•• Marina ja Igor, kuidas teie koostöö toimib? Teil on palju paare, kas olete nad omavahel kuidagi ära jaganud?

Igor Špilband (I.Š): Töötame kõigi sportlastega koos ja katsume minna kõiges koos edasi.

Marina Zujeva (M.Z): Tegelikult see sõltub asjaoludest, mõnikord on raskuspunktid ka jagatud. Mõni paar vajab midagi, mida Igor paremini oskab, ning mõni jällegi seda, mida mina.

I.Š: Soovime paarile parimat, mõnikord teen mina koreograafia ja toon sisse vajalikke muudatusi.

•• Palju teil praegu paare on?

M.Z: Meil on 12 paari, kõigile jagub ühepalju aega ja tähelepanu.

•• Milline teil grupisisene atmosfäär on – kas kõik on omavahel rivaalid? Või hoopiski on ühed märksa tugevamad kui teised?

I.Š: Olümpial esimese ja teise koha võitnud paar on omavahel parimad sõbrad. Meil on väga erakordne sisekliima, kõik toetavad üksteist. Ka Kristjan (Rand – toim) ja Caitlin (Mallory – toim) on gruppi väga hästi sisse sulandunud. Nad on suurepärased, neil on hea iseloom.

M.Z: Meil on rahvusvaheline grupp – ameeriklased, kanadalased, eestlased, leedukad, mõnikord lisandub ka Iisraeli paar, kellele me koreograafia tegime. Nad kõik on noored, uue süsteemiga kasvanud põlvkond. Tõe-näoliselt tunnevad nad kõik end ühtse meeskonnana.

•• Teie Leedu paar Katherine Copely ja Deividas Stagniunas on sarnane Eesti omaga – tüdruk on ameeriklanna ning kodakondsusküsimuste tõttu ei saanud nemadki olümpiale tulla.

I.Š: Sellest on väga kahju. Pole küll minu võimuses riikide valitsusi õpetada, kuid olen täiesti kindel, et sadadel tuhandetel eestimaalastel oleks olnud väga hea meel näha oma paari olümpial võistlemas. Ja nad oleksid teinud hea võistluse.

•• Usute seda?

I.Š: Absoluutselt, väga paljud oleks nende üle uhkust tundnud. Neile jäävad küll maailmameistrivõistlused, kuid olümpial on siiski palju suurem publik. Usun, et ka Eestis hindavad inimesed olümpia ja MM-i tähtsust erinevalt.

M.Z: Sellegipoolest ootame MM-i huviga, Kristjan ja Caitlin võivad seal meie hinnangul tubli tulemust näidata. Koht esimese 15 hulgas on minu arvates võimalik ja see poleks üldsegi paha tulemus.

•• Kui võrdlete Caitlinit ja Kristjanit oma tipp-paaridega, siis mis neil praegu puudu jääb?

M.Z: Tessa ja Scott sõidavad koos 12. aastat, Meryl ja Charlie sama kaua. Caitlin ja Kristjan uisutavad koos alles teist aastat. Tessa ja Scott ning Meryl ja Charlie alustasid koos uisutamist, kui nad olid üheksased-kümnesed, nad on koos üles kasvanud. Caitlin ja Kristjan alustasid koos sisuliselt täiskasvanutena, neil on raskem kokku kasvada.

•• Aga kas nad jõuavad veel kokku kasvada?

M.Z: Kõik on võimalik!

•• Kui suur on Caitlini ja Kristjani potentsiaal? Mitu aastat neil veel läheb, et  täiuslikkus saavutada?

M.Z: Oh, seda on väga raske öelda. Esiteks on muidugi määrav, kui kaua nad üldse uisutada soovivad. Mõnikord läheb kokku uisutamine vägagi libedalt, teinekord võtab see pisut aega. Seni on neil väga hästi läinud, oleme möödunud aasta arenguga väga rahul.

•• On neil USA-s piisavalt jääaega? Sest ega neil rahaliselt ju priisata ole?

M.Z: Tõsi, uisutamine on väga kallis spordiala. Seda ka Ameerikas. Kalliks teeb ala jää, treeningute ja reiside hind. Kõik maksab.

•• Kui te oma paare juhendate, kas teil omavahel ka lahkhelisid ette tuleb? Kui jaa, siis mismoodi neid lahendate või kes peale jääb?

M.Z: Kõige sagedamini vaidleme muusika üle.

