Kirglik armastus Berliini olümpial

Berliini olümpiamängud 1936. aastal olid fashistliku Saksamaa võimunäitus enne II maailmasõda. Kuna korraldamisele kulusid tohutud summad, otsustas Hitler üht-teist tagasi saada. Raha ja rikkus teda ei huvitanud, aaria rassi tugevdamine aga küll.

Natside jaoks olid olümpiaatleedid (loomulikult vaid valgenahalised) täiuslikkusele lähedased inimesed, kes sobisid imehästi aaria rassi tugevdama ja parandama. Iga õige saksa naine pidi soovima Heraklese tüüpi abikaasat või äärmisel juhul isa oma lapsele.

Olümpiabeebid

Millegipärast on vähe räägitud Armastuse aiast, mis püstitati sakslaste poolt olümpiaküla lähedusse. Aed kujutas endast idüllilist pöögimetsa, kuhu väljavalitud neiud võrgutatud olümpialasi toimetasid.

Võrgutajad olid ka ise sportlased või vähemalt kehaliselt hästi arenenud naised, kellest enamus kuulus noorte hitlerlaste organisatsiooni. Neile oli vaba sissepääs olümpiakülla, kus tuli täita kõrgemalt poolt antud ülesannet. Aaria rassi silmapaistvamad esindajad pidid välja valima maskuliinseid mehi olenemata rahvusest. Soositud olid aarialastele ligilähedased tüübid ü jänkid, skandinaavlased, taanlased ning loomulikult sakslased.

Vähesed selekteeritud suutsid amatsoonidele vastu seista, teised tõmmati Armastuse aeda puude alla või pisikese tiigi kaldale. Seal sigitasid nad pisikesi maailma parima rahvuse esindajaid. Enne akti uurisid tulevased emad täpselt järgi, kellega on tegu, ning rasestumise korral täideti haiglas täpne ankeet olümpiaisa kohta. Riik hoolitses naiste ja laste eest raha säästmata ning õnnelikud olid emadki ü nad said teenida Saksamaad ja Hitlerit.

Keegi ei tea täpselt, palju olümpialapsi sündis ja kui suur hulk atleete end võrgutada lasi. Kindel on see, et kui mõni ei suutnud võistlusprotokolli normaalset märki maha jätta, siis tegi ta seda muul moel.

"Abistav" sõbrakäsi

Kui sakslased suutsid Berliinis kõigi olümpialaste vastu suurt armastust üles näidata, siis prantslane Robert Charpentier tampis kaasmaalase maa sisse.

Prantsusmaa jalgrattakoondis otsustas 100 km grupisõidus kulla koju tuua. Taktika oli lihtne ü kõik töötavad ühiselt võidu nimel ja kui läheb lõpuspurdiks, üritab Charpentier, sprindispets, anda endast parima. Loomulikult polnud teistelgi keelatud võita.

Sõidu vältel toimus mitmeid lahtirebimiskatseid, kuid prantslased olid valvsad. Grupp püsis koos. Vahetult enne finishit läksid eest ära Charpentier, tema kaasmaalane Guy Lapebie ja kaheksa konkurenti. Lapebie rühkis kõige ees ja võttis üles hirmsa tempo. Ent alla ei andnud keegi ja vastased hakkasid liidrile toll-tollilt lähenema.

Kümmekond meetrit enne lõpujoont oli selge, et Lapebie on võitnud, kõrvalsõitev Charpentier saanud aga hõbeda. Kuid äkki juhtus midagi hämmastavat ü Lapebie hoog rauges hetkeks, Charpentier tuhises temast mööda ja võitis 0,2 sekundiga.

Pealtvaatajad ei mõistnud mõhkugi. Ka löödud Lapebie ei suutnud juhtunut seletada. Enda arvates pidanuks ta kindlalt võitma. Kohtunikudki ei märganud midagi, sest kümnemeheline grupp lõpetas 1,6 sekundi jooksul ja ratturid olid tihedas pundis.

Alles tükk aega hiljem, kui Charpentier oli kuldmedali juba auhinnakappi paigutanud, lahenes mõistatus. üks fotograaf oli pildistanud sõitjaid mõni meeter enne finishijoont. Pildilt oli täpselt näha, miks Lapebie kaotas ü sõber ja meeskonnakaaslane Charpentier haaras tal särgist ja tõmbas ta tagasi, endale andis sellega aga hoogu juurde.

SHAME ARCHIVIST