Ksenija Balta: unistasin olla Eesti parim, nüüd vist olengi

Eesti spordis kroonitakse kahekümne päeva pärast uus kunin­gan­na. Märtsis Torinos kau­gus­hüppes Euroopa sisemeistrivõistlused võitnud Ksenija Balta saavutus on lõppeva aasta kõige hinnatavam. Ootame tema aujärjele tõstmist.

Hilissügise sombused ilmad pole Baltas tusatuju esile kutsunud. Suuri eesmärke seadva sportlase igapäevarutiin, mille alustalad on järjepidev treening ja küllaldane puhkus, tugevdab keha, aga lõõgastab ka psüühikat.

„Hallid ilmad ja vihm, pigem isegi naudin neid. Olen suvel päris palju reisinud. Mulle meeldib olla Eestis,” lausus Balta, kes laeb endasse värsket energiat ja püüab treeningutel teha väikesi eneseületusi, mis looksid platvormi uute kõrguste vallutamiseks.

Sise-EM-i kuld on särav kordaminek, ükski Eesti naiskergejõustiklane polnud varem Vana Maailma tiitlivõistlustel võitnud. Esikoht isikliku rekordiga 6.87 andis Baltale hulgaliselt häid emotsioone ja enesekindlust ning rõõmustas nii lähedasi kui ka kaugeid poolehoidjaid.

„Meenub, kui 2003. aastal läksin esimest korda spordiaasta lõpetamisele. See oli suurejooneline. Autasustati, kõik olid ilusasti riides. Mõtlesin: kord tahaks ise olla Kristina Šmiguni asemel. Nüüd vist olengi,” nentis Balta naerma puhkedes.

„Aga talvist tiitlit püüan mitte meenutada, medal pole klaasi taga nähtaval,” jätkas aasta naissportlase auhinna peamine kandidaat. „Torino hüppeid vaatan siis, kui on vaja tehnikat võrrelda. See periood on hästi meeles – kuidas end tundsin, mida tegin. Aga ees on uus aasta, pean tõusma kõrgemale tasemele. Pigem enam mitte mõelda sellest võidust.”

Õppetund Berliini MM-il

Talvisest suuredust innustununa tajus Balta ka augustis Berliinis peetud maailmameistrivõistlustel võimalust medaliheitlusse sekkuda, ent ta ei näidanud seal oma parimat taset.

„Kuulsin mõni päev tagasi telerist väga häid sõnu: võidust pole kunagi midagi õppida, õppida saab ainult kaotusest,” ütles Balta. „ Pärast MM-i ligi kuu aega sisuliselt rääkisime Andreiga igal päeval, mida tegime valesti ja mida ei tohiks enam korrata. See oli minu jaoks vajalik, et areneda ja teha arenguhüpe. Olen noor, alles 23-aastane.”

Kuigi treener Andrei Nazarov pidas ka suveks valmistumist laias laastus õnnestunuks, vajutasid nii pikaks veninud sisehooaeg kui ka enne jaanipäeva Euroopa võistkondlikel meistrivõistlustel 100 m jooksus saadud jalavigastus Balta tippvormi saavutamisele pitseri.

„Tiitlivõistlusteks tuleb valmis olla, aga Ksenija polnud,” selgitas Nazarov. „Talvine edu oli küll ilus, see tuli ilma vigastusteta. Ksenija ei saanud suvel supervormi, aga MM-iks sai ta siiski piisavalt hea treenituse, et hüpata pronksmedalile. Me ei räägi kullast ja hõbedast. Tipptase on nii kõrge, see nõuab pidevat tugevat harjutamist. Ootused olid suured – hüpata 6.90 – ja see tekitas lisapingeid.”

Ootusärevust võimendasid Balta pikad õhulennud tippkonkurentsis – 6.85 Londonis ja 6.82 Stockholmis (mõlemad lubatust tugevama taganttuulega, määrustepäraselt jäi Londoni tulemus 6.79 – toim). Ta edestas kogu maailma paremikku, näiteks kuu aega hiljem MM-tiitli võitnud ühendriiklannat Brittney Reese’i koguni kahel korral.

„Need pikad hüpped tulid tänu pauerile ja suurele tahtmisele. Aga see polnud päris see!” lausus Nazarov.

Saksamaa pealinnas hoovas Balta olekust soovi midagi silmapaistvat korda saata, ent olümpiastaadioni areenil arenes kümnete tuhandete silmapaaride ees dramaatiline vaatemäng. Pääsu lõppvõistlusele 12 parema hulka tagas ta alles kolmandal katsel näidatud 6.59-ga. Tahtepingutus oli vägev – ta tõukas 27 sentimeetrit paku tagant. Ometi polnud Ksenijal oma soorituse üle täit kontrolli.

„Ma pole kunagi teinud nii palju vigu kui seal,” meenutas Balta. „Minu vead algasidki kohe esimesel katsel. Sealt edasi oli pea laiali otsas ja polnud raske eksida.”

