Lõbu, nali, naer ja... judo
Keegi ajab kedagi taga. Keegi istub kellelegi pähe. Keegi veab kedagi vöödpidi järel. Siis aga astub matile klubi peatreener Rain Arukaevu ja paugupealt valitseb saalis kord – vähemalt niivõrd, kuivõrd see väikelaste puhul üldse võimalik on.
Kuid see ei tähenda, et koos treeneri tulekuga lõpeks lõbu, nali ja naer. Laste näod on rõõmsad ja õhinat täis.
Ei tasu arvata, et judotrenn tähendab pisikestele sportlastele kohe valusaid maadlusvõtteid ja teineteise selilipanekut. Poole tunni vältel joostakse ja mängitakse end soojaks, alles seejärel võetakse läbi põhilised judonipid.
„Judotunnis saab laps treenida kogu oma keha,” tutvustab iidse Jaapani spordiala võlusid Rain Arukaevu. „Kuid mitte ainult. Kui kaheaastane tuleb trenni, kohaneb ta teiste lastega, õpib neid tundma. Korraga on võimalik tegeleda umbes 20 lapsega, see aitab õppida seltskonnas olemist.”
Päris kaheaastaseid mudilasi Ookamis siiski ei treeni – kuigi võiks, sest Arukaevu sõnul on just väikelast kõige kergem suunata, õpetada suhtlema ja käituma, anda head eeskuju. Ookamis harjutavad ligi 250 4–16 aastast poissi ja tüdrukut.
Tagasi roomama
Judotrenni alguses ei tasu vanematel imestada, miks nende võsukesed äkki käpuli ringi käima hakkavad.
„Emme-issi õpetavad lapse muidugi püsti käima, meie saadame ta aga tagasi põlvile roomama, et tal tekiksid seljas tugevad lihasgrupid,” selgitab Arukaevu. Tugev selg pole tähtis ju ainult judos, vaid ka teistel spordialadel ning elus üldse.
Roomamine, jooks ja mängud on judotrenni lahutamatu osa. „Püüame lapsed enne tundi üles kütta, et nad oleksid rõõmsad. Sellele järgnevad soojendus, liikumis- ja koordinatsiooniharjutused,” räägib Arukaevu.
Alles siis on kavas maadlusharjutused, väikseid lapsi õpetatakse teineteisega kontaktis olema. „Et nad ei kardaks teineteist – meil ju paljud lapsed kardavad isegi kalli-kalli teha,” ütleb juhendaja.
Treeningu lõpetavad taas mängulised harjutused. „Mingeid käske me ei jaga. Tähtis, et lastel poleks igav,” lausub Arukaevu.
Judotrenni sobivad hästi ka tüdrukud. „Isegi rohkem kui poisid,” nendib Arukaevu. „Nad on ju sõnakuulelikumad, kohusetundlikumad, neid on lihtsam treenida.”
Ookamis väga palju tüdrukuid siiski ei käi. Arukaevu sõnul lähtuvad isad ja emad eelarvamusest, et judo on julm spordiala.
„Judo on siiski midagi muud – kultuur, seltskond,” rõhutab treener.
Judomaadlejad on toonud Eestile medaleid nii olümpiamängudel kui ka eri tiitlivõistlustel. Ka Ookami lastele pole medalivõidud võõrad – nende ridades treenib juba 46 Eesti meistrivõistluste tiitlikandjat, lisaks veel hulgaliselt väiksemate võistluste medalivõitjaid.
„Meie eesmärk pole aga kasvatada ainult sportlasi, vaid terveid ja elurõõmsaid ühiskonnaliikmeid,” märgib Arukaevu. „Inimesi, kes naudiksid oma tegevust ja peaksid spordist lugu.”
Arvamus
Valge hundi lapsed
Jaapani keeles tähendab ookami valget hunti – see embleem ilutseb ka klubi kimonol. Ookami nimi pole klubile valitud sugugi juhuslikult.
„Hundipere on üks loomariigi tugevamaid peresid,” räägib treener Rain Arukaevu. „Hunt suudab alati ja igas olukorras hakkama saada. Sedasama õpetame ka oma lastele.”
Treeneri sõnul teevad nad vanematega koostööd, aitavad neil last kasvatada nii, et ta suudaks igas olukorras hakkama saada.
