Kes on hea ja kes halb treener?

Spordis võidab sportlane või võistkond, kaotab aga alati treener. Viimaste aastate spordisündmused nii võistlusrajal kui ka väljaspool võistlusi ainult kinnitavad seda ütlust.

Aga kui kaotab treener, kes on tegelikult sportlase või võistkonna kaudu ennast tõestanud, kas ka siis peab see lause paika? Ja kui lisada kümnevõistluse professori Fred Kudu mõte – treeneril esineb talenti palju harvem kui sportlasel –, ei tundu enam kõik nii mustvalge.

Mis teeb ühe treeneri heaks ja teise halvaks? Millal võib üldse öelda, et see inimene on nüüd treener (õpetaja)? Pikemat aega jagas treenerikutset vaid ülikool, nüüd on lisandunud kiirkursused ehk „kolme päevaga treeneriks”.

Kas maailmameistri treener on alati parim? Või oli lihtsalt sportlane nii andekas? Ala sobis, noortetreener tegi alused selgeks. Hiljem käis linnamees õhtuti paar korda nädalas trennis ja tuligi maailmameister välja?

Võtame näiteks Indrek Visnapuu, kes sai Üllar Kerde järel Tartu Ülikooli korvpallivõistkonna peatreeneriks, tegi korralikke tulemusi (Eesti meister, Balti liiga pronks, 2010/11. hooaja Balti liiga põhiturniiri kolmas, võit Vilniuse Lietuvos Rytase üle BBL CUP-i finaalis) ja järsku tituleeriti halvaks treeneriks. Või tahtis Indrek äkki natuke rohkemat: mitte korrata, vaid astuda samm edasi, viljeleda kiiret mängustiili, nõuda meestelt rohkem? Aga mehed olid tavalised Eesti liiga mehed, paremad, et mitte mängida Albaanias ja Moldovas, kuid kehvemad, et pääseda Leetu või Itaaliasse. Täpselt parajad madistamaks Tarva lätlastega ja TTÜ koolipoistega. Palk on ju niigi hea.

Oma kogemusest tean, et eelkõige on vaja treeneri ja sportlase teineteisemõistmist ja eesmärkide sarnasust. Tee, mida mööda koos minnakse, peab mõlemale tunduma õige ja läbitav. Kui kohe välja ei tule, pole treener halb või sportlane mõttetu, lihtsalt edasi tuleb otsida. Näiteks vanameister Martin Kutman. Kuuskümmend aastat treenerileiba maitsnud vanahärra on alles nüüd leidnud oma treeningumetoodikale õige õpilase, kellega maailma vallutada. Ta on sama juttu rääkinud ja samamoodi treeninud paljusid sportlasi, aga oli vaja ära oodata Anna Iljuštšenko, kes hakkaks ellu viima Kutmani aastatega kogutud tarkust. Kas siis varem oli Kutman halb treener?

Treeneriks ei tee kategooriad ega väga head treeningutingimused, vaid aeg, tahe, kogutud tarkus, järjepidevus ja töökus. Nii nagu igal teiselgi alal.