I.Š: Lisaks muusikale on teinekord ka mõned liikumised, mis Marinale ei meeldi.

M.Z: Aga peamiselt on küsimuse all ikkagi muusika.

•• Kuidas need eriarvamused lahendate, viskate kulli ja kirja?

M.Z: Oi, nii kergelt see ei lähe (mõlemad puhkevad naerma – toim).

I.Š: Naisterahvaga on väga keeruline vaielda, nii et see ongi kompromiss. Eks proovige ise! Ma pole enam ka väga noor mees (naerab)!

M.Z: Igor on väga tark mees!

•• Kuidas te end treenerina täiendate?

I.Š: Marina on väga kogenud treener, ta töötas juba Venemaal ning õpetas välja olümpiavõitjad (Jekateria Gordejeva ja Sergei Grinkov – toim). Siis töötas ta mitu aastat Kanadas. Mina alustasin treeneritööd USA-s ning arvan, et kui me oma kogemustepagasi kokku panime (2001. aastal – toim), andis see tulemuseks meeskonna, kes kuulab ja täiendab teineteist.

M.Z: Õpin Igorilt jäätantsu, kuigi olin ka ise jäätantsija. Kuid töötasin enne hoopis paaridega ning paarissõit on mu kirg siiamaani. Praegugi teen paarissõitjatele koreograafiat.

•• Aga kuidas teete endale selgeks näiteks eri maade rahvatantse, nagu meiegi paari Mulgi polka?

M.Z: Esiteks, ammutasin hästi palju sellealast teavet kunstiülikoolist. Lisaks vaatame videosid rahvatantsudega.

I.Š: Kui töötasime Caitlini ja Kristjani Mulgi polka kallal, saatis Anne (Šaraškin – toim) meile video eesti rahvatantsudega, et saaksime sellele tugineda.

M.Z: Oluline oli tantsu olemuse ja iseloomu tabamine.

I.Š: Ja siis on vaja see kõik jääle üle kanda. Aga kuidas teile endale see tants eesti polkat meenutab?

•• Raske öelda, ta küll tuletab rahvatantsu meelde, aga mitte minule harjumuspärases võt-mes.

I.Š: Eks jääle olegi kõike raske üle kanda. On suur väljakutse, kui tahad veel lisada juurde tänapäevasemat ja modernsemat maitset.

•• Kuidas te ise end vormis hoiate?

I.Š: Käin pidevalt ise jääl, uisutan palju. Kui koreograafiat sätime, katsetan koos sportlastega. Kui harjutan kogu aeg uusi liikumisi ja elemente, on see päris raske töö, mis hoiabki mind vormis.

•• Iluuisutamine, sealhulgas jäätants ei pääse kunagi suuremate või väiksemate skandaalideta. Neil mängudel pakkus kõneainet Evan Lysaceki ja Jevgeni Pljuštšenko duell. Kõik mäletavad Tonia Hardingi ja Nancy Kerrigani ümber toimunut 1994. aastal. Mis selles alas tervikuna vastuolusid tekitab?

M.Z: Meie spordis on 50 protsenti sporti ja 50 protsenti kunsti. Ning kunstimaailmas on alati skandaale! Vaatame kas või tele- või balleti-staare. Kõik on väga emotsionaalsed, kunstiinimesed on tundlikud ja tundelisemad. Kõik, ka sportlased! Ka publik on palju emotsionaalsem! Näiteks kergejõustikupublikuga võrreldes on iluuisufänn hoopis teistsugune. Kunstis on alati palju talenti, palju tundeid.

•• Kas vaatasite ka ise meeste iluuisuvõistlust ja olete kursis selle ümber puhkenud aruteluga, kas Lysaceki võit oli õiglane või pidanuks Pljuštšenko kulla võtma?

M.Z: Vaatasin küll, aga ikkagi on väga raske sellele küsimusele vastata. Loomulikult oli kulla võitnud ameeriklane kõige kindlam. Aga kõige raskemad elemendid tegi Pljuštšenko. Tulemused näitasid, et mõlemad võitsid midagi – üks lühikava, teine vabakava. Aga kogutulemus polnud kahjuks Venemaale soodne. Ent sellegipoolest võitis Pljuštšenko lühikava.

I.Š: Olümpiamängudel on kõigi võiduiha väga suur, pinged kuhjuvad. Seepärast tekibki skandaale. Paljudele on olümpia eluunistus ning siinne esinemine eluliselt tähtis. Nii tekibki aines erilisteks juhtumisteks, ka meedia otsib oma lugu. Imetlen, kuidas Jevgeni suurde sporti tagasi tuli. Ta on erakordne sportlane, kellel polnud varasemaid saavutusi vaadates mingit sundi naasta. Seega, ainus põhjus, miks ta tagasi tuli, oli soov teise olümpiakullaga uus tase saavutada.

Ma tõesti imetlen teda ja ta oleks võinud võita, kui ta vaid oleks sel õhtul paremini uisutanud. Aga ta ei teinud seda.  Seega, mina olen lõpptulemusega rahul – Evan oli lihtsalt parem. Mitte küll palju, õige pisut, kuid siiski. Muidugi oli see Jevgenile mõru pill alla neelata, kuid tuleb tunnistada tõsiasja – kui ta oleks teinud võib-olla veel ühe neljase või pannud hüpped oma programmis pisut hilisemaks, oleks ta võinud ka võita. Vahe oli väga väike, vaid 1,5 punkti. Olümpiavõit oleks olnud Jevgenile suur kordaminek, kuid ka hõbemedal on suurepärane saavutus. Veel kord, imetlen tema võimet tagasi tulla ning tõusta kohe taas maailma üheks paremaks. Kuid olümpiavõistluse vabakavas ta ei olnud parim.

•• Kuid juhtunu andis vähemalt jutuainet.

I.Š: Jah, seda küll. Kõik näevad, et ta on hüpetes parim, ning seda oskust ei saa keegi temalt ära võtta. Kuid kahjuks polnud ta sel õhtul parim. Arvan, et tal keesid tunded pisut üle pea – mis on mõistetav. Olümpial on kõigi tunded pisut kuumemad kui tavaliselt.

•• Kas ülimalt rahulik ja külmavereline sportlane üldse suudab iluuisutamises läbi lüüa?

I.Š: Ei suuda. Iluuisutaja paneb oma alasse nii palju, see on kogu tema elu. Inimesed ohverdavad tohutult palju ühe hetke nimel. Ning kui kaotad 1,5 punktiga, on see väga valus. Väga-väga raske.

•• Te mõlemad olete kaua Venemaalt eemal olnud. Kas tunnete võistlusi vaadates end ka venelasena? Keda ise toetate?

M.Z: Toetan alati oma õpilasi. Kui õpilased olid venelased, toetasin neid (paarissõidu Calgary ja Lillehammeri kullavõitjad Gordejeva ja Grinkov – toim), nüüd olen ma siin ja hoian pöialt nii ameeriklastele kui ka kanadalastele.

•• Kas te olete mõelnud kunagi Venemaale naasta?

M.Z: Ei

•• Miks mitte?

M.Z: Aga miks ma peaksin? Venemaal oli elu väga keeruline. Argipäev tähendas muretsemist toidu hankimise pärast, pidevat äraelamise kindlustamist. Nii palju aega kulus olmemuredele.

Kui sain 1991. aastal kutse sõita Kanadasse, otsustasin minna uusi kogemusi hankima. Tahtsin, et mu poeg saaks hariduse. Ning lisaks lõpetasid minu õpilased Venemaal karjääri, teiste seas Anna Kondrašova (praeguse perekonnanimega Levandi, kuid iluuisutajate jaoks seni tuntud Kondrašovana – toim), ning Gordejeva ja Grinkov läksid professionaalideks. Mul polnud enam seal tööd. Alles siis, kui ma Kanadas töötasin, avastasin, kui palju aega saan pelgalt tööle pühendada! Selle asemel, et toidu ja riiete hankimisega tegeleda.

Just seepärast ma ei mõtlegi tagasiminekule. Mitte et ma oleksin mugav inimene, kuid olen professionaal ja tahan töötada parimates tingimustes.

I.Š: Mina ei ole ju tegelikult kunagi Venemaal õpetanudki, treeneriks hakkasin alles Ameerikas.

Mulle pole kunagi Venemaalt tehtud ühtegi nii tõsist pakkumist, et isegi kaaluksin kõige praeguse selja taha jätmist. Selle rajamine, mis mul praegu USA-s on, võttis aega 20 aastat.

