Kuidas ma Kersti ja Mehis Viru dopingulaborit otsimas käisin…
Lugedes teie viimast kirjutist Sporditähes Kaire Leibakust ja meie treeninggrupi tegemistest, nägin suurt huvi mu maja keldrisaladuste vastu. Seetõttu kutsun teid lahkesti külla, et saaksime koos üle vaadata selle tabletivabriku, millest te oma artiklis rääkisite, ning sellest siis ka kogu Eestit valgustada.”
Nii algas kiri, mille sain oktoobri keskel Tartu tunnustatud kergejõustikutreenerilt Mehis Virult, kes koos abikaasa Kerstiga viis Leibaku suvel juunioride maailmameistritiitlini kolmikhüppes. Haarasin pakkumisest kinni ja sõitsin Emajõelinna.
Kusagil hämaras keldris ma treeneritest abielupaariga siiski kokku ei saa, hoopis Tartu ülikooli spordipedagoogika ja treeninguõpetuse instituudi juhatajana töötava Mehise erialastest raamatutest tiines kabinetis.
Miks minu nalja pähe välja pakutud ja omamoodi komplimendina mõeldud teooria imeainest Virusid haavas? “Eestis ei usutagi, et tööga võib kuskile jõuda,” ei ole kadedate kiibitsemine ja seljatagused sosinad Kerstile võõrad. “Kui kellelgi läheb hästi, öeldakse kohe – sööb tablette.”
Sahinad said alguse 2002. aastal, mil bioloogiakandidaadi kraadiga Mehis käis Saksamaal analüüsi jälgimas dopingukahtluste alla sattunud suusakuulsuse Kristina ·miguni B-proovi, kui A-proov oli eelnevalt osutunud positiivseks.
“Siis öeldi, et Mehis päästis ·miguni ära ja on kõva dopingukorüfee! Minu arvates peaks iga treener teadma, mis asi on doping. Ka mitmete nohurohtude sees on keelatud aineid. Lihtsalt panna silmad kinni ja öelda, et mina ei tea dopingust midagi, pole õige,” seletab solvunud Kersti Viru emotsionaalselt.
Ka töölaua taga istuv Mehis, kes mõjub abikaasa kõrval kaine ja rahustavana, paistab veidi õnnetu ja nõutu: kui välismaal tuntakse edusammudest siirast rõõmu, siis Eestis ei või iial teada, mida õnnitluskäe ulatav inimene sinust tegelikult arvab.
“Kui Tatjana Lebedeva helistab Kairele, kiidab ja õnnitleb teda, aga need inimesed, kellega oleme aastast aastasse kõrvuti töötanud, ei pea seda miskiks, siis ei oskagi kohe midagi öelda,” kutsub Mehis eestlasi üles rohkem üksteist toetama.
Kohtusid staadionil
Räpinast pärit 42-aastane Kersti kohtus temast aasta vanema põlise tartlase Mehisega ülikoolilinnas kehakultuuriteaduskonnas kergejõustikuerialal treener-õpetaja elukutset omandades. “Astusin ülikooli 1982. aastal, kui Mehis oli teisel kursusel. Mäletan, et septembrikuus värvisime staadioni piirdeid ja siis nägin teda esimest korda. Vaatasin, et, oooh, dekaani poeg,” suudab Kersti vaimusilma ette manada esimese mälestuse tulevasest kaasast. Tema sõnul polnud tegemist küll armastusega esimesest silmapilgust, kuid hea klapp saavutati kohe.
Ülikooli ajal tegelesid tulevased meistrite loojad Fred Kudu ja Tiina Toropi käe all veel ise innukalt kergejõustikuga – Mehis küündis kaugushüppes 7.53-ni, Kersti hüppas kõrgust 1.70.
Nüüd on Kerstil kombeks teha väike kingitus igale õpilasele, kes ületab tema rekordtulemuse. Seda, et temast saab ühel päeval treener, teadis Kersti juba seitsmendas klassis. “Pärast ülikooli lõpetamist tulid lapsed ning nii see sportimine soiku jäi,” ei kahetse ta valikuid. Mehis hüppas veel paar aastat kaugust, siis läks sportimine sujuvalt üle teadustööks.
“Teaduse vastu hakkasin huvi tundma osaliselt seetõttu, et olin sportlasena paras masajalg ja pidin otsima raamatutest tarkust juurde,” meenutab Mehis. “Kuid kindlasti oli suur roll ka isal. Selge, et kui isa on sporditeadlane, siis on raamatud riiulil lihtsamalt kättesaadavad,” jätkas Mehis, kelle isa Atko-Meeme Viru on Tartu ülikooli spordifüsioloogia emeriitprofessor.
Kas Tammelinnas asuvasse koju minnes suudavad treenerid töömured ukse taha jätta? “Meil on kodus ka televiisor!” ei pühenduta Kersti sõnul päris 24 tundi ööpäevas ainult kergejõustikule. “Aga eks ikka kuulame üksteise arvamused ära ja arutame läbi.” Varem vaatasid Virud kodus sageli mõnd olümpiamängude tõkkejooksufinaali videot ning võisid selle üle lõputult vaielda.
Kuigi Kersti ja Mehise lapsed Priit (20), Triinu (19) ja Kätriin (9) on kõik kergejõustikku harrastanud, pole kaks vanemat võsu sellele truuks jäänud. Rulluisutama hakanud Priit õpib EBS-is rahvusvahelist ärijuhtimist ja tudeerib praegu vahetusüliõpilasena Itaalias. Triin asus turismindust õppima.
“Järelikult on küll võimalik vanemate käest pääseda,” läheb Mehise muidu tõsine nägu lastest rääkides naeruseks. “Kõigist meistreid ei tule ja ega peagi tulema, kuid sporti peaks iga laps küll tegema. See arendab sihikindlust, tahtejõudu ja eesmärgi saavutamist.”
“Tegelikult on laste valikutes vist ikka meie mõju – nad nägid, kui viletsasti treenerid Eestis elavad, ja tahtsid midagi muud õppida,” lisab Kersti naljaga pooleks.
Arvestades, et treenerite madalad palgad on püsinud 1999. aastast saadik samal tasemel, leidub siingi tõetera.
Kaheaastaselt trenni
Priit, Triinu ja Kätriin ei ole sugugi Virude ainsad lapsed – spordihallis ootab neid veel poolsada kilkavat ja rõõmsameelset last.
“Et seda tööd hästi teha, peab lapsi armastama. Ja väike laps tahab väga palju tähelepanu,” räägib Kersti, kelle hoolealuste ringi kuulub nii kaheksa-aastaseid lapsi kui ka 22-aastasi noorukeid. “Kui võtame pärast trenni viieks minutiks aja maha, et lihtsalt rääkida, ja laps ütleb: “Oh, selles trennis on nii hea käia”, siis lähen koju ning mul on jumala hea olla,” võtab Kerti iga õpilast kui iseenda last ega saada ühtegi “proovidasoovijat” ukselt tagasi.
“Endine õpilane pakkus meile ka kaheaastast poissi – pidi väga kiire jalaga olema,” muigab Mehis, kelle arvates on Kersti suhted lastega nii head, et mõni lapsevanem tunneb isegi veidi kadedust.
Paar aastat tagasi sattus Kersti juhuse tahtel juhendama ka vaegnägija Helena Kannust. Nimelt saatis üks Kersti grupi tüdruk päevase hilinemisega üksinda Tallinnas harjutanud Helenale Virude treeningplaane. Alles siis, kui neiu püstitas kõrgushüppes oma klassi maailmarekordi 1.58, julges ta “metoodika röövi” üles tunnistada ning seejärel hakkas Kersti talle juba ilma vahendajateta nõu andma. Ateena paraolümpial tuli vapper neiu kaugushüppes kuuendaks.
Virud ei näe oma treeninggrupis valitsevas heas ja sõbralikus õhkkonnas töömoraali ohustajat, pigem vastupidi. Teadlikult on üritatud luua üksteist toetav seltskond, kes lävib tihedalt ka vabal ajal, sest selline keskkond aitab vältida sportlaste motivatsiooniprobleeme ega muuda treeningut tüütuks kohustuseks.
Ega ka teise klassi põnnina staadionile tulnud Kaire Leibak olnud alguses mingi imelaps – esimestel võistlustel jäi ta teistest pikalt maha. Kuid toredad treeningukaaslased ei lasknud loobumismõtteil võimust võtta ning nii on tehtud töö viimastel aastatel vilja kandnud.
Leibaku areng on olnud stabiilne ja võimas: 2003. aaastal hüppas ta 11.61, 2004. aastal 12.86, mullu 13.74 ning tänavu tõusis Pekingis juunioride maailma parimaks uue Eesti rekordiga 14.43.
Liimask tegi haiget
Igale lapsele südamest tükikese kinkimine võib treenerile ka haiget teha. Üsna valusalt mõjus Virudele U-23 vanuseklassi Euroopa meistriks tulnud tõkkesprinteri Mirjam Liimaski otsus lahkuda pealinna uute treenerite käe alla.
“Kindlasti oli see meile väga raske. Arvan, et sportlikus mõttes käitus ta valesti, aga ma mõistan, et elu ei koosne ainult spordist. Järgmine aasta näitab, kas mul on õigus. Nüüd on Mirjamil kaks treenerit ning Tallinnas on kolm ilusat halli – kõik tingimused arenemiseks on loodud,” lausub varasematel aastatel peamiselt Liimaskile pühendunud Mehis Viru.
Tartu Kalevil, nagu kõigil Taaralinna kergejõustikuklubidel seisab aga ees raske talv – ülikooli uus sisehall valmib kevadel, sinnamaani tuleb harjutada pallimängude jaoks mõeldud A. Le Coqi hallis ning paar korda nädalas võtta ette sõit Võrusse.
“Meile öeldi, et järgmisel aastal saate ju halli... Aga ükski aasta ei jää ju vahele – kas Kaire peab endale Osaka MM-il pool meetrit ette küsima, kuna harjutas lumehanges?” ei mahu asjameeste osavõtmatus Mehise hinge.
Hoolimata kõigist raskustest naudivad Mehis ja Kersti oma tööd. “Noore inimese kujundamine on nagu maali maalimine,” osutab Mehis kabineti laual olevale Salvador Dali jäljendile.
Nii ei piirdugi nad ainult lihaste treenimisega – võistlusreisidel on õpilastele tutvustatud vaatamisväärsusi, külastatud muuseume ja kontserte avardamaks noorte maailmapilti. Nõnda, et hip-hopi kõrval teaksid noored ka Pärti ja Bachi.
Paaritunnise jutuajamise lõppedes tõttab treener-teadlane Mehis täievolilise Hunt Kriimsilma kombel täitma veel ka mänedÏeri ülesandeid. “Sellist asja, et keegi ise tuleb raha pakkuma – palun võta
10 000 krooni! – ei ole. Mitte iial,” teatab sponsoritega kohtumisele tõttav Mehis.
Projekt “Maailmameistri loomine”
Kahekesi kedagi tippu ei vii, selleks on vaja maailmatasemel meeskonda.
Sportlane
Kuus sportlast Virude treeninggrupist on seadnud endale eesmärgiks jõuda järgmisel aastal omavanuste tiitlivõistlustele: kolmikhüppaja Kaire Leibak (18), kümnevõistleja Aigar Kukk (19), 400 m tõkkejooksja Märt Kroodo (19), sprinter Maido Mesipuu (21), kõrgushüppaja Liisa Haabpiht (17) ja tõkkesprinter Reesika Adojaan (15).
Füsioterapeudid
Indrek Tustit, Lauri Rannama
Spordiarst
Aalo Eller
Psühholoogilised nõustajad
Aarne Adler,Aave Hannus, Inge Alupere, Aivar Haller. Eesmärk tippu jõuda püstitatakse vabatahtlikult. Kui otsus on aga tehtud, kaasnevad sellega kohustused: käia iga päev trennis, massaaÏis, toituda korralikult, magada igal ööl kaheksa tundi jne. Siin tulevadki appi psühholoogid, kes selgitavad noorsportlastele valikute hinda.
Mänedžer
Aivar Karotamm.
“Eks ta selline kurikuulus mees ole, aga meie oleme temaga väga rahul,” hindab Mehis Viru Karotamme sidemeid kõrgelt. Ka kontakt maailma kolmikhüppe esinumbri Lebedevaga on mänedžeri teene.
Sporditeadlased
“Kui mõned lapsevanemad on miljonärid ja saavad toetada rahaga, siis minul on teised võimalused,” nendib Mehis Viru. Tänu tööle Tartu ülikoolis saab ta konsulteerida ükskõik mis eriala tippspetsialistiga. Lisaks on tema käsutuses tehnika, mille abil saab aimu sportlase seisundist.
Treenerid ja kogemused
“On võimalik ise kõik praktikas läbi kogeda, üksjagu andeid tuksi keerata ja targaks saada alles siis, kui aastaid on 65. Või maailmast infot hankida,” selgitab Mehis Viru, miks ta otsib üha uusi treenereid, kellega mõtteid vahetada.
Susanna ja Jenny Kalluri treener Bengt-Erik Blomkvist, Tatjana Lebedeva juhendaja Vjat‰eslav Dogonkin ning Donavan Baily maailma sprinditippu vii- nud Dan Pfaff on vaid mõned nimed Mehise suhtlusringkonnast.
Treeninggrupp
“Me ei ehita süsteemi üles ühe sportlase najale. Praegu on liider Kaire, aga ükskõik kes neist kuuest võib ette tõusta,” selgitab Mehis Viru. Kuueliikmelise nn eliitgrupi selja taga ootavad juba järgmised. Kokku on Virudel üle 50 õpilase.
Toetajad
EOK, EKJL, Estiko, Tartu Kalev, Tartu vald, Mariine Auto, Atlantis, Baltika, Ropka Autopood, Decora.
Leibak pole Lebedeva
Kas Leibaku 14.43 oli ühekordne sähvatus?
Kaire Leibaku treenitus ei ole võrreldav Tatjana Lebedeva omaga, seetõttu tuli meil valida, kas läbi hooaja hüpata 13.80–13.90 või üritada teda kindlateks võistlusteks tippu viia. Loogiline, et valisime teise tee. Seetõttu loobusime ka Eesti meistrivõistlustest. Oleme rõhu asetanud kiiruse arendamisele ja teeme vähem hüppetreeninguid, mis võivad tekitada vigastusi.
Järgmine siht on Pekingi olümpia, seega ei hooli me suurt vahepealsetest tiitlivõistlustest. See ei tähenda, et jääme 14.43 peale. Eesmärk on järgmisel aastal hüpata üle juunioride maailmarekord 14.62.