Balta oletas, et võib-olla hindas ta oma võimeid üle. Võib-olla ei oleks pidanud kvalifikatsiooni ja finaalvõistluse vahele jäänud päeval soojendust tegema, vaid hoopis puhkama.

„Läksin staadionile, kus kõik jooksid ja valmistusid, ikka tegin ka ise midagi. See väsitas nii palju, et polnudki enam suurt võtta,” vaagis Balta.

Las räägib üks tähtis arv, 36-meetrise hoojooksu aeg – see oli Berliinis kaks kümnendikku aeglasem kui Torinos.

„Torinos oli kerge joosta, sest olin nii võimas ja suutsin ennast jooksu lõpus pakul maksimaalselt pingutada,” arutles Balta. „MM-il pingutasin alguses, nagu jaksasin, et hoogu sisse saada, aga lõpus olin nagu toss. Ei jõudnud enam tõugata.”

Kolm päeva pärast MM-i hüppas Balta Tallinnas 6.76, mis Nazarovi sõnul tõestas, et hoolealusel oli väga hea kehaline seisund.

„6.86 (kvalifikatsiooni 6.59 + 27 cm) olnuks väga hea hüpe,” lausus Nazarov. „See võinuks jääda finaalvõistlusteks ja siis võinuks tulla pronksmedal. Aga seda hüpet ei tulnud, mis ongi loogiline, sest pooliku ettevalmistusega MM-ile minnes ei saa medalit loota. Ksenija ei saanud kuu aega sprinti treenida ja kiirus kannatas. Olnuks ebaaus, kui nii võidetaks MM-i medal.”

Sihikul seitse meetrit

Sisehooajal harjutab Balta kodus. Siin on treeningupaigad, Audentese spordihall ja Mustamäe mets käe-jala juures. Ka kesklinna pilatesesaal pole Mustamäe kodunt kaugel.

„Kurnan ennast nii kaua, kuni väsin, siis puhkan ja kui tunnen end puhanuna, siis kurnan end uuesti,” rääkis Balta enesedistsipliinist. „Olen õppinud enesetunnet rohkem usaldama. Pole mõtet hakata treeningul raiuma, siis võib ennast kergesti vigastada.”

Nazarov on hoolealusele järjepanu sisendanud, et targem on liikuda samm-sammult, mitte võtta võimete arendamisel liiga suuri koormusi.

„Tegin ise sportlasena palju vigu,” tunnistas kümnevõistluses 8322 punkti kogunud Nazarov. „Võtsin suured eesmärgid, aga kui neid ei suutnud täita, tekkisid pinged.”

Konkurentide tehnikat või hüppestiili pole Balta sõnul mõtet matkida, ent sihikule tuleb võtta nende kehalised võimed. Brittney Reese jookseb 60 meetrit ajaga 7,29 ning Tatjana Lebedeva hüppab hoota kolmikut 9,5 meetrit ja kükib 150-kilose kangiga.

„Pole võimalik neist kaugemale hüpata, kui mu tähtsad kehaliste võimete näitajad jäävad nende omadele alla,” lausus Balta. „Naide Gomes, Tatjana Lebedeva, Brittney Reese – kõik on tugevad. Sean endale treeningutel pidevalt väikesi eesmärke. Ma ei saa nõuda endalt, et võtan kohe rinnale kümme kilo raskema kangi. See pole võimalik, läheksin katki. Väikeste ülesannete täitmine viib suurele eesmärgile lähemale. Kui oled paremaks läinud ja näitad treeningul häid tulemusi, võid unistada, et suure õnnestumise puhul tuleb väga pikk hüpe.”

2010. aastal on kõige tähtsam võistlus märtsis Dohas peetav sise-MM. Seal makstakse medalivõitjatele ka auhinnaraha, suvisel Barcelona EM-il saavad paremad vaid medali.

„Rahaline preemia näitabki, kumb võistlus on tähtsam, pealegi on MM-il koos kogu eliit, välja arvatud Lebedeva, kes taastub vigastusest,” lausus Balta, kelle sõnul on vara prognoosida, kas ta suudab juba talvel ületada seitsme meetri piiri.

„Käib nõrkade kohtade tugevdamine,” ütles aasta parim naiskergejõustiklane. „Et maksimaalse kiirusega joostes hästi tõugata, peavad olema tugevad nii selg kui ka kõht, kogu vööosa. Hüppemomendil kannab keha tohutut raskust. Mida suurem on kiirus, seda raskem on tõugata.”

Esimene tähis on sise-EM-i kullahüpe 6.87, toona jäi Baltal paku tabamisel seitse sentimeetrit varu.

„Me ei saa võtta eesmärki hüpata 7.10 või 7.20, praegu peab olema sihikul seitse meetrit,” arutles Nazarov. „Kui ka seda ei tule, pole midagi katki. Kes saab paremini jala pakule ja kui puhub veel paras taganttuul, hüppabki kaugele. Võid olla teistest pisut kehvemgi, aga sul sattub olema hea päev.”

Elukaaslase ja ema tugi

Kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun palus 2006. aasta Torino olümpiaks valmistudes abi psühholoog Mare Porgilt ja nende koostöö jätkub. Nüüd loodab ka tennisist Kaia Kanepi psühholoogi nõu kuulates edukursile tagasi rühkida.

„Tuleme koos Andreiga pingete maandamisel väga hästi toime,” lausus Balta. „Kui lähed psühholoogi juurde, pead uskuma, et sul on sellest abi. Aga rääkida oma sügavatest tunnetest võhivõõrale inimestele on minu jaoks imelik. Minu psühholoogid on Andrei ja ema. Kui veel kelleltki abi otsiksin, teeksin olukorra keerulisemaks.”

Koos Nazaroviga lahendas Balta ka kohalike volikogude valimiste eel ja järel tekkinud olukorda, kui meedia huvitus, miks alles tippu vallutada ihkav sportlane otsustas ühiskondlikku ellu sekkuda. Keskerakonna nimekirjas Tallinna volikokku saanud Balta enne valimisi ise kommentaare ei andnud.

„Olin avalikkuse huviks valmis, võib-olla ma polnud aga valmis selleks, et osa spordiajakirjanikke suhtus kandideerimisse väga kriitiliselt,” lausus Balta. „Seda ma ei oodanud, olin pettunud. Ei saanud hästi aru, millega olin teeninud kriitika. Ma polnud kandideerides kellelegi midagi halba teinud.”

Nazarov toetas elukaaslase mõttekäiku: „Kuni ükski sportlane pole varem ühegi volikogu töös osalenud, pole Ksenijat mõtet kritiseerida. Võime alles pärast seda, kui sportlane ei näita jõukohast tulemust, öelda, et volikogu töö ei tule talle kasuks. Mu meelest peaks spordiajakirjanik suhtuma sportlase niisugusse tegevusse positiivselt. Noored inimesed peavadki olema aktiivsed.”

Treenerina tuleb Na­zarovil anda Ksenija püüdlustele võimalikult täpseid ja objektiivseid hinnanguid ning aidata tal hoida emotsionaalset tasakaalu. Spordijuttudest pole neil pääsu ka kodus, aga Balta sõnul teevad nad eri rollides selge vahe.

„Kodus on Andrei mu elukaaslane, spordihallis aga treener,” lausus Balta. „Kui teen treeningul midagi valesti, saan Andreilt ka riielda, aga see käib töö juurde. Ta juhendab mind kui sportlast. See ei tähenda, et lähen morni näoga koju ja küsin pahaselt: miks sa mulle niimoodi ütlesid? Saan aru, et märkus polnud öeldud mulle isiklikult. Ta peabki osutama mu vigadele ja ütlema, kui ma ei pingutanud piisavalt.”

Peamised otsused langetavad nad koos. Nazarov on veendunud, et vajaduse korral pingutab Ksenija kirglikult ja ennast säästmata. Vaid nii jõuabki pjedestaalile.

Eluloolist

Ksenija Balta

Kergejõustiklane

Sündinud 1. novembril 1986 Minskis

Saavutused: kaugushüppes 2008. aastal Grand Prix’ finaalis 2. koht (6.65), 2009. aastal sise-EM-il kuld (6.87) ja MM-il 8. koht (6.62); seitsmevõistluses 2005. aastal juunioride EM-il pronks (5747).

Eesti rekordid: kaugushüppes sisevõistlustel 6.87 (2009) ja välisvõistlustel 6.80 (2006), 100 m 11,47 (2006), 200 m 23,05 (2006). Isiklik rekord seitsmevõistluses 6180.

Treener ja elukaaslane: Andrei Nazarov (kümnevõistluses 8322).

Varasemad juhendajad: Ester Legonkov, Remigija Nazaroviene.

Pere: ema sündis Venemaal Siberis eesti külas, isa soontes voolab nii moldovlase ja rumeenlase kui ka tatarlase verd.

Muu: Tallinna linnavolikogu liige, Keskerakond.

Riiki peab esindama tugevaim koondis

Möödunud suvel tekkis Andrei Nazarovil kergejõustikuliidu vanemtreeneri Aivo Nor­makuga lahkarvamus, kas Kse­nija Balta peab sõitma esindama Eestit Euroopa võistkondlikele meistrivõistlustele. Nazarovi sõ­nul polnud Balta tookord võistlemiseks valmis, ta pelgas ka vi­gas­tuse ohtu. Kergejõustikuliidu ju­hid väitsid, et koostööleping nõuab iga sportlase osalemist riigi koon­di­sele tähtsal võistlusel.

„On õige, et Euroopa meistrivõistlustele läheb riiki esindama kõige tugevam koondis, see peab­ki olema auasi,” lausus Balta. Osa sportlasi sai Euroopa karikavõistlustest priiks. Näiteks küm­nevõistleja Mikk Pahapill.

„Reeglid peavad olema kõigile ühesugused. Arvan, et kergejõustikuliidu juhid on ka ise sellest aru saanud ja nad ongi juba teinud muudatusi,” ütles Balta.