Valter Heuer
Kes teab öelda, millal toimus esimene Kerese mälestusturniir? Tallinnas mängiti see alles 1977. aastal, siis küll õige esinduslikus väljaandes. Asjatundjad täpsustavad: Vancouveris toimus niisugune memoriaalvõistlus maikuul 1976. (Tõukeks oli Kerese osavõtt sealsest rahvusvahelisest turniirist eelmisel aastal. Nagu vist kõigil meeles, lõppes võidumehe kodutee infarktiga Helsingis.
Vancouveri maletajaskond on suutnud asja traditsiooniliseks muuta, Memorial Tournament on elujõus siiani.)
Ajaloolise tõe nimel tuleb aga i-le punkt panna: esimest korda mälestati suurt maletajat malemänguga juba 4. juulil 1975, vaevalt kuu aega pärast tema lahkumist. See juhtus Oaklandis XII Lääneranniku Eesti päevadel, korraldas EOLL Vanematekogu liige Aldo Bender, kaasa tegid 11 poissi kahes vanuseklassis. Auhindamisel sooviti noortele maleentusiastidele: "Saagu teist järgmised Paul Keresed eesti rahvale!" Töömehed on neist küll kõigist saanud, tollane vanemas grupis teiseks jäänud Mart Laanemäe on praegu SILMETi kommertsdirektor.
Male tärkamine paguluses
See kena lugu küsib, et kas oli tegemist vaid juhusliku episoodiga? Ei! Vahemikus 1939-1944 kaotas Eesti kaugelt üle poole oma malepotentsiaalist. Esimesena, just triumfihetkel, lakkas olemast Buenos Aireses pronksmedali võitnud olümpiameeskond. Järjest nõudsid ohvreid kõik sõja-aastad, nüüd juba vahet tegemata algajate või meistrite vahel. Siiski, kõige rohkem hõrenesid noorte meeste read. 1939. aasta koolinoorte esikaheksast oli neljakümne neljanda sügiseks koduses rivis ainult üks, 1940. aasta omast mitte ainsatki mängijat. Tõsi, sõdurite ja sõjapõgenikena pääses Nõukogude okupatsiooni eest nii palju maletajaid, et laiali kolmel mandreil, suutsid nad mitu aastakümmet ühist tegevust arendada.
Algus oli eriti aktiivne. üks asjaosalistest: "Vaevalt olid viimased paadid põgenikega Rootsi rannas maabunud ning inimesed ajutise eluaseme ja töökoha leidnud, kui meie maletajad Eestit tutvustama asusid." 25. märtsil 1949 loodi Aleksander Hildebrandi eestvedamisel Välis-Eesti Maleliit, samal ajal toimuvad ka esimesed Eesti meistrivõistlused (just nii neid nimetati). Juba varem on Saksamaa põgenikelaagris korraldatud Briti ja USA tsooni esivõistlused. See laine tõstab esile Ortvin Sarapuu, kes rahvusvahelisel turniiril Oldenburgis üllatab viienda kohaga. (Nüüd tunneme teda elupõlise Uus-Meremaa tshempionina.)
Raamatust "Eestlased Kanadas": "Kuna eestlaste hulgas leidus ka selliseid, kes kunagi ühest laagrist teise rännates pakkisid esimestena sumadanist välja malepulgad ja ringi vaadates küsisid: "Kas teeme õige ühe?", siis ei saanud Toronto Eesti maleklubi asutamata jääda. Septembris 1950 tekkis see täiesti tühjale kohale, kuid varsti panid tulnukad endast rääkima, võitsid hiljem kolm korda Toronto meeskondlikud meistrivõistlused.
Maleliidu president Hildebrand kirjutas: "Meie saavutusi vaadeldakse ka meie rahva kultuuriavaldusena. Just seetõttu on meie kohustuseks jätkata ja edasi arendada võitlust malerindel. See täidab kindlat kohta meie välisvõitluse kultuuriofensiivis." Liiga suured sõnad? Muide VEM-i esimesed auliikmed olid professor Nikolai Kaasik, muusikud Eduard Tubin ja Hubert Aumere. Sugugi mitte üksnes au pärast. Väliseestlaste meistrivõistlusi võitsid kunstnikud Eduard Rüga, pianist Ivan Romanenko.
Ihu ja hingega
Koit Tullus oli Tallinnas keskmiselt edukas noor mängija, paistis silma rohkem "välgutajana". üsna tõenäoline, et enam-vähem nõnda oleks see jäänudki. ühendriikides? "Algus oli väga raske, naine koos kahe väikese lapsega, palk minimaalne, elu arve peale. Alles 1952. aastal jõudsin nii kaugele, et katsetasin uuesti maletamist. Philadelphia klubis õppisin tundma üht maarika meistrit. Minu suureks üllatuseks tõi ta mulle paar aastakäiku "Eesti Male" numbreid: "Vajad neid rohkem kui mina." Haruldast kingitust sirvides tuligi idee, kas mitte hakata edasi kandma seda traditsiooni ja teha katset pisikese informatsiooniajakirja väljaandmiseks. Uurisin tööl ülemuse kaudu, kas võiksin kasutada nende masinat koopiate tegemiseks. Saingi jaatava vastuse. Ikkagi tekkis väljaminekuid: tuli osta kirjutusmasin, paberit, matriitse, postmarke... ometi "Eesti Male" hakkas ilmuma. Kõik, kes töötasid ajakirja juures, olid ihu ja hingega asja küljes kinni ja ohverdasid oma taskust nii palju kui võimalik."
Sama võiks öelda Kanadas ja ühendriikides esilekerkinud malekorraldajate kohta, kellest insener Kalev Pügi saavutas tunnustuse isegi Kanada Maleliidu presidendina, notar Erich Kalmar kujunes silmapaistvaks tegelaseks Toronto males, sõjainvaliid Hans Allik oli viimane Välis-Eesti Maleliidu president ja "Eesti Male" väljaandja.
Paraku jäi kandepind üha kitsamaks, vanad lahkusid, noori tuli järjest vähem juurde. Esimesena andis see tunda Rootsis, siis ühendriikides ja Austraalias, lõpuks ka Kanadas. (Olgu öeldud, et Toronto poiss Alar Puhm mängis 1974. ja 1976. aastal Prantsusmaa olümpiameeskonnas, kuid ta on ainus erand.)
Kodujuures ei kuiva
Välis-Eesti Maleliit ja "Eesti Male" enam ei eksisteeri, Põhja-Ameerika eestlaste meistrivõistlusi enam ammu ei toimu, male on jäänud välja ESTO programmist. Ja ikkagi! Ka veel täna ei ole Ontario ja Toronto maleelu ette kujutatav ilma eesti meheta. Lembit Joselin - erakordne, innukas, ennastohverdav... Seda kinnitab Kanada ajakirjandus, Ontario Maleühingu ametlik tunnustus. Sündinud organisaator, paljude turniiride vahetu korraldaja Joselin ise on mulle kirjutanud: "See tähelepanu kuulub meile kõigile ja kaugele tagasi alates vanalt kodumaalt."
Just.
