••Madis, kui palju teie karjäärivalikut, sporditraumadele spetsialiseerumist mõjutas fakt, et mängisite ise heal tasemel käsipalli?

Minu eluunistus oli õppida spordiarstiks, aga kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis 1982. aastal, kui ma keskkooli lõpetasin, võeti Eestist spordimeditsiini teaduskonda vaid kolm inimest. Arvasin, et ma ei ole nii hea, et sisse saan.

Nii läksin arstiteaduskonda, mille lõpetasin 1988 ja kohe pärast seda spetsialiseerusin. Ülikooli ajal tegin ise veel aktiivselt sporti. Pärast ülikooli kutsus noor käsipallitreener Jüri Lepp mind Kooperaatori meeskonna juurde. Esialgu olingi ETK Kooperaator arst, sain sealt arvestatavat palka. Samal ajal töötasin ka vabariiklikus kehakultuuri dispanseris Pirital ning õige pea hakkasin tööle ka haiglas. Enamik spordiarste jaguneski kahte lehte: kas siis traumatoloogideks, nagu näiteks Eldur Annus, Ants Kass ja Toomas Tein või siis tervisliku seisundi kontrollijateks, nagu Virve Vask ja Muza Lepik.

••Mis hetkest te tõsisemalt sportlastega tegelema hakkasite?

Sportlastega hakkasin tegelema 1996. aastast. Minu huvi oli artroskoopia, mida õppisin Kaidu Meiterni juures. Tänapäeva spordivigastuste ravi on 80 protsenti artroskoopia, nii et paratamatult tuleb tegeleda aktiivsete inimestega. 1996. aastast teen põlvesidemete lõikusi, minu 20 esimesest patsiendist kümme olid koondise jalgpallurid. See oli aeg, kui Teitur tuli treeneriks, ta tõstis tohutult koormusi, mehed hakkasid ennast lõhkuma…

••… ja teile tööd tooma?

Just, tänuväärset tööd (naerab). Ja eks sportlaste seas jutt ikka liigub, kes lõikas ja kuidas läks. 2003. aastal asutasime veel Eesti artroskoopia ja sporditraumatoloogia seltsi, mille juhataja ma pikalt olin. Praegu kuulun Euroopa samasugusesse seltsi. Nii et olen sporditraumaga tihedalt seotud ja mitte vaid käelise tegevuse osas.