„Olin pärast uisutamist kindel, et võitsin, aga nähtavasti oli Evanile medalit rohkem vaja,” sõnas pettumust naerunäoga varjanud Pljuštšenko kolmveerand tundi pärast meeste vabakava lõppu. „Ilmselt sellepärast, et mul on kuldmedal juba olemas,” viskas Torino olümpia-võitja medalitseremoonia järel harjumuspärase torke kohtunike suunas. Kavas ühe neljakordse toe loop’i teinud Pljuštšenko on varem korduvalt irooniliselt märkinud, et tema vahepealse kolmeaastase tippspordis tehtud pausi ajal võidetud maailmameistritiitlid ilma neljakordsete hüpeteta on ala devalveerinud. 

Kullavõiduga selliste suurte Ameerika iluuisutajate ritta nagu David Jenkins, Brian Boitano, Scott Hamilton ja Todd Eldredge tõusnud Lysacek oli mõistetavalt võistluse tulemusega enam rahul ning tal jagus tunnustust nii hõbemedalile jäänud venelasele kui esimese Jaapani iluuisutajana olümpiamedali võitnud Daisuke Takahashile.

„Nad uisutasid väga hästi. Aga ma teadsin, et näitasin elu parimat esinemist. See oli võitu väärt etendus, isegi kui oleksin saanud kahvatuma medali, tunneksin end võitjana,” kostis tagasihoidliku ja ääretult sümpaatse ameeriklase kommentaar. Samuti tunnistas tagantpoolt kuuendana jääle liuelnud Lysacek, et ilmselt elas ta läbi oma elu pikemad minutid – uisutas ju peakonkurent viimasena. „Isegi veel siis, kui nägin USA lippu tõusmas, mõtlesin, et kelle auks küll see... tõesti, pärast nii tagasihoidlikku hooaega on lihtsalt võrratu kanda olümpiavõitja tiitlit,” sõnas ta New York Timesile.

Nüüd hokit vaatama!

Valitsev maailmameister ja olümpiavõitja Lysacek tunnustas küll raskeima elemendi sooritajaid, kuid pidas ka oma kullasõitu – kuigi ilma neljaste hüpeteta – tehniliselt väga nõudlikuks.

Konkurentide suhtes näitas teise olümpiakulla järele sõitnud venelane pettumusest hoolimata üles spordimehelikkust. „Austan oma kaasvõistlejaid, kuid punktide jagamise kohta peab kohtunikelt küsima,” kõlas Pljuštšenko vastus küsimusele, kuidas hinnata kohtunikke, kes hindavad tehnilist tervikut ning mitte ainult hüppeid. “Olen lihtne sportlane, lihtne uisutaja, kes teeb vaid oma tööd.” Veelgi jõulisemalt reageeris Pljuštšenko treener Aleksei Mišin, kes nimetas kohtunike otsust kriminaalseks, samuti süüdistas ta neid soovis ala paarkümmend aastat arengus tagasi viia.

Torino kulla kõrvale teise olümpiahõbeda võitnud Pljuštšenko uuesti loobuda ei kavatse. „Ütleme nii, et praegu ma püssi põõsasse ei viska,” heitis enesekindel staar õhku lubaduse. Tema soov on pärast võistlusi Venemaa hokikoondise mänge vaadata ja koos sõbra Aleksandr Ovetškiniga niisama linnas ringi jalutada.

Kommentaar

Jan Jõgis-Laats

toimetaja

Olen iluuisutamist teadlikult jälginud täpselt kolme suurvõistluse jagu – esmalt kodus haigevoodis mullu Helsingi EM-i ajal, seejärel juba tänavu Tallinnas ning käimasolevatel olümpiamängudel.

Varasemast tuleb meelde pelgalt killukesi, näiteks Philippe Candeloro d’Artagnan 1998. aasta Nagano olümpialt – sedagi mitte nii-võrd Candeloro erilise kava, kuivõrd lapsepõlves kapsaks loetud Dumas’ kangelaste seikluste tõttu. Seega, kogemus on üsna marginaalne.

Aga nüüd, kui olen pisut enam kui aasta vältel elanud kaasa Euroopa ja maailma tippude esitustele nii teleekraani vahendusel kui ka vahetult uisuhallis, pean tunnistama, et sel alal on omamoodi võime sind täiesti kaasa haarata. Graatsia, võimatuna näiv jalgade töö, sünkroon kaasahaarava tänapäevasema muusika või siis kümnetest filmidest ja keskkooli muusikatundidest tuttava klassikaga. Viimast soovitan küll vaid absoluutsetele tippudele, kuna vaid neil õnnestub koreograafia ja tehnika atraktiivselt muusikaga siduda. Kuid keskmikele sobib väga hästi näiteks Cypress Hilli „Insane in the Brain” või siis „Kariibi mere piraatide” filmi tunnusmuusika.

Kurva kuju rüütli moega, menufilmis „Noor pensionär” balletti tantsinud Ervin Abelit meenutava Evan Lysaceki veatu sõit.

Emotsionaalse publiku halvustav „buu” õrna oleku ja lillepärjaga Johnny Weirile antud madalate hinnete peale. Noore Patrick Chani poolt hulluks aetud Kanada publik. Kui veel lisada pesumoppi meenutava soenguga Jevgeni Pljuštšenko puusanõks, mis kõik naised hulluks ajab, saab kokku selline laeng, et mõtle või oma laste uisutrenni panekule!

Kui mul oleks poeg ja ma elaksin näiteks Soomes, tutvustaksin teda ka jääga. Võimaluse korral paneksin ta esiti siiski hokitrenni. Ent kui ta peaks samuti hokimängijaks ihanud tšehhi Michal Brezina eeskujul hoopis iluuisutamise kasuks otsustama, siis ma kätt ette ei paneks. Sest absoluutses tipus on sõu väga võimas. Ja naised, eesotsas põhjanaabrite Kiira Korpiga alles tulevad jääle!