Marek Niit: sportliku vihata oleksin nagu lihav lehm aasal
••Peaministri vastuvõtul pärisid sa rikkaliku puuvilja vaagna juures, et kas arbuusi ei olegi.
Ah see (naerab). No meil on omad naljad. Me Margusega (Hunt – toim) oleme suured arbuusisõbrad. Ei tea, kas peaminister seda lauset kuulis, aga abilised kindlasti. Vastust ma ei saanudki, kõik hakkasid naerma.
••Sinust räägitakse kui boheemlasest. Kellena ise ennast näiteks nelja aasta pärast näed?
Nelja aasta pärast? Usun, et sporti teen ikka edasi. Kui tõsiselt, eks elu näitab. Päevapealt lõpetada ju ei saa. Kui oleksin terve, teeksin kindlasti sama tõsiselt kui praegu. Arvan, et olengi. Who knows! (Kes teab – tõlge inglise keelest).
••Kas see, et said suure võidu noorena kätte, võib su karjääri mõjutada?
Ei usu. Olen selle päris ära unustanud, et maailmameistriks tulin. Ei mõtle, kuidas nüüd peaksin astuma või teed jooma. Peale selle ei saanud ma õiget aega veel kättegi, puhus ju vastutuul.
••Aga kui sa päris tippu ei jõua, pole sest vist väga lugu?
Ei-ei, nii savi mul ka ei ole. Korda ei lähe mulle lihtsalt kaasvõistlejad. Enne jooksu ajan end viha täis ega pane teisi tähele. Ilma sportliku vihata oleksin nagu lihav lehm aasa peal. Praegu teen trenni ja võistlen, normidele ma ei mõtle. Üle mõelda ei tohi, lähed kohe omadega rappa.
••Kuidas koolis läheb?
Esimestes klassides olin nelja-viieline. Viiendas läksin uude suurde kooli (1500 õpilasega Kuressaare güm-naasiumi) ja tekkis koolitülgastus. Iga aastaga muutusin laisemaks, vajalikud asjad katsusin küll kuidagi ära teha. Esimest korda sain veerandihindeks kahe kümnendas klassis matemaatikas, mida ma tõesti ei viitsinud õppida. Inglise keele õpetajale ma vist ei meeldinud, tema arvates olin kahe-kolmeline õpilane. Kui sain lõpueksamil suulises osas 20 punktist 19 ja kokku 100-st 75, oli ta ikka üllatunud.
••Ometi õpid teist aastat kaheteistkümnendas klassis. Miks?
Audentes võimaldab edukatel sportlastel ise valida ja jaotada õppekava kahele aastale. Mullu tegin 90% asjadest ära, tänavu on pigem puhkeaasta, saan rohkem keskenduda spordile.
••Mida kavatsed edasi teha?
Plaanin ikka ülikooli minna. Peaasi, et pääseks sõjaväest ja kool annaks mulle sellest pikenduse. Armee rikub sporditegemise. Sõbrad, kes on käinud, räägivad, et nalja seal saab, aga muidu on tühi istumine.
••Mida sa õppida tahaksid?
Mulle on eluaeg meeldinud arhitektuur, kunst ja kujundus. Sõnaga, midagi loomingulist, mitte matemaatikat või keemiat.
Mu ema on kunstnik, ta on teinud maale ja saviklaase. Isegi leiba on sellega teeninud, tahab oma ateljee avada. Sealt on tulnud oskus ja huvi. Lemmik on väga omapärane kunstnik Salvador Dali.
Ise kritseldan niisama tunni ajal vihikusse igasuguseid asju jalgratastest grafitini välja.
••Sa oled pärit sportlikust perest. Kuidas see on mõjutanud su valikuid?
Ema sportlaskarjääri rikkuski ära minu sünnitamine. Ka tema jooksis sprinti. Isa on jooksnud 100 meetrit 10,8-ga, tema karjäärile tõmbas kriipsu sõjavägi. Treeningule läksin kolmandas klassis, ei mäleta, kas just isa suunamisel. Mängisime korvpalli, jalgpalli, tegime mitmevõistlust.
••Kuidas uimastavatesse elu-mõnudesse, alkoholi ja tubakasse suhtud?
