Martin Padar: tähtede poole sisuliste võitudega
•• Naasite just võidukana Indiast sõjaväelaste maailmamängudelt. Milleks teile üldse see sõjaväelase staatus?
Kuulun Eesti kaitseväe spordirühma, mis 2005. aastal loodi. Meid on seal ligi paarkümmend sportlast. Miks me seal oleme? Esiteks, no mis seal salata, sportlasel on ju vaja mingit sissetulekut. Oleme seal palgal, saame väikese leiva lauale. Lisaks pole vähetähtis, et saame võimaluse osaleda ülemaailmse sõjaväelaste spordiühenduse võistlustel. Igal aastal vähemalt ühel tugeval võistlusel – neid on hädasti vaja. On hea, kui on võimalik käia ka muudel jõuproovidel, mitte ainult MK-etappidel ja suurturniiridel.
Spordirühma kuulumine pakub ka teatud võimalusi kaitseväe tagalat kindlustada – võib minna lahingukooli õppima või töötada sõjaväeosas spordiinstruktorina.
•• Kui suure kergendusena mõjus pärast luhtunud MM-i olümpiakoha kättevõitmine kahe MK-etapi võiduga?
Eks ta ikka mõjus. Iga võit annab enesekindlust. Öeldakse, et kaotustest õpid, aga kui realiseerid ennast, saavutad mingi tulemuse, siis see annab kindla tunde, et oled teinud head tööd. Kevadistelt olümpiakvalifikatsiooni MK-etappidelt sain hõbeda ja pronksi, ses suhtes olin niigi heas seisus, aga pärast esikoha võitmist Birminghamis ja Rotterdamis oli hea tunne. Siiski – kahju, et MM aia taha läks. Ma ei läinud ju üheksanda koha järele! Sain veerandfinaalis tobeda vigastuse... Aga teisalt, eks just tugevad maadlejad pööravad lisaaja matšid enda võiduks.
•• See, et te pärast raskekaalus medalita jäämist absoluutkaalus üldse võistlema ei pääsenudki, lisas ilmselt veel pettumust?
Ütlesin ka pärast võistlust, et ei taha kellegi peale näpuga näidata. Ausalt öeldes isegi ei tea, kes peab sportlase nime üles andma. Suuline kokkulepe spordidirektoriga oli olemas, aga asi jäi allkirjaga kinnitamata, nii et kui loosimisele läksin, siis seal Padari nimi igatahes ei kõlanud.
Kui pettunud ma sellest olin, on raske öelda. Võin ainult oletada, kui hästi oleksin seal võistelnud – usun, et oleksin, sest selles seisus poleks mul enam midagi kaotada olnud –, aga vale oleks hõigata, et oleksin tulnud esimeseks või teiseks. Annan endale aru, et põhivõistluse keerasin ikka ise kihva, kaotasin raskekaalus endast vähem kogenud sportlasele. Varem on mul tihti olnud võimalus ennast rehabiliteerida absoluutkaalus, aga elus tuleb ette, et teist võimalust ei saa. Mis sa seal ikka nutad.
•• Teie karjäär on käinud kogu aeg üles-alla. Võitudele ja edule on järgnenud põrumised. Miks?
Eks see sõltub inimesest. Judo nõuab improvisatsiooni. Hindamine on ka selline, et võid kukkuda kolme sekundiga ipponiga selili, aga võid ka ise heita. Teisalt muidugi, kui võtan kokku need aastad, mil olen täiskasvanute seas võistelnud, siis võin öelda, et liiga vähene võistlemine on viga. Kevadeti on rohkem võistlusi, aga sügisel ja talvel vähem ning see võtab kohe võitlusvaimu vähemaks. On teatud rahvusi, kellel see viha on justkui emapiimaga kaasa antud, kes suudavad seda kohe matil tekitada. Mina pean enne läbima tiheda laagrite ja võistluste tsükli.
•• Kas teil on mingi kindel tüüp vastaseid, kellega võistlemine on eriti raske, ebamugav?
Ikka on. See on tegelikult terve teadus, aga lühidalt – olen vasakukäeline ning eriti nooremana olid mulle ebamugavad vastased, kes maadlevad nii-öelda üks külg ees, vasakut haaret kasutades. Pigem suutsin võita kogenumat paremakäelist. Nüüd olen ka vasaku haardega meeste vastu rohtu leidnud. Ka maas maadlemine pole mulle kõige parem – mul pole kägistamise ja valuvõtete oskust. Olen vasturünnakute tegija, passin, hiilin, võtan vastaseid maha nende enda vigadega. Seetõttu sobivad mulle judokad, kes tulevad rajult ründama.
•• Olete enne ka öelnud, et üks teie nõrkusi on liiga palju mõelda.
Tekitades suuri ootusi on võimalik läbi põruda, end kinni mõelda. Olen eneseirooniline, aga siga leiab ikka pori. Peab endale paksu naha kasvatama, aga sügaval sisimas oleme kõik tundlikud. Kui end väga tuimaks teed, ei suuda vajalikul hetkel piisavalt pingutada. Arvan, et iga sportlane on seda tunnetanud: kui noorteklassis said hea tulemuse, tekkisid meedia ootused, sõprade ootused... Tugevad suudavad ülemõtlemise kõrvale suruda, mul pole see kerge.
Nooremana miskipärast müstifitseerisin näiteks vanusevahet – 1995. aastal, 16-aastaselt tulin noorte olümpiapