralikult esineda."

DEIVIL TSERP