Kõigilt tähtsamatelt suurvõistlustelt medali võitnud Anatoli Krikuni korvpallurianne avanes varakult, ent loojus kiiresti. "õun, mis enne õiget aega maha kukub, talveni ei säili," isemoomustab oma karjääri Kalevi hiilgeaja täpse käega tagamängija.

Krikun, kelle lapsepõlv möödus Tartus ühiskorteri toakeses, tutvus spordivõludega õuemängudes - nagu enamik viiekümnendate aastate jõngermanne. "Uisutama õppisin enne kui käima," märgib ta paljutähenduslikult. "Alguses käisin tennisetreeningul, kuid vanematel polnud reketiostuks raha ja lõpetasin. Palju tagusime hoovijalgpalli."

Kergejõustik andis eelise

Vanemad Anatoli sportimishuvi ei pooldanud. Ukraina linnast Vinnitsast pärit isa, kes jäi sõja jalus Tartusse punaarmee töömeheks, tahtis, et poeg hoolega õpiks, vanemad olid lõpetanud kokku üheksa klassi. "Emale oli sport vastumeelne seepärast, et olin nõrgake. Mu vanem vend suri pärast sõda. Arstidki ei soovitanud mul spordiga tegelda. Ma pole kunagi võinud kinnitada, et olen tugeva tervisega."

Ometi ei jäänud Krikuni kehaline särtsakus, kiiruslik plahvatusvõime märkamata. Keskkoolis siirdus ta Martin Kutmani kergejõustikutreeningule. Mõni aasta hiljem, neljateistkümneselt leidis Krikun end EPA spordikoolis Ilmar Kullami korvpallitunnist. Kuigi Krikun oli 100 meetris Eesti nobedamaid noori, polnud uuest kiindumusest pääsu.

"Kahe ala vahel sebimine muutus koormavaks, sest koolgi nõudis tähelepanu. Probleeme küll polnud, õppisin hästi, ainult vene keel oli kolm. Kodus rääkisime vene keelt, aga naabrid olid eestlased ja hooviski valitses eesti keel."

Noortemängudes oli Kriks kibe käsi, hea kehakool andis eakaaslaste ees märkimisväärse eelise. Keskkooli viimasel aastal tiirles ta juba N. Liidu juunioride koondises. Punane särk seljas, rinnal sirp ja vasar, see lubanuks laineid löönud noorsandi lõpueksamitest vabastada, kuid Kullam laitis mõtte maha. Selle eest on Krikun siiani tänulik.

N. Liidu koondise õhkkond kurnas

Koolipoisina, oma 18. sünnipäeval mängis Krikun esmakordselt Kalevi algviisikus. Sama aasta suvel tuli ta Euroopa juunioride meistriks, kandes kaptenipaela. 19aastasena krooniti välkkiire Krikun, rahvuselt venelane - nii seisab passis -, Helsingis Euroopa meistriks. Rõõm oli mitmekordne, sest pjedestaalil juubeldasid ka Tomson, Lepmets ja Lipso.

"Mu tõus oli liialt äkiline, noor inimene polnud valmis taluma koondises valitsenud õhkkonda," hindab viiendat kümnendit käiv mees elutargalt. "Kui saanuks koondisse hiljem, võinuks karjäär pikemaks kujuneda. Koondis oli kui hundipesa. Sinna pidanuks minema 24-25aastasena nagu Tomson."

Esiotsa Krikun vanade kalade hammaste alla ei sattunud, teda kui algajat pigem soositi. Peatreener Aleksandr Gomelski, Vanameheks kutsutu, hellitas tähelepanuga. "Mexico olümpial olin resultatiivsuselt meeskonnas kaheksas mees, tabavus oli 60 protsenti. Aga mind terroriseeriti," osutab Krikun ebakõladele.

"Vanamehele meeldis eksperimenteerimine. Hommikul kasutas ta põhiviisikus Vadim Kapranovit, õhtuses mängus aga saatis platsile minu. Et mina mängisin, see ei mahtunud Kapranovile pähe, ta näris mu hinge kallal."

