Tasane, kellest on vahepealsete aastate jooksul saanud tallinlane ja Harku sõudebaasi juht, on nüüdseks sõudmisest mõnevõrra kõrvale jäänud. „See baasi juht tähendab ju tegelikult seda, et tegelen ruumide rentimise ja paberimajandusega,” tutvustab ta oma tööülesandeid.

Sõudmine esikohal

Põhitöö kõrvalt tegeleb Tasane ka Wilsoni tennisevarustuse – Wilsoni reketiga mängivad Roger Federer ja Viktoria Azarenka, aga ka meie esireket Kaia Kanepi – maaletoomisega. „Tegelen sellega juba pea 15 aastat. Kaup on spetsiifiline ja kliendid samuti, suur äri see ei ole.” Uus amet äratas Tasases suure huvi tennise vastu. Aastaid tagasi hakkas ta vaikselt kätt harjutama ja võttis isegi osa harrastajate liiga turniiridest.

Tema lemmikspordialaks on aga saanud lohesurfamine. Seda tuntakse alana, mis haarab su jäägitult. Lutoškin teab rääkida, et tema omaaegset paarimeest nähakse sageli Pärnu lahel. „Pärnu laht on lohesurfiks hea koht. Aga peamine on ikka see, et mu ema elab Pärnus,” põhjendab Tasane.

Roman Lutoškin ja tema abikaasa Ulvi on aga endiselt sõudmisele pühendunud. Kuigi Ulvi on põhikohaga kehalise kasvatuse õpetaja, töötavad nad mõlemad Pärnus Kalevi klubi treeneritena. Lutoškinite treeneritepaari hoole all sirguvad eri vanuses noored sportlased.

„Suvi on kiire aeg. Kui mina ära olen, hoolitseb õpilaste eest Ulvi. Paaris on hea töötada,” ütleb Lutoškin. Treeneritepaari edukaim õpilane on Kaisa Pajusalu, kes sai Henley regatil teise koha. „Ju siis Kaisal jäi kuskilt puudu. Ta polnud veel olümpiaküps,” ei ole Lutoškin pettunud.

„Aasta tagasi me Londoni olümpiaregatist ei unistanud, meie sihik oli ja on Rio de Janeiro olümpia nelja aasta pärast. Praegu 23-aastane Kaisa on tahtmist täis teha uue olümpiatsükli vältel tõsist tööd. Et temast vahepeal sai Londoni olümpiakandidaat, on ehk lisastiimul.”

Tulevikuväljavaated

Küsin Lutoškinilt tõsimeeli, kas Londoni olümpiakoht, mille Allar Raja ja Kaspar Taimsoo Eestile välja sõitsid, tuleb nüüd täitmata jätta, sest olümpiatasemel mehi meil enam ei ole. Mõlemad paatkonnad – Kuslap–Latin ja Laos–Maier – on esinenud sõudeliidu peasekretäri Jaan Tultsi hinnangul „allpool igasugust arvestust” ja nende asemel mehitatakse kahepaat juunioride Euroopa meistrite Geir Suursilla ja Jüri-Mikk Udamiga. Poisid on laiemale avalikkusele tundmatud ja pole koos täiskasvanutega ühelgi tippregatil esinenud. Kas olümpia on debüüdiks õige koht?

„Saan küsimuse tagamõttest aru. Üks võimalus on tõesti koht täitmata jätta. Nägin Leedus, kuidas poisid said Leedu kahepaadilt – tasemelt kõva regati B-finaali meeskond – pika puuga lüüa. On selge, et olümpiataset meie poistel veel pole, nende osaks on leppida Londonis ilmselt viimase kohaga. Ent poistel võib olümpiaregatist ka kasu olla,” arutleb Lutoškin ja lisab, et oluline on küsida, kuidas kaks kandidaatpaatkonda, kellele kevadel suuri lootusi pandi, nii ära vajusid.

Tasane on sootuks teisel arvamusel kui kunagine paadimees. „Poisid tuleb Londonisse saata. Olgu nad viimased või mitte. Saavad ettekujutuse sõudemaailmast ja oma kohast seal! Kogevad ehk uut impulssi ja hakkavad rohkem kui tõsiselt tööle,” arvab Tasane.

Barcelona olümpiamehed on ühisel arvamusel, et Eesti sõudmise koorekiht on nii õhuke, et iga vähegi tasemel sõudjat tuleb kaaluda lausa kullakaaluga. Nad usuvad, et ühel heal päeval võib meie paarisneljasel eliitpaatkonnal olla ka medaliväljavaateid.


Priit Tasane

Sündinud 16. novembril 1964

Saavutused:
1992. aasta olümpia neljas koht paarisaerulisel kahepaadil; MM-il 1993 14. koht, 1994 17. koht; 30-kordne Eesti meister; NSV Liidu juunioride meister nii kahe- kui ka neljapaadil.

Mida teeb praegu?
Töötab Harku sõudebaasi juhina ja toob Eestisse Wilsoni tennisevarustust.


Roman Lutoškin

Sündinud 11. mail 1964

Saavutused:
1992. aasta olümpia neljas koht paarisaerulisel kahepaadil; 1991 ja 1992 kergekaalu ühepaadi MM-i kaheksas koht. Tulnud kergekaalu ühepaadiga MK-etapil viiendale ja seitsmendale kohale, võitnud Hea Tahte mängude hõbemedali.MeenutusBarcelona olümpiamängudel võistlemine tekitas uhke tunde

Priit Tasane ja Roman Lutoškin kinnitavad, et kogesid Barcelonas olümpiahingust. Mõlemad olid kogenud 27–28-aastased sõudjad. „See on tõesti eriline tunne. Noorte jaoks ehk eriti. Tagantjärele olen olümpiapäevi sageli meenutanud. Oli ikka uhke tunne võistelda oma riigi olümpiakoondises,” meenutab Lutoškin. „See oli eelkõige tõsine võitlus maailma paremikuga. Ja hinge läks ta muidugi,” täiendab Tasane. Olümpiamehed on kogenud igasuguseid olusid. „1990-ndatel oli käes küll iseseisvus, kuid olud olid väga kitsad. Mõnikord sai sõudjate bussiga logistatud päevi ja öid, võistluspaika jõudes tuli kohe starti minna. Olid ikka ajad... Aga võib-olla tegid tugevaks,” ütleb Tasane muiates.