Kuidas jõudis karate Eestisse?


Kuidas jõudis karate Eestisse?
Rein Siim demonstreerib Kadriorus, sama majakese ees, kus ta kunagi karatetrenne alustas, tai chid.Rauno Volmar

Rein Siim meenutab, kuidas kutsus omal ajal kokku esimese karategrupi ning mis tema õpetustest välja koorus.

Karate on eestlastele samavõrd kauge kui ka lähedane ala. Pärit tuhandete kilomeetrite kauguselt Jaapanist pole sel meie väikese põhjamaaga just palju pistmist. Samas on Eestis sadu karatesõpru ja eestlane on kroonitud üpris hiljuti isegi karate maailmameistriks – Marko Luhamaa 2006. aastal.

Karate siiajõudmise eest võib eesti rahvas tänulik olla ühele mehele – Rein Siimule, kes 1970. aastal tollase tehnikaülikooli TPI juurde esimese karaterühma moodustas. Arhitektiks õppinud ja kunstnike liidu maalisektsiooni bürood juhtinud Siim ei pidanud paljuks kultuuri kõrvalt spordiasju ajada.  „Oma meditatiivses vormis on kunst ja võitluskunstid alati koos eksisteerinud,” selgitab vanameister. „See kooseksisteerimine on see, mis annab nii ühele kui ka teisele selle õige mõõtme. Võitluskunstid lähevad läbi inimese alateadvuse – kõige parem viis nende arendamiseks on teha kunsti. See on ka põhjus, miks ma suutsin karate nii fenomenaalselt kiiresti, paari aastaga Eestis üles töötada. Ühenduses olid õiged asjad,” räägib Siim.

Lihtsamast lihtsam

Kuidas see kõik siis omal ajal alguse sai? Aga nii, et Rein Siim tundis lihtsalt tugevat tunnet, et peab sellega tegelema hakkama. „Tundsin, et pean seda tegema. Ja tegin.” Esimesed karate ja võitluskunstide põhitõed tegi Siim enesele selgeks õpikute ja kirjanduse põhjal. „Aga kogu loogilise süsteemi lõin ise. Kui paar aastat olin seda asja siin ajanud, võtsin ühendust maailma karate katusorganisatsiooni WUKO peakorteriga Jaapanis, kust tuli kümneliikmeline delegatsioon meie tegevusega tutvuma. Istusid, vaatasid kaks tundi, ütlesid: väga hea, kas te olete Okinawal õppimas käinud?”

Karatetrennid toimusid toona Kadriorus tillukeses majas, kus päeva ajal andis võimlemistunde omaaegne võimlemispedagoog Reet Tiik. Rein Siim tundis hästi Tiigi abikaasat, kuulsat nõelraviarsti doktor Heino Tiiki, kes Siimule karatetrennide jaoks lahkelt maja võtme andis. „Tänu sellele, et meil olid tasuta kasutada head treeningruumid, saigi see asi võimalikuks,” räägib Siim, kes nüüd elab juba aastaid Soomes, kuid käib ikka korra kuus oma Eesti õpilasi harimas. „Oleks see nüüd ka niisama lihtne! Kui nüüd ruume otsid, küsitakse esimese asjana, kui palju üüri maksame.”

Karatehuviliste kokkusaamine oli tollel ajal lihtsamast lihtsam – Rein Siim tegi plakati, riputas selle TPI teadetetahvlile üles: ootame noormehi karatetrenni. „See oli ennekuulmatu asi. Tuli 400 poissi, kuue tunni jooksul valisime neist 40 välja, nendega tegime siis trenni kolm aastat igal õhtul.”

Nende kolme aasta möödudes peeti esimesed ametlikud karatevõistlused Nõukogude Liidus. Siimu õpilased võitsid seal pooled kuldmedalitest, mis sest, et Moskva klubides harjutas siis juba 10 000 noort.

Paljud omaaegsed karatekad olid Rein Siimu õpilased. Tänapäevastest tegijatest on paljud Siimu õpilaste õpilased.

Vanameister Siim  ise elab ja töötab nüüd juba aastaid Soomes. Viimasel kümnel aastal on ta tegelenud rohkem tai chi õpetamisega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare