Kodakondsus neljaks aastaks


TõNU KEES

Toimetaja

Epeevehklemise maailmameistri Oksana Jermakova loobumine Eesti kodakondsusest meenutab kepsaka jenkavihtumise teist vaatust. üks tantsijatest on saalist kogemata kombel välja karanud, nüüd ei tea ta isegi, kas kapsata trepist üles või alla.

Inimlikust seisukohast saan Jermakovast aru. Eestist lahkuma ei peibutanud teda romantilised õhtud Moskva lähistel või suurlinna tulede sära. Rännuteele viis isiklik elu - liivajooksnud aasta külastusabielu ning detsembris ilmale tulev laps.

Ka kodakondsusest loobumises poleks iseenesest midagi hullu - juhul kui Jermakova ei vassiks. "Tahtsin kogu hingest Eesti eest edasi vehelda," pakatab maailmameister patriotismitundest.

Jermakova ei jänud võlgu

Aatemeeste silmis on Jermakova valget põlle rikkunud kogu aeg tume plekk: peaaegu olematu eesti keele oskus. Kui värskele maailmameistrile 1993. a Eesti Vehklemisliidu taotlusel kodakondus anti ja ta aasta parimaks sportlaseks tunnistati, kiskus ajakirjanike ringis kanakitkumiseks.

Ometi ei saa Jermakovat võrrelda N. Liidu avarustelt Tallinna peibutatud Vladimir Rezhnitshenkoga. Mulatipoiss tegi Maarjamaal paar aastat mehetegusid - sõitis vintis peaga autosid puruks ja keeras miilitsatel mütse tagurpidi. Pärast mafioosohakatise pagemist Saksamaale hingasid spordijuhid kergendatult.

Jermakova on sündinud Tallinnas, tõusnud tippu siinse vehklemiskooli ponnistuste viljana. Tema edenemisse on maetud tööd ja raha, ka Eesti Vabariigi kroone. Kui unustada eelpoolnimetatud pattude patt - düstroofiline umbkeelsus, mis aastatega pigem süvenes -, on maailmameister vastanud igati väärikalt. 1995. a. MMi naiskondliku pronksi võitmisel kandis ta taas kaalukat rolli.

Uksed avanesid iseenesest

Seepärast võtsidki vehklemisliidu peasekretäri Tõnu Nurga mokaotsast lausutud sõnad - Jermakova probleeme oli raske murda - esimese hooga silme eest mustaks. Kus kasvab lihtsate lahenduste puu? Ja kuipalju ametnikke vajame kergelt süllekukkunud viljade hunnikusse kuhjamiseks?

Hiljem selgus, et Jermakova juttu ei saa võtta päris puhta kullana. Vehklemisliit jättis toetussumma suuruse tõepoolest õhku rippuma. Kuid maailmameister ei pidanud, häbipuna näol, kulutama kabinettide uksi ega paluma koondisekohta. Anuti hoopiski teda.

Jermakova kutsuti vehklemisliidu juhatuse koosolekule, talle lubati säilitada riiklik stipendium 3500 krooni kuus ning samad hüved, mis naiskonnakaaslastelegi. Alaliit otsustas saata epeenaisele Venemaale treeninguraha, tasuda juhendajale ning osta vajalikud lennukipiletid. Samuti oleks Moskvas kokku lepitud spordibaaside kasutamise osas.

Vastutasuks oodati vaid ühte - kindlat sõna, et Jermakova pärast lapse sündi Eesti eest võistleks. "Ma ei saa midagi lubada, võib-olla loobun spordist hoopis," vastas vehkleja.

Alustada tuleb taas nullist

Olümpiavõitja Svetlana Tshirkova usub, et Jermakova nägi Venemaa koondisel olevat rohkem shansse. Tegelikult ei oota aga epeenaist Moskvas piimajõed. Hiljuti pildus tema abikaasa Aleksandr Shirshov ajakirjanduses vehklemisliidu juhtide pihta tuliseid kriitikanooli.

Liidu president kõmistas seepeale: Shirshov ei tõmba koondislase dressi enam kunagi selga. Ka Oksana, kellele esialgu pakuti Moskvas stipendiumi, peab tänu kaasa vägitegudele alustama ümmargusest nullist.

Jermakova lahkus Maarjamaalt vaikselt, tülita. Vehklemisjuhtidega suruti vastastikku kätt ning tänati üksteist ilusate päevade eest. Ilmselt jäänukski tegusatest aastatest kena mälestus, kui Jermakova hiljem nii tulisõnaliselt oma aatelisust väljendama poleks kippunud.

Nüüd on tantsusaali uks maailmameistri ees paratamatult lukus. Ala liidrid peavad aga otsustama, kellele ja kui kauaks järgmisena võti pihku pista. Etnilise puhtuse eest võitlejaid ootavad tegusad päevad - eestikeelseid kodanikuhakatisi järelkasvu seast naljalt ei leia.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare