Kui Kanterite pere ehitas Vigalasse Tiduvere külla jõe äärde maja, jättis linna tööle läinud isa 13-aastasele pojale ülesanded, mis tuli nädala jooksul ära teha. Kui Jaan Kanter reedel koju naasis, oli Gerd lauad seina ja lakke löödud.

“Ta sai kõigi töödega hakkama,” on meenutanud olümpiavõitja ema Imbi, kelle sõnul oli Gerd hea laps. Hoidis nooremat õde, püüdis vanemate meele järele olla ja isast eeskuju võtta.

Spordihull isa

Jaan Kanter on spordihull. Kodumaja katusele on paigaldatud mitu satelliitantenni ja nädalavahetustel käib pereelu teleülekannete järgi. Kergejõustikust sisse võetud papa Kanter pani pojagi kettaheidet proovima.

Pärnu-Jaagupi keskkoolis õppides sõitis Gerd Pärnusse Ando Palginõmme juurde treenima. Peamiselt pööras arvukalt Eesti koondislasi kasvatanud treener tähelepanu noorte mitmekülgsele

ettevalmistusele.

“Siis tundus, et mul on mingi potentsiaal, aga vahel kahtlesin, et võib-olla olen võimete arendamisel hiljaks jäänud,” lausub Kanter. “Võib-olla ongi üks edu võtmeid see, et suured koormused tulid hiljem. Alguses harjutasime mänguliselt, tõsine töö hakkas Vesteinni juures. Palginõmm, kel oli palju õpilasi, andis juhised kätte ja pidime iseseisvalt paadikuuri taga ketast keerutama.”

Oskus iseseisvalt harjutada ja treeninguid analüüsida on üks Kanteri trumpe. Vesteinn Hafsteinssoniga saab ta kokku treeninglaagrites. Esimestel aastatel nõustas Gerdi ka Uno Ojand, aga nüüd tuleb tal kodus harjutades ise nuputada, kui palju end väsitada.

Kaheksa aastat tagasi Raul Rebase ettevõtmisel islandlasega koos-tööd alustanud Kanter tahtis end väga palju väsitada. Hafsteinsson saatis treeningukavad ja poisikesena kuulsaks sportlaseks saamisest unistanud Gerd ütles plaane vaadates Rebasele: liiga kerged. Ja otsustas uhada rohkem. Hafsteinsson ei jätnud valikut: tuli kas tema kavade järgi jätkata või koostöö lõpetada.

Kangekaelsus ja visadus on tulnud kasuks. Mida Kanter ette võtab, selle viib ka lõpule. Isa on meenutanud, et kord lubas poeg klassiõdedele teha järjest sada kätekõverdust. Alustas kahekümne korraga ja sügisel jõudis sihile. Vaid soovile saada korvpalluriks andis Gerd alla, sest mõistis spordigümnaasiumi katsetel põrudes, et algõpe lonkas.

“Olen kange juurikas,” lausus Kanter. “Vesteinn on mitu korda mu peale kurjaks saanud. Teravad nurgad tuleb koos ära lihvida. Pahandamine ja hääle tõstmine tuleb kasuks. Nii teeme koos süsteemi tugevamaks.”

Valusad vitsad

“Palginõmm ütles pärast esimest treeningut, et Gerd peab oma kaotused kätte saama,” on Jaan Kanter öelnud.

Juba esimesele tiitlivõistlusele, 2002. aasta EM-ile Münchenisse läks Kanter suure edusooviga. 12. koha järel tundis ta tohutut pettumust ja puhkes nutma. “Olin nagu puuga pähe saanud,” meenutab Kanter ise. “Käisime Rauli ja tema abikaasa Epuga hiina restoranis. Nad rahustasid mu maha, et polnud midagi hullu. Kaheteistkümnes koht oligi hea, de-bütandilt oli raske enamat oodata.”

Isa on olnud olümpiavõitja kõige järjekindlam innustaja ja julgem kritiseerija. 2004. aasta Ateena olümpia kettaheitevõistlust kodus teleri ees jälgides ootas Jaan Kanter pojalt medalit, aga kui Gerd kvalifikatsiooni kolmandas voorus ketta võrku virutas, sajatas emotsionaalselt südamepõhjast. 60.05 andis 19. koha – valus läbikukkumine.

Rebase meelest oli võrku lennanud heide tookordse mõõdupuu järgi tehniliselt laitmatu. MänedÏer pidas olümpiadebütandi tagasilööki loogiliseks ja ka vajalikuks.

2003. aasta Pariisi MM-il eelvõistlusel põrunud Kanter tunnistab, et tahtnuks medalit varem võita.

