Marko Albert: mingit porgandit on vaja, mis sunniks enam tööle

 (6)
Marko Albert: mingit porgandit  on vaja, mis sunniks enam tööle
Marko Albert läks tagasi kooli, sest tundus ühel hetkel, kuidas füüsiline tegevus summutab vaimse ärksuse. Erakogu

Triatleet Marko Albert räägib olümpiajärgsetest mõtetest, perekonnast ning sellestki, miks ta väga tahtis kooli tagasi minna.

 •• Marko, sinu olümpiavõistlus Pekingis andis 41. koha, kui tõsiselt sa kaalusid pärast seda karjääri lõpetamist?

Negatiivsete mõtete laviin oli päris suur, loomulikult mõtlesin ka lõpetamisele. Tekkis justkui vaakum – olin neli aastatat töötanud, kuid tulemus oli pehmelt öeldes kehv. Rääkisime treener Jüri Käeniga päris pikalt, küsisin otse, kas mul on veel kuskile võimalik jõuda või see ongi tase, milleni välja vean. Ta arvas, et palju on realiseerimata. Minu selja taha jäid lisaks treenerile abikaasa, perekond ja sõbrad.

•• Mida Pekingi analüüs näitas?

Tulemus jäi kuus päeva enne starti saadud terviseprobleemi taha.

•• Pekingis sa tervisehäda sisu ei reetnud, sest ei soovinud kuidagi oma kehva vormi õigustada. Kas täna on õige aeg rääkida, mis siis tegelikult juhtus?

Ega siin enam midagi salatseda ole, kuus päeva enne starti sain Koreas toidumürgituse. Mul oli viimane raskete treeningute päev, jooksin väga ilusa 5 km, tegin rattaga ühe tugevama otsa – ja õhtusöök sai saatuslikuks. Järgmise päeva olin pikali maas palavikus. Sellest piisas, et et nelja aasta töö nullida. Raske oli kõhtu korda saada. Stardiks oli enesetunne juba normaalne, kuid lihtsalt ei olnud enam midagi võtta.

•• Mis tegur suunas sind valikule – jätkan?

Minu sees elab üks väike vend, kes utsitab mind saavutussoovile. Tahan ennast teostada – see soov jäi peale. Kui mõistusega suutsin juhtunu järjekorda panna, sain aru, kui palju mul oli ebaõnne. Ühel päeval peab ju õnn pöörduma. Septembri lõpus käisin Achilleuse operatsioonil, pärast mida võtsin pikalt aja maha. Samuti läksin uuesti kooli.

•• Mida sa õpid?

Õpin Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas ärijuhtimise magistri­õppes, õppekoht Tallinn.

•• Kooliskäimine tasakaalustab sporditegemist?

Kui ma ülikooli lõpetasin, oli paar aastat täitsa tore lilla-lulla aeg, aga mingil hetkel hakkasin tundma, et füüsiline tegevus käib niivõrd palju vaimsest üle, ja lihtsad raamatulugemised seda ei korva. Samas ei olnud minus ka niipalju enesedistsipliini, et oleksin majandusõpikud kätte võtnud ja ise uurima hakanud. Mingit porgandit on vaja, mis sunniks enam tööle.

•• Tänavu oled võistelnud poolpikas triatlonis, kas olümpiadistantsi aeg on sinu jaoks möödas?

Arvan, et teen veel kõike. Praegu on eesmärk osaleda augustis olümpiadistantsil Londoni võistlusel, mis peaks toimuma 2012. aasta olümpiarajal. Tahan näha, kas saan selleks ajaks jooksukiiruse üles.

•• Kas poolpika valisidki sellepärast, et olümpiadistantsi jaoks ei ole veel piisavalt kiirust?

Põhimõtteliselt küll. Teeme ettevalmistusperioodil päris palju mahtu, mille pealt poolpikk  distants pole mingi eneseületamine.  

•• Nüüdseks on kaks võistlust Šveitsis ja Austrias seljataga. Kui erinev poolpikk distants olümpiatriatlonist on?

Palju erinev. Poolpikk on suunitlusega täispika poole – tegeleda tuleb endaga, aga samas peab ka kiirust jaguma. Olümpiadistants on mees mehe vastu võitlus, poolpikas tuleb võidelda enda treenituse ja ajaga. Praegu on olümpiadistantsi MK-sari tihedam, ehkki Austria võistlus näitas, et proffide osavõtt on poolpikas aastaga kahekordistunud.

•• Millal täispika triatloni ette võtad?

Tahan kindlasti korra profina Hawaii Ironmanile minna. Kui midagi ei tule, siis ei tule, kui aga hästi läheb, on sellevõrra jällegi raskem lõpetada.

•• Ain-Alar Juhanson on öelnud, et iga terve ja treenitud inimene on võimeline täispika triatloni läbima, kõik on kinni mõtlemises...

Olen Ainiga nõus. Kui vaadata, millised inimesed võistlevad – igal võistlusel tulevad starti 70-aastased ja vanemad, kes on lõpus kõige krapsakamad. Profid on finišis täiesti läbi ja sammuvad mornilt oma auhindadele järele.  

•• Kas abikaasa Kai veel kannatab su sporditegemist?

Loe veel

Veel kannatab. Läheb vahest nii, et pere ei suurene enne, kui ma lõpetan. Mehed väga ei kujuta ette, mida lapse sünd tähendab. Olen jälginud sõber Rasmus Henningut (Taani tipptriatleet – toim), kes on üks maailma distsiplineeritum atleet, ta suudab ka kahe imeilusa tütre kõrvalt eesmärke saavutada. Aga ka neil on raske, iga samm on meeletu planeerimine ja ega ikka ole kõik alati rahul.

Alberti kolmas Tartu maraton

•• Kolmandat korda Tartu maratonil sõitnud Marko Albert lõpetas 38. kohaga. „Isa tahtis kõige paremat, aga määris natukene suusad kinni,“ naeris Albert.

••  „Sõitsin esimeste naistega koos, kuid lõpukiirendusega ei jõudnud enam kaasa minna,“ tunnistas Albert, kelle esimesed  Tartu maratoni kogemused jäävad kümne aasta taha.

••  „Kui finišeerisin, siis öeldi, et ma pole sellise näoga lõpetanud ühelgi Eesti triatlonil, põhimõtteliselt kukkusin üle lõpujoone,“ muigas ta.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare