Kui Michels näinuks hollandlaste eilset etteastet kaheksandikfinaalis Slovakkia vastu, mis küll võideti 2:1, pööranuks ta end tõenäoliselt hauas ringi – nii tuimaks, kaalutletuks ja riskivabaks kujunes suurturniiridel tavaliselt spontaanse mänguga särava Hollandi meeskonna tegutsemine! Täpselt nagu alagrupiturniiril, kus tulpide ja tuulikute maa pojad noppisid ilma erilise iluta kohustuslikud võidud Taani, Jaapani ja Kameruni üle.

Holland on 1970. aastatest küll kahekordne MM-i finalist, aga pole tulnud kordagi maailmameistriks. Holland on korduvalt hiilanud vaimustavate etteastetega Euroopa meistrivõistluste finaalturniiridel, aga on kroonitud maailmajao parimaks vaid ühe korra – unelmate trio moodustanud Marco van Basteni, Ruud Gulliti ja Frank Rijkaardi vedamisel ning peatreener Michelsi juhtimisel 1988. aastal.

Kõik me mäletame väga hästi, mis juhtus Oranje’ga tunamullusel EM-il Austrias ja Šveitsis. Elava legendi staatuses van Basteni juhendatud meeskond alustas ju jõuproovi suurepäraselt, näidates alagrupiturniiril äärmiselt nauditava mänguga koha kätte eelmise MM-i finalistidele Itaaliale ja Prantsusmaale, ent veerandfinaalduellis Venemaaga lakkas Hollandi koondise mootor äkki täistuuridel töötamast… Oranžides särkides pallurid olid kas varasemate mõjusate jõudemonstratsioonidega kulutanud liialt energiat või mõjus neile kurnavalt üha kasvanud favoriidikoorem, aga kaasmaalase Guus Hiddinki treeneritarkuse sisse ostnud venelased kukutasid lisaajavõiduga Hollandi üle parda.

Praktilisus versus ilu

Bert van Marwijk, van Basteni järglane Oranje treeneripingil, tahab nüüd hollandlased nelja kümnendi vältel sisse tallatud rajalt kõrvale juhtida – ta panustab Lõuna-Aafrikas peetaval MM-il selgelt jõudu ja närve säästvale mängustiilile. Van Marwijk ei aja taga ilumänge, vaid ainult kolme võidupunkti – samasuguse äärmiselt praktilise jalgpalliga, millega lõikas omal ajal loorbereid Saksamaa koondis.

Seni on van Marwijk vajalikud võidud kätte saanud, aga ligi 25 aastat Hollandi koondist imetlenud kiibitsejana tunnen mina küll „oranžide” harjumuspärasest tegutsemisest suurt puudust. Sellisest tegutsemisest, kus väljakul iga sekundit nautivate mängijate suud venivad kõrvuni ja jalad viivad sinna, kuhu juhatab südame hääl. Oh, miks küll peab hollandlaste lustlik jalgpall ajaloo prügikasti lendama...