“Tuli maksta kooliraha ja oma valusad vitsad saada, see on kokkuvõttes kasuks tulnud,” arutleb ta. “Kaks järjestikust kõrbemist olid kogu tiimile kõva pähkel, pidime midagi koos välja mõtlema. Lihtne olnuks öelda: “Sportlane tegi püksid täis, oli nõder.” Kõik pidid otsima, mida saame paremini teha.”

Pinged sõid kõigi närve

Ateena olümpial pronksi pälvinud Tammert ristis kord kuus aastat noorema kannaleastuja kõige kõvema karjatusega kettaheitjaks. Iseloomustus varjas ka kerget tögamist.

“Ma ei kujundanud suhtumist Gerdisse eelarvamuslikult, vaid temaga suheldes,” ütles füsioterapeut Indrek Tustit, keda Kanter kaks aastat tagasi abiliseks kutsus. “Ma pole tema jäärapäisusega eriti kokku puutunud. Kui meil oleks sageli konflikte, ei saaks koos töötada.”

24/7-mees ehk end täielikult olümpiakulla püüdja teenistusse andnud Tustit painutab ja venitab Kanterit enne iga treeningut, et 196 cm pikkuse ja 120 kilo kaaluva vägilase lihased oleksid pidevalt töökorras. Masseerides tunneb Indrek täpselt sportlase kehalist seisundit. Juulikuises treeningulaagris Helsingborgis läks Kanter särtsakaks ja võimsaks, ketas lendas kaks korda üle 72 meetri. Kuid Jaapanisse Marugamesse harjutama sõites hea seisund kadus. Lisaks väänas Gerd ühe treeningu lõpus oma lõbuks kergelt heites jalga, mis paistetas üles.

“Hea, et Gerd ei rabanud sussi jalast ja sõitis kohe bussiga hotelli,” ütles vigastuse momendil hotellis viibinud Tustit. “Panime häda saanud kohale külmakompressi. Kolm päeva tegutsesime ettevaatlikult, hirm kadus neljandal päeval.”

Pingeline, isegi plahvatusohtlik õhkkond tekkis uuesti Pekingis pärast eelvõistlust. Kaks kvalifikatsioonikatset polnud tehniliselt õnnestunud.

“Närvipinget tekitas teadmine, et kohe tulebki võistlus, milleks neli aastat valmistusime,” ütles Tustit. “Gerd, Vesteinn, Raul, mina – kõik teadsid, et nüüd ei tohi eksida. Lähenes tõehetk, kui pidime saama teada, milleks olime olnud suutelised. Pähe kippus ka mõte, mis saab siis, kui Alekna, Malachowski ja Harting heidavad kaugemale ja Kanter jääb medalita.”

Eesmärk, mille täitumist kogu tiim nii kaua ootas, sai Kanteri jaoks keskpärase tulemusega 68.82 teoks. “Pingelangus on erakordne,” lausus Tustit.

Hafsteinsson nõuab spordimehe hoiakut

“Ma tegin noorena möllu, aga Gerd ei käinud enne kuueteistkümnendat eluaastat diskolgi,” on öelnud Jaan Kanter.

Kui Indrek Tustit treeningulaagris kella 22 paiku Kanteri masseerimise lõpetab, heidavad mõlemad peagi koikule. Uni on kõige parem taastumisvahend. Järgmisel päeval seisavad ees kaks treeningut ja energiat ei saa pillata.

Hafsteinsson, kes ei tarvita kangemaid jooke, eeldab, et hoolealused on sama pühendunud.

“Kui tahad midagi suurt korda saata, tuleb kuulata mõistuse häält,” lausus treener. “Mul pole oma hoolealuste reÏiimi pidamisega olnud kunagi probleeme. Nad peavad aru saama, et pole mõtet oma talenti raisata.”

Tustit käib vahel baaris istumas, ent Kanterit on tal isegi vabal päeval linnas jalutades raske kohvi jooma kutsuda. “Gerd on jube igav kuju,” lõõpis abiline. “Ei vaata ka võõraid tüdrukuid.”

Klassiõest elukaaslane Liina Pärtel on aastate jooksul juba leppinud, et Hafsteinsson ja Tustit näevad tema meest sagedamini. Novembris jätkub kõik jälle samas vaimus.

“Pean Liina ees vabandama, aga tippsportlase naine peab arvestama pikaajalise lahusolekuga,” ütles Hafsteinsson.

Kanteri kavatsus teha Liinale abieluettepanek võib tuua nende ellu olulise muudatuse.

Võib-olla täitub järgmisel aastal ka Jaan Kanteri unistus lapselapsi kantseldada.