Eriline pidutseja ma ei ole. Natukene lõdvaks võib lasta, aga suurem joomamees pole. Suitsu kunagi proovisin, aga tänan, ei.
••Nii et juunioride MM-tiitli eest preemiaks saadud 150 000 pole pidutsemisele kulunud?
Raha pole veel kätte saanud, arvatavasti panen selle kuskile hoiule. Niisama elamiseks see kindlasti ei kulu. Kui on antud selline summa, võiks sellega midagi mõistlikku teha.
••Kas pakud tüdrukutele palju huvi?
Viimasel ajal on neil kindlasti minu vastu huvi tõusnud, aga lükkan nad kõrvale. Olen otsekohene ja kui keegi ei meeldi, ütlengi nii. Selline tüüp ma ka ei ole, et võtan ühe tüdruku, käin temaga, “ma armastan sind” jne. Pigem naudin praegu elu, võib-olla juhtub see kümne aasta pärast.
••Kuidas Valter Espe juurde sattusid?
Olen inimene, kes ei viitsi ühe koha peal passida. Kuressaarest oli kopp ees ja kui mu endine treener Endel Tustit rääkis Espega, et ta võtaks mu trenni, olin kohe valmis Tallinna minema. Nüüd kodus käies on veidi teised tunded, saarlased hoiavad rohkem kokku.
Aga vaevalt Espe mind alguses nähes mõtles, et jõuan kunagi MM-finaali. Treeningul katsun ikka teha nii, nagu tema ütleb, samas kui jooksen, siis ikka nii, nagu ise tahan. Üksnes treenerit kuulata pole ka mõtet. Ilma juhendajata on jälle väga raske. Martin Vihmann ja Argo Golberg on iseenda treenerid. See tähendab neile topeltkoormust – ise teevad plaanid ja ise täidavad neid.
••Enne juunioride MM-i finaali praalis hilisem hõbemedalist kanadalane Brian Barnett, et võistleb ainult kellaga. Kas see jutt ajas sind närvi?
See mees rääkis jah, et pidavat selg ees kõik teised ära võitma. Aga pigem tahtsin ära teha kolmanda koha saanud Alex Nelsonile, kellega alates möödunud aasta juunioride EM-ist hästi läbi saame, MSN-is ajame ikka juttu. Tema on jooksnud 20,60.
•• Sinu lemmiksprinter on aga kurikuulus dopingusõber Ben Johnson. Miks?
Tead, tol ajal olid kõik dopingulaksu all. See, et ta vahele jäi, pole minu süü. Aga selle mehe start oli ikka midagi utoopilist. Mulle üldse meeldivad Kanada sprinterid, näiteks Donovan Bailey. Usun, et tänapäeva sprindis kasutab suurem osa keelatud aineid, aga Eestis vaevalt et keegi väga midagi sööb.
Isa nägi põngerjas talenti
“Kui Marek oli umbes kolmeaastane, ei püsinud ta enam üldse paigal, sealt kõik alguse sai,” ütleb Vello Niit, kelle nimele kuulunud 100 m pererekordi 10,8 poeg kaks aastat tagasi ületas. Kiired geenid peavad juunioride rekordimehel igal juhul olema, sest ka ema Anu on harjutanud kiirjooksu.
“Ma ei tea, mis teised ütlevad, aga mina ei pea tema edu üllatuseks. Mis temast edasi saab, näitab aeg,” ei taha Vello Niit, kelle enda karjäär läks Vene armee nahka, poja tuleviku üle spekuleerida. “Alustasin sportimist natuke liiga hilja, tema on ikka lapsest saadik midagi teinud.”
Murrangu tõi Vello Niidu arvates poja arengusse otsus minna saarelt mandrile. “Mu enda vana treener Jaan Rooda hoidis tal silma peal ja soovitas minna Audentesesse. Saaremaal oli tal sõprugi, kes jooksid kiiremini, Tallinna minek sai otsustavaks.”
Rekordid
Marek Niit uuendas suvel Eesti 200 m jooksu rekordit kaks korda.
18. juunil jooksis ta Prahas 21,02, parandades Erki Noolele kuulunud tippmarki ühe sajandikuga.18. augustil jooksis ta Pekingis 20,96, mis andis juunioride MM-kulla.