Krikuni meelest on Gomelski hea organisaator, aga keskpärane treener. Souli olümpiavõitu ei pea ta Vanamehe teeneks. "Gomelski vaatas - Kalevis mängin hästi, peab koondisesse võtma. Aga ta ei osanud minu voorusi kahjuks kasutada. Samas võib öelda, et olin tema lemmiklaps, halba ei teinud kunagi, ütles vaid vahel teravamalt. Kuigi Gomelski oli hea psühholoog, ei saanud ma temalt tuge, mida vajasin. Kaasmängijad heitsid ette, et ma ei oska sööta. Seepeale Vanamees rahustas: "ära pane tähele!""

Kuni 1970. aasta MMvõistlusteni edenes Krikuni karjäär suurema käänakuta. "MMil Ljubljanas olin väga heas vormis. Kuid üha sagedamini sattusin kahe tule vahele - vasemal hõikas Sergei Belov, kuidas mängida, paremal õpetas Modestas Paulauskas. Võimalik, et nad nägid minus konkurenti, kes võib ajapikku julgemaks muutudes ohtlikuks saada. Pinged hakkasid ajudele, oma mängule ei saanud keskenduda."

N. Liidu koondise välissõidud olid siiski magus ahvatlus. 1972. aastal viskas Krikun kõrgliigamängus keskmiselt üle 20 punkti.

"Käisime kolmekesi - mina, Tomson ja Salumets - olümpiakandidaatid= e laagris Tsahkadzoris. Esimesena nullis Kondrashin Tomsoni. Tajusin vaistlikult, et minagi ei sobi. Teine treener Bashkin, kellega mul tekkis hea klapp juunioride koondises, ergutas - ärgu ma heitku meelt. ütlesin Bashkinile: ma ei mahu meeskonda ja vägisi suruda pole mõtet. Kondrashin oli Belovi ja Paulauskase mõju all, mina aga Belovi põhikonkurent. Langesin välja eelviimases laagris, miks, ei tea siiani. Kondrashinile ei meeldinud mängijatega palju rääkida, ta kuulas, mida Jumal ütleb."

Närvid ei pidanud olelusvõitluses vastu

Krikun tunnistab, et närvid ei pidanud koondise olelusvõitluses vastu. "Olin ka ületreenitud, kange ja krambis, nii ei saa täpselt visata. Pidanuks lõdvestuseks jooma paar õlut, ei saanud. Kalevis võis möllu lüüa ja hiljem musta valgeks pesta, Liidu koondises oli see võimatu. Kärakat sai panna ehk ainult voodis teki all, ent samas kõrval magas sõber Jedeshko. Kust võisin mina teada, et Jedeshko on Kondrashini lemmiklaps!

Väiksemagi patustamise peale löödi koondisest minema. Belov ja Paulauskas olid erandid. Kondrashin teadis sedagi, et Tartusse jõudes olin astunud läbi Kaunase restoranist, kus 100 grammist ei saanud naljalt keelduda. Kes talle ette kandis, võin ainult aimata."

Krikun ei pea end ebaõiglase valiku ohvriks. "Ma ei olnud asendamatu," osutab ta vajakajäämistele. "Kuus aastat võitlesin koondisekoha eest, see kurnas psüühiliselt."

Liidu koondisega ei seosta Krikun ilusaid mälestusi. "Väga hästi sobis mäng juunioride esinduses, seal tundsin end peremehena."

Puudulik tehnika sai kirstunaelaks

"Koduklubis oli turvaline, meeskonda ohjas objektiivne treener," meenutab Krikun ja märgib, et Kalev tekitab nostalgiat.

Krikun nautis kiiret edu, kuid ei pingutanud eriti, et edu hoida. "Noorteklassis korvasin hea kergejõustiklasena tehnilise krobelisuse. Nüüd mõistan treenerina, et poistele tuleb tehnika selgeks õpetada, lihaseid saab hiljem kasvatada. Minu tippuronimine oli forsseeritud, aga mis forsseeritud, ei pruugi hästi lõppeda."

Enesekriitiliselt analüüsides leiab Krikun, et Kullamil oli väga raske panna teda tehnikat õppima. "Pareerisin: mul on hea füüsis, võtan aga palli ja pistan kotti, milleks veel vigurid? Viskeprotsent oli kõrge, tundsin end piisavalt tugevana. Kui Gomelski manitses, et kes tsentrile sööta ei oska, koondisesse ei pääse, parandasin natuke söödutehnikat, kuid vilumust ei saavutanud."

Krikuni arvates ei olnud veerandsada aastat tagasi küllaldaselt motivatsiooni korvpallile pühenduda. "Tegime korvpallitööd, aga seda ei saa nimetada profikorvpalliks," arutleb ta. "Meile maksti küll hästi: kõrgharidusega insener teenis 120, meie 200 rubla pluss talongid. Aga raha polnud nii suur, et spordist loobununa võinuks mõne aasta rahulikult elada. Hea, et Kullam nõudis õppimist," ütleb Tartu ülikooli kehakultuuri lõpetanu. "Paber maksab: esitasin Soomes keeletõendi ja dokumendi, et olin TPIs kuus aastat õpetaja, kohe tõsteti palka."

Krikun tahtis Tammiste sõlme keerata

Aastaid moodustasid Krikun ja Tammiste kõrgliiga ohtlikeima tagapaari. "Kui mäng ei laabunud, kukkus Tamma lärmama. Temast lõi nagu välku. Mina plahvatasin pommina vastu. Süttisid teisedki ja mäng hakkas veerema."

Kord muutunud Tammiste nii väljakannatamatuks, et Krikun tahtnud suupruukimise eest temalt hinge võtta. "Mul oli toona Liidu koondises närviline aeg. Saanud Kaunases mängus Zhalgirisega viienda vea, saatis Tamma mind väljakult sõnadega: "No mine, mine! ära enam tulegi." Läksin ega võtnud eriti südamesse. Riietusruumis Tamma tavaliselt enam ei seletanud, tookord aasis aga edasi ja mul läksid juhtmed kokku. Nüüd saadan ta Jumalariiki! Kägistan ära! Teised haarasid mul siis kätest ja tõmbasid tagasi."

Krikun ei pea pikka viha. "Võtsime väikese napsi, klaarisime ära. Tammiste sai aru, et läks liiale, mina - et ei suutnud end valitseda."

Karske eluviisi pooldajana leiab Krikun, et joomine ei passi sportlase ellu, ometi hindab ta võimalust klaasi taga südant puistata. "Meeskonnas on ikka hõõrumisi. Vennastudes lööd käed kokku ja vastuolud kaovad."

Seltsielu, mida reeglina harrastati üheskoos, liitis kalevlasi. Põnevust pakkus peopanekute varjamine. "Kullam heitis õhtuti pilgu tubadesse. Küsisime, miks te, treener, uurite. Ta vastas: "Mul on kahju oma tööst." Treeneril oli õigus. Aga süsteem ei kutsunud korrale. Kui NBA proff teeb pahandust, kärbitakse palka."

Kullami tööhoiak äratas aukartust

Krikuni mängijaisiksust suunas Kullam kahtlemata kõige enam. "Kullam usaldas mind ja mõistis kõige paremini kasutada. Kui ta käis Rootsis oma vanemaid külastamas, ei leidnud Krevald üksi mulle õiget rakendust.

Endise mängijana tundis Kullam iga ampluaa eripära. Paradoksaalne, aga tsentrina kasvatas ta plejaadi häid tagamängijaid. Vajakajäämise kasvus pidime tasandama leidliku taktikaga."

Krikuni kinnitusel kujundas Kullami autoriteedi tema tööhoiak. "Teadsime Krevaldi nõrkust kaardimängu vastu," võrdleb ta kuldajastu Kalevi treenereid. "Pärast treeningut või mängu pani ta poe kinni: töö oli tehtud, algas isiklik aeg. Krevaldil oli õigus nii elada. Samas teadsime, et Kullam töötab ja analüüsib, pühendub täielikult."

ärritununa mäletab Krikun Kullamit väga harva. "Ta põles vaikselt sisemuses. See mõjus tervisele. Aga Kullam mõistis ka rituaalselt lõdvestuda - igal õhtul võttis ta sooja vanni ja ümises siis laulda. Enne magamaminekut oli tal komme suitsetada sigaret BTd. Ise põhjendas: "Kui pea käib ringi, tuleb uni kergemini.""

Tartlasena Tallinnas mängides elas Krikun tihti Kullamiga ühes hotellitoas. "Mind sokutati muudkui tema juurde, sest kes elas Kullamiga, pidi hommikuti võimlema," naerab Krikun.

Juunioride koondise põhitegijana jäi Krikun silma ka CSKA treenerile Alatshatshjanile. Pärast Mexicot sõitis Moskva Dinamo treener Jevgeni Gomelski võimekale eestlasele suisa koju.

"ütlesin kutsujatele, et eestlased on mind üles kasvatanud. Et treenerid tegid minust inimese. Kuidas võisin selja pöörata ja lahkuda? Meie-tunne oli mul alati tugevam kui mina-tunne. Vastasin: kui Kullam Kalevist lahkub, istun hommepäev Moskva rongile, aga kuni tema on treener, jään Kalevile truuks."

Kärakapanek viis Kalevist väljaheitmiseni

Kullami lahkumise järel loobusid Lipso ja Tomson, Tammiste sai vigastada. Oodati, et Krikun võtab liidrirolli. "August Sokk ütles, et olen Eesti korvpalli päästja. Aga halli minek ei erutanud enam, huvi kadus. Raha? 180 rubla ja talongid. Liidu koondis? Möödas. Välismaa sõidud? Et korra aastas Soome minna, kotis paar pudelit viina, ja siis tollis väriseda. ülikool, mis distsiplineeris, oli läbi. Maja ehitada ei tahtnud, ka mitte uut naist võtta," kirjeldab ta languse algust.

1976. aasta sügisel tabas huvilisi nagu välk selgest taevast teade Krikuni rezhiimirikkumisest. Veidi hiljem ilmus korralikkuse eeskujuks peetu patukahetsuskiri Spordilehes. "Olin väga heas vormis, meistrivõistlusteni oli aega. Ei pidanud paljuks panna Tallinnasse tulnud Liidu koondise hokimängija Shadriniga kärakat, paaril päeval ma trenni ei jõudnudki. Tõusis kisa, kõik tahtsid karistada ja kasvatada."

Krikun heideti meeskonnast välja, ent kõrgliigahooaja edenedes oli Kalevil hädasti mehi vaja. "Karistada oli kerge, aga hirmus raske karistust maha võtta. Mind kutsuti spordiühingusse Kalev, loeti epistlit. Meenutati, kuidas mu ema nuttis, kui mulle, 18aastasele koolipoisile, lubati 120 rubla stipendumi. Siis otsustati, et pean avalikult vabandama. Naeruväärne."

Mängujanu Krikun enam ei leidnud. Kõrgliigaetapil Kaunases 1976. aasta jõulukuus jättis August Sokk ta pingile. "Kaunas on mulle püha koht, mind on seal kõrgelt hinnatud. Tribüünilt hõigati: Kriks platsile! Hing jäi haigeks. Ma ei suutnud pingilistumist seedida ja loobusin."

õpetajatöö võlub

"Mul puudus siht, tekkis vaakum, aga see on ohtlik, nii kaovadki endised sportlased nagu sohu," mõtiskleb Krikun ja meenutab, kuidas aastaid hiljem Gruusias ekskalevlaste käekäigu järele päriti. "Keegi ei uskunud, et Lipso, endine maailmameister, sõidab taksot. Nende endised mängijad olid direktorid."

Seitse aastat otsis Krikun õiget paika. Mängis Eesti sarjas. Juhendas asjaarmastajaid. 1984 kutsuti spordikomiteesse vanemtreeneriks. Tekkis uus väljakutse: käpuli kukkunud Kalev jalule aidata. "Gomelski soovitas leida mehe, kes põleks auauhnusest ja tahaks end hirmsasti näidata. Käisin Salumetsale ja Soonikule auku pähe puurimas. Salumets ei tahtnud alul kuuldagi. Soonik on hiljem öelnud: "Mäletad, Kriks, lubasid, et varsti mängime Euroopa tasemel?""

Viimased kuus aastat on Krikun töötanud Soomes, praegu õpetajana Helsingis Malmioppilas. Pakkumised treenida põhjanaabrite meistrisarja nais- või meeskonda on ta tagasi lükanud. "Vajan stabiilsust, seda pakub kool. Tahan treenida noori, et näha oma töö vilju. Mitu kasvandikku on jõudnud Soome koondisesse."

Lihavõttepühade aegu Eestis käies kaotasid tema B-klassi poisid Allan Dorbeki eakaaslastele, Eesti meistritele vaid kolme punktiga. Aasta tagasi said Krikuni poisid 30 punktiga lüüa.

"Rikas ma ei ole, vaeseks end ei pea," filosofeerib Krikun. "Vanaisa oli talupoeg. Isast sai linnamees. Mina tahan saada passi, mis lubab vabalt Euroopas reisida. Poeg, kes lõpetas Helsingis kommertskooli, peaks saama maailmakodanikuks."

ANDRUS NILK