Kõik naised on kutsutud maijooksule
"Maailm liigub ja mina ühes maailmaga, oleme ühes rütmis ja voos. Jooksmine on mõnus - samm sammu järel muutuvad meetrid kilomeetriteks. See olen ju mina ise, kes ma jooksen siin hulga sees, ei jää teistele jalgu, raja äärde külge kinni hoidma ega hakka lõõtsutama."
Sellise avastuse tegi enese jaoks üks mulluses maijooksus osalenud naine.
Kaheksa aasta jooksul on maijooksurada mõõtnud ühtekokku kakskümmend seitse tuhat naist. Kui need tuhanded nüüd ühekorraga Lauluväljakule tuleksid, oleks pilt nagu laulupeol.
Maijooks on tegelikult ka omamoodi pidu - tervisepidu. Meeldetuletus, et terviseta pole ei kellelgi meist ega tervel rahval kokku edasiminekut. Maijooks on ajaga aina muutunud. Kõigepealt oli see ainult jooks - kaks kilomeetrit.
See, et naisi eraldi oma jooksule kutsuti, oli üheksa aastat tagasi ennekuulmatu asi. Naised ei tahtvat joosta, jooks ei sobivat naisele ülepea, naiste ala olevat võimlemine! Naised tegid oma valiku ise, avalikust arvamusest hoolimata. Igal järgmine maijooks meelitas Lauluväljakule üha võimsama naisteväe, rekordaastal 1992 oli neid viis ja pool tuhat.
Maijooksurada pikenes algul viie, siis seitsme kilomeetrini. Jooksmisele lisaks võeti kavva ka tervisekäimine. Alates möödunud aastast käib maijooksuga kokku ainulaadne terviseteabemess, kus naised saavad head nõu selle kohta, kuidas olla terve ja kena, kuidas sättida kokku treeningukava, valida spordivarustust ja sportimispaika jms. Muutumatult kuulub maijooksude juurde lilleõis finishis ja ajaviitekava - kontsert, loteriid, üllatused.
Tänavusele, üheksandale, maijooksule registreerunute seas on mõnikümmend sellist, kes on kaasa teinud kõik jooksud esimesest peale, kolmveerand naistest on olnud kohal vähemalt kolmel korral, ülejäänud tulevad esimest või teist korda.
"Selg läheb palavaks, peab varrukad üles käärima, jahe õhk jahutab nahka. Näe, käsivarred täitsa roosad. Põsed ka kindlasti, või veel - sportimine annab hea jume. Ja hea tervise. Ja ilusa keha. Ah, see kõik tuleb kunagi. Praegu on lihtsalt mõnus."
Eelmisel kevadel täidetud küsitluslehelt võib lugeda tuleku põhjusi: ootan maijooksu juba poolest talvest, maijooks on nagu pööripäev - uks suvesse, see on enese proovilepaneku võimalus, maijooksul avastasin enda jaoks spordi, meeldiv päev kogu perele, naisterivi rajal näeb nii rõõmus välja, küll oleks kurb eemale jääda.
Keegi arvas veel, et Riigikogu naised võiksid ka järgmisel korral jooksma-käima tulla ning nii oma isikliku eeskujuga kujundada suhtumist tervislikku eluviisi ning päev läbi kestvad tele- ja raadioülekanded oleksid ka omal kohal, sest naised ja tervis on ju sedavõrd oluline teema.
Seda, et liikumisest tõuseb tulu, teab loomulikult igaüks. Konks on aga selles, et teadmine ja olemine on kaks ise asja. Tavaliselt põhjendavad inimesed oma vähest kehalist aktiivsust ajapuuduse, vähese pealehakkamise, ebasportliku natuuri jms. Muidugi on asi vaid omaenese mugavuse ja psüühilise barjääri ületamises. Neist, kes on tulnud sellega toime, pole küll veel keegi kahetsenud. Kes pelgab spordiharrastuses vaeva ja energiakulu, võiks mõelda liikumisvaeguse tagajärgede leevendamisele. Asjata ei ole Norra kehakultuurispetsialist Per-Olof Astrand soovitanud igaühel, kel plaan hakata harrastama istuvat eluviisi, teha eelnevalt läbi põhjalik meditsiiniline kontroll veendumaks, kas tema tervis niisugust asja üldse talub.
Kergemini ja kindlamini jäävad spordi juurde need, kes on kogenud liikumisest mõnu. ükski terviseloeng ei kaalu üles õnnestunud proovimist. Hästi välja tulnud samm kutsub astuma järgmist. Kes ei vaevu proovima, ei saagi kunagi teada, miks.
"Jalad surisevad, nägu õhetab, kehas on mõnus raugus. Siia kohe jääkski istuma - enam ei ole kusagile kiiret, jooks on joostud ja... kas ma tõesti jõudsin joosta jutti seitse kilomeetrit?"
ANNE LILL
