Kirill Kotšegarov: tervel inimesel tasuks Ironmani proovida
•• Kirill, kuidas sinust üldse sai spordimees ja triatleet?
Olin juba 16–17-aastane, kui hakkasin triatloniga tegelema. Enne olin ujuja. Ujumise juurde sattusin nii, nagu lapsed ikka – vanemad viisid mind trenni. Ujusin Järveotsa spordiklubi eest, käisin võistlustel, kuid ühel hetkel areng seiskus. Umbes samal ajal sattusin juhuslikult Sinimäe triatlonile ja mõtlesin, et võtan õige osa. Ratast mulle meeldis sõita, jooks sujus ka hästi. Esimene võistlus tuli välja, oma vanuseklassi võitsin ära. Nii mõtlesin, et proovin veel ühe võistluse kaasa teha ja lülitusingi ümber triatloni peale.
•• Hakkasid endale klubi otsima?
Jah, uurisin, milliseid klubisid on ning mul tekkis side 21 CC triatloniklubiga. Kohe alguses ma treener Jüri Käeni juurde ei saanud, esimestel aastatel harjutasin Dea Oja käe all. Käen jälgis mind paar aastat. Kui ta nägi, et mul on potentsiaali ja soovi tõsiselt sporti teha, võttis mind oma rühma.
•• Oli sul juba siis konkreetne siht silme ees, kuhu tahad välja jõuda?
Päris kindlat sihti ei olnud. Ma ei olnud veendunud, kas hakkan alaga püsivalt tegelema või mitte. Aga iga aastaga hakkas see mulle aina rohkem meeldima ja eesmärgid said selgemaks. Algul tegin sprinti ja lühikesi distantse, aga kuna minu füüsilised eeldused sobivad pigem pikema distantsi jaoks, hakkasin aina rohkem pikemaid distantse tegema.
Mulle on looduse poolt antud täispikaks triatloniks sobivad eeldused – madal pulss, kiire taastumine. Mulle sobib keskmise intensiivsusega pikk töö. Ma ei suuda joosta kiiresti 10 kilomeetrit – seepärast ei tee ma ka olümpiadistantsi. Pikal distantsil on rattasõidu osakaal suurem (180 km võrreldes 40 km – toim), seal peab olema tugevam sõitja.
•• Oma esimese täispika triatloni – Florida Ironmani – tegid kaasa alles mullu sügisel. Ja kohe väga edukalt!
Jah, sattusin sinna nõnda, et kuna treeningkaaslasel Marko Albertil oli samal ajal Floridas pool-Ironmani võistlus ning Aleksandr Latin tahtis võistelda MK-etapil Mehhikos, oli niikuinii mõte Floridasse maja üürida. Mõtlesin, et võiksin Florida Ironmanil kaasa teha – olin varem teinud kaks poolpikka triatloni ja ühe kuuetunnise. Ent ma ei osanud arvata, mis tulemus sealt võiks tulla. Trennis tundsin end hästi, aga ei kujutanud ette, kui kõvad on teised võistlejad. Üks asi on 180 kilomeetrit ratta seljas ära sõita, aga siis tuleb sinna otsa ju joosta veel terve maraton (42,195 km – toim). Seda kartsin kõige rohkem. Aga ehk tuli mulle kasuks see, et läksin pingevabalt võistlema: olen veel noor, keegi mind ei tundnud ega teadnud. Mul polnud midagi kaotada, lihtsalt nautisin võistlust.
•• Millal hakkasid aru saama, et võidadki ära?
Alles päris lõpus. Kui ma esimesele mehele joostes järele jõudsin, mõtlesin, et mis ma siin ikka passin, lähen ette. Alati on hea võistlust juhtida, seda enam oma esimesel täispikal triatlonil. Viimasel kolmel-neljal jooksukilomeetril oli mul väga raske. Neli kilomeetrit enne lõppu öeldi, et lähim jälitaja on kahe minuti kaugusel. Ma ei olnud sugugi kindel, et suudan edumaad hoida – iga kilomeetriga võib ju 30 sekundit kaotada. Finišisirgel sain aru, et võidan.
•• Paar nädalat tagasi osalesid oma teisel täispikal triatlonil Utah’s, kus said neljanda koha. Oled öelnud, et seda peetakse üheks kõige raskemaks triatloniks üldse. Miks?
Utah oli raske rajaprofiili poolest. Kõrguste vahed on seal suured, rattarada on üks raskemaid, jooksurada kõige raskem.
•• Kuna sul seal nii hästi läks, kas võib arvata, et novembrikuus Hawaii Ironmanil, kuhu sa oled koha lunastanud, on oodata ka väga head tulemust?
Hawaiil on kõva konkurents. Täispika triatloni MM-ile ei pääse keegi niisama võistlema, seal on koos maailma parimad – 60 meest ja 40 naist. Lisaks valitsevad seal hoopis teistsugused olud kui need, millega mina harjunud olen – kuumus, niiskus ja tuul. Osa ei harjugi sealse kuumusega ega käi seal võistlemas. Võib-olla ei sobi sealne kliima ka mulle? Floridas on paiku, kus oli 30 kraadi sooja ja 85–90 protsenti õhuniiskust. See on väga raske. Eks harjun, aga selleks peab olema piisavalt aega. Plaanin augusti lõpus või septembri alguses minna kuumemasse kliimasse treenima – näiteks Floridasse või kui õnnestub soodne elamine leida, isegi Hawaiile.
•• Enne seda pole plaanis veel mõnda Ironmani kaasa teha?
Ei, sest taastumine võtab tükk aega. Ettevalmistus on samuti aeganõudev. Juuni lõpus teen Inglismaal kaasa ühel poolpikal distantsil, juuli keskelt hakkab puhas töö ja ettevalmistus. Suuremate mahtudega alustan augustis.
•• Milline su treening Ironmani eel välja näeb?
Ironmani võistlus vältab üheksa tundi, selleks on vaja korralik baas alla saada – pikad treeningud madala intensiivsuse ja suure mahuga. Suurim kaal on rattasõidul – umbes 20 tundi nädalas, viis-kuus tundi on ujumist ja kuni seitse-kaheksa tundi jooksu.
•• Mida loodad Hawaiil saavutada?
Kindlasti lähen sel aastal sinna rohkem õppima ja rajaga tutvuma. Neid triatleete on vähe, kes on oma esimesel korral teinud väga hea tulemuse. Oleksin rahul kohaga esikahekümnes. Üldjuhul on seal võistlejad 30-aastased ja vanemad, minuvanused võistlevad üldiselt rohkem olümpiadistantsil.
•• Jah, aga Ain-Alar Juhanson on näiteks öelnud, et iga inimene, kes on terve ja treenitud, peaks suutma Ironmani läbida! On see tõesti tõsi?
Jah, muidugi. Alati toon näiteks, et 2006. aastal lõpetas Hawaiil Ironmani distantsi 76-aastane nunn. Utah’s oli vanim võistleja 69-aastane. Kui inimene on terve ja tal on tõesti tahet, tasuks proovida. Suurim probleem on ujumisoskus – peaaegu neli kilomeetrit avavees ujuda pole naljaasi. Aga selleks on aega kaks tundi ja 20 minutit – kui vähegi harjutada, peaks igaüks hakkama saama. Rattasõiduks on aega natuke alla kaheksa tunni, jooksuks seitse. Kogu võistlus tuleb läbi teha 17 tunniga. Ameerikas valmistuvad paljud väga tõsiselt, et Ironman läbi teha. Paljude jaoks on see kui elustiil. Phoenixis elasin ühes peres, kus olid koos täielikud triatlonifanaatikud: 52-aastaselt oli pere-ema õppinud ujuma ning tegi oma esimese Ironmani läbi 14 tunniga. Nüüd teeb kaasa juba igal aastal.
•• Lisaks spordile sa ka õpid - tudeerid Tartu ülikoolis keskkonnatehnoloogiat.
Jah, praegu olen aastasel akadeemilisel puhkusel, aga esimesel kahel-kolmel aastal olin päris tubli. 16 ainepunkti on veel lõpetamisest puudu, üritan järgmisel aastal kooliga ühele poole saada.
•• Miks sa selle ala valisid?
Mind on alati bioloogia huvitanud, koolis oli see üks mu lemmikaineid. Olin ülikooli astudes kahevahel, kas valida füsioteraapia või keskkonnatehnoloogia. Punktidest jäi lõpuks füsioteraapiasse sisse saamisel natuke väheks, nii valisingi keskkonnatehnoloogia.
•• Loodad keskkonnatehnoloogina kunagi ka tööd leida?
Praegu ma selle peale ei mõtle, üritan maksimaalselt palju spordist võtta. Võin end natuke kindlamalt tunda, kui bakalaureusekraad käes, kuigi ma ei usu, et hakkaksin erialast tööd tegema. Olen Ameerikas ühe klubi hingekirjas, nemad maksavad mulle väikest palka, otsest vajadust pole tööd otsida. Kõigele lisaks – ma ei usu, et tööandjale väga meeldiks, kui ma läheks vahepeal kaheks kuuks ära laagrisse ja võistlema.
•• Mida sa sportlasena saavutada tahaksid? Olümpial täispikka triatloni ei ole, mis sinu suur eesmärk on?
Hawaii võit on see, mille nimel enamik täispika distansi triatleete pingutavad. Seda on väga raske saavutada, aga mul on aega. Ma ei survesta ennast praegu, tahan samamoodi edasi areneda, nagu olen praeguseni arenenud. Aga miks mitte jõuda tippu, kui kõik hästi läheb! Jüri (treener Jüri Käen – toim) teab, mida teha, et mind sinna viia. Ma olen valmis tööd tegema.
Isiklikku
Kirill Kotšegarov
triatleet
•• Sündinud: 5. septembril 1986
•• Pikkus/kaal: 191 cm/80 kg
•• Haridus: Õismäe humanitaargümnaasium (2005), alates 2005. aastast Tartu ülikooli keskkonnatehnoloogia bakalaureuseõpe
•• Klubid: 21 CC triatloniklubi, Timex Multisport Team (USA)
•• Treenerid: Tõnu Maripuu, Dea Oja, Jüri Käen
