Kui Borg mängis Tallinnas, miks siis Federer ei tule?

Maailma tennisetippe on Eestis aastate jooksul arvukalt nähtud, kuid tõsist profiturniiri ei näe vist kunagi. Või võtab keegi kätte ja kutsub kohale Roger Federeri?

Paari aasta pärast saja aasta juubelit tähistav Eesti tennis asub küll selle ala ristteedest eemal, ent aastakümnete jooksul on paljud tenniseässad Tallinnas oma kunsti näidanud. Enamasti on need olnud näidisesinemised, mis on tippmängijaile teretulnud lisateenistus.

Ei teata, kui palju läbi aegade nimekaim Eestit väisanud mängija, kunagine kauaaegne maailma tennise liider ja 11 tippturniiri võitja Björn Borg 1978. aastal oma näidismängu eest küsis, kuid kuus aastat tagasi Maret Aniga Saku hallis kaks setti mänginud maailma kolmas reket Anastassia Mõskina sai väidetavalt 25 000 dollarit ja Rado käekella.

Tõenäoliselt tuleb siinsetel tennisesõpradel ka edaspidi leppida pudemetega tipptennise gurmeelaualt. Madalaima, WTA international-kategooria profiturniiri auhinnafond on 220 000 dollarit – see ongi peapõhjus, miks maailma esisaja sekka kuuluvad mängijad Tallinna ei trügi. Seni Eestis korraldatud ITF-i turniiridest on suurim auhinnafond olnud ligi kümme korda väiksem – 25 000 dollarit.

Viimati peeti seesugune suvel Tallinnas, kui võidu päris maailma teise saja hulka kuuluv Jelena Bovina. Kaia Kanepi valikusse sellised turniirikesed ei mahu, toimugu nad pealegi kodus.

Musketär tegi otsa lahti

Eesti tennise ajaarvamine algab esimese eestlaste turniiri järgi 1913. aastal. Ent tennist mängiti kubermangu mõisates juba eelmise sajandi lõpus. Tallinnas valmis esimene väljak 1895. aastal, esimese turniirini jõudis saksa seltskond 1898, esimese tenniseklubi moodustasid venelased Narva-Jõesuus 1909. Pole teada, kas tollal trehvas siia ka mõni oskajam mängija.

Küll on dateeritud, et läbisõidul Põhjamaadesse külastas 1932. aastal Tallinna üks Prantsusmaa kuulsatest tennisemusketäridest Jacques „Toto” Brugnon koos paari madalamast klassist kaasmaalasega. Prantslased võtsid näidismängudes ette tollased Eesti tipud Kristjan Lasna ja Hugo Puki. Brugnon lõi Lasna 6:3, 6:0 ja Emmanuel du Plaix Pukki 4:6, 6:4, 6:4. Ka paarismäng läks prantslastele.

Brugnon jõudis oma karjääri jooksul võita 12 suure slämmi turniiri paarismängus, üksikmängus jäi ta kuulsamate kaasmusketäride Henri Cochet’, René Lacoste’i ja Jean Bo­rotra varju. See nelik võitis ligi pooleteise aastakümne vältel 20 tippturniiri üksik- ja 23 paarismängus.

1936. aastal külastas Tallinna ungarlane Otto Szigeti, kes alistas näidismängus Lasna neljas setis. Szigeti polnud küll tiitlitega koormatud staar, vaid klassi võrra nõrgem, kuuludes Euroopa paremikku.

Esimeses Eesti vabariigis peeti aastail 1921–1939 kokku 19 nn lahtist turniiri rahvusvaheliste meistrivõistluste nime all. Säravad nimed jäid neist turniiridest eemale, kuigi mõnikord õnnestus kohale meelitada enamasti Euroopa mõõtkavas tugevaid mängijaid: Hildegard Krahwinkel-Sperling Saksamaalt, Augusto Rado ja Vittoria Tonolli Itaaliast, Hela Kovac Jugoslaaviast jne. Sakslanna, hiljem Taani abiellunud Krahwinkel-Sperling oli kolmekordne French Openi võitja ja kahel korral Wimbledonis finaalis mänginud tipptegija.

1961. aastal osales Tallinna ja Praha linnavõistlusel (3:1!) tšehhitar Vera Pužejova-Sukova, kes kuulus aastail 1957–1962 maailma esikümnesse ning jõudis Tallinna-visiidi järgsel aastal Wimbledoni finaali. Sukova abikaasa juhtis Tšehhoslovakkia tenniseliitu, nende lapsed Helena Sukova ja Cyril Suk jõudsid mõlemad profitennise tippu.

1962. aastal peeti Moskvas tugevakoosseisuline augustiturniir. Mitmed nimekad austraallased olid ka Eestis, pidades siin näidismänge. Tugev vihm peletas mängijad küll Dünamo vanasse puupõrandaga hall, mis oli vesi Jaak Parmase veskile. Võimsa servi ja võrgumänguga alistas Parmas tulevase Austraalia supertähe John Newcombe’i, kes 18-aastasena oli alles Austraalia noorte esinumber. Parmas lõi Newcombe’i 9:7, 1:6, 6:1. Hiljem sai Newcombe’ist kaheksa suurturniiri (sealhulgas kolm Wimbledoni esikohta) võitja üksikmängus ja 17 paarismängus. Samal mängupäeval võitis Lesley Turner-Bowrey Tiiu Kivi ja teine naiste tipp Robin Ebbern Maria Kulli.

Krameri profitrupp

Aasta 1961 andis põhjuse ehitada lauluväljakule puupõranda, millel toimunud mänge tuli vaatama 8500 – mõningatel andmetel ligi 10 000 – huvilist. Sellist vaatajate hulka pole Eestis tennisevõistlustel nähtud varem ega hiljem.

Jack Krameri, 1947. aasta Wimbledoni võitja profitrupp külastas esmakordsel N Liidu turneel  Mosk­va, Leningradi, Thbilisi ja Riia kõrval ka Tallinna. Harukordset võimalust näha maailma tippe oma silmaga ei jätnud kasutamata vist küll ükski Eesti tennisehuviline. Siinkirjutaja, tollal 15-aastane spordikooli tenniseõpilane, meenutab sündmust tänaseni. Kui tõsine proffide omavaheline mõõduvõtmine oli, teab vaid taevas. Tundmatute oludega Venemaal olid profid võrdsustanud oma tasu, seega polnud oluline, kumb pool võidab. Ent suurte meistrite kunst oli rabav!

Tallinnas pani Kramer esimeses kohtumises väljakule kiiresti profiks siirdunud Barry MacKay ja kahekordse Wimbledoni finalisti taanlase Kurt Nielseni. Et mänguõhtut mitte rikkuda, katkestati kohtumine seisul 6:3, 23:23! Teises män­gus alistas 40-aastane Ecuadori tenniseime – 168 cm pikkune mitmekordne proffide maailmameister Pancho Segura 1956. ja 1957. aasta Wimbledoni võitja austraallase Lewis Hoadi 6:4, 6:3 ning paarismängus 1955. aasta Wimbledoni meister Anthony Trabert koos MacKayga Hoadi ja Segura 7:5, 6:3.

Järgmisel korral oli tipptennisel Tallinna asja alles 1978. aastal, kui vastvalminud Dünamo hallis mängisid maailma tennise tollane liider Björn Borg, Leedu päritoluga maailma esikümne mees Vitas Gerulaitis (Australian Openi võitja 1977, samal aastal kaotas Wimbledoni poolfinaalis viies setis kuulsas matšis Borgile). Kahele kuulsusele se­kundeerisid 1976. aasta French Openi võitja itaallane Adriano Pa­natta ja ameeriklane Sandy Mayer.

Gerulaitis võitis Tallinnas üllatuslikult viiekordse Wimbledoni võitja Borgi 6:7, 6:4, 7:5 ja Panatta Mayeri 7:6, 6:4. Gerulaitist, kelle isa oli omal ajal Balti riikides tasemel mängija, peeti Borgi „pa­haks vaimuks”. Gerulaitis vedas oma sõpra sageli pidudele, kus tarvitati narkootikume. Gerulaitisel endal tekkis narkosõltuvus, ta suri õnnetusjuhtumi tagajärjel 40-aastaselt.

Teisel iseseisvusajal on tennisetippudest Tallinnas mänginud üksnes parimal hetkel maailma kolmas mängija venelanna Anastassia Mõskina, kes 2004. aastal alistas Saku suurhallis 6:2, 6:2 Maret Ani. Mõskina oli samal aastal võitnud French Openi.

Mõistagi on Tallinnas mänginud N Liidu omaaegsed suurused Olga Morozova ja Aleksandr Metreveli nagu ka French Openi finalist ja 20 suure slämmi turniiri võitja paarismängus Natalja Zvereva Valgevenest. Oma mängijateed alustasid Eestis peetud ITF-i turniiridelt rootslane Magnus Norman ja Valgevene paarismänguspets Maksim Mirnõi.

Ent tänaste staaride Eesti toomine on üha raskem. Võistlusi on nii arvukalt, et tippudel pole vahe­paladeks lihtsalt aega. Roger Federeri siia saamine oleks ilmselt utoopia. Või võtab keegi asja ette?