•• Mis on iluuisutamise ja jäätantsu tippude jaoks teie hinnangul olulisem –  kas riigi esindamine suurvõistlustel või profileer ja jääsõud, kus liiguvad suured summad?

M.Z: Väga edukas profikarjäär tuleb alles siis, kui oled võidukas tiitli-võistlustel. Aga kui oled keskpärane... Ma pole näinud ühtegi sellist, kes oleks hiljem väga edukas profina.

•• Teil mõlemal on lapsed. Kas ka nemad on vanemate jälgedesse astunud?

M.Z: Mu poeg on 27-aastane. Ta oli juunioride seas Kanada meister, täiskasvanuna võitis Kanada meistrivõistlustelt pronksi, aga siis lõpetas vigastus ta karjääri. Praegu töötab ta koos meiega, aitab meie õpilastel sättida jalgade liikumist.

I.Š: Minul on poeg ja tütar. 13-aastane tütar tegeleb iluuisutamisega ning talle see tõeliselt meeldib. Tegelikult ma ei teagi, kuidas ta seda armastama hakkas – alguses uisutamine talle rõõmu ei valmistanud. Ta alustas üsna hilja, alles kolm aastat tagasi. Aga nüüd ei saa ta päevagi vahele jätta. Laupäeviti, kui ma ei tööta, pean ta ikkagi jäähalli viima. Mullu võitis ta Intermediate US Championshipsi võistlused, nii et tal läheb päris hästi.

Poeg ei uisuta, talle meeldib jalgpall, lumelauasõit ja wakeboarding – viimast harrastame suviti koos kodu lähedal järvel.

•• Iluuisutamist ei peeta just sageli väga mehelikuks alaks. Kui räägime jääst, tekib vähemalt meestel esimene seos ikkagi jäähokiga. Iluuisutamine on pigem naiste ala või siis nende meeste ala, kellel juba isad uisutasid.  Millega näiteks teie veenaksite ema panema poega iluuisutrenni?

M.Z: Iluuisutamine on väga loominguline ja intelligentne sport. Nagu ma juba enne ütlesin, seal on 50 protsenti sporti ja 50 protsenti

kunsti. Sa pead olema sportlik, liikumised ja väljendusoskus eeldavad teatud annet. Loomingulisust peab ka olema.

I.Š: (Naerab.) Raske küsimus, eks see ole nii igal pool, mitte vaid Eestis või Ameerikas. Ka Venemaal, kus ma üles kasvasin, ei põlenud ma just alati uhkusest, kui rääkisin sõpradele, et lähen iluuisutama.

Aga kui sa tõesti end alaga seod ning lähedalt näed, kui palju sportlikkust see nõuab ja kui raske see võib olla, saad aru, et seda võib võrrelda ükskõik mis alaga. Näiteks Scott Moir ja Charlie White treenivad nii kõvasti, et ainuüksi nende vaatamine motiveerib inimesi oma lapsi ala juurde tooma.

Iluuisutamine on väga kena sport, erakordne ala. Arvan, et just jäätantsule puudub vaste teistel aladel – kus veel kohtuvad sellisel moel sport ja kunst? See inimesi jäätantsus võlubki.

Marina Zujeva ja Igor Špilband

Marina Zujeva on endine NSV Liidu jäätantsija. Võitis 1977. aastal koos partneri Andrei Vitmaniga Tokyo MM-il viienda ning aasta hiljem Ottawa MM-il seitsmenda koha. Calgary ja Lillehammeri paaris-sõidu võitjapaari Jekaterina Gordejeva ja Sergei Grinkovi treener.

Igor Špilband võitis 1982. aastal jäätantsus juunioride maailmameistri tiitli koos Tatjana Gladkovajaga. Lõpetas sportlaskarjääri 1986. aastal pärast partneri surma. Elab alates 1990. aastast Ameerika Ühendriikides, sai 2000. aastal riigi kodakondsuse.

On kaastreenerid alates 2001. aastast. Kõrvuti Vancouveri olümpia kulla- ja hõbedavõitjatega treenisid ka 2006. aasta Torino hõbedast paari Tanith Babin – Benjamin Agosto.

Treenivad praegu teiste hulgas Vancouveris olümpiakulla võitnud Kanada paari Tessa Virtue – Scott Moir ning hõbeda saanud ameeriklasi Meryl Davis – Charlie White. Samuti kuulub nende rühma Eesti esipaar Caitlin Mallory ja Kristjan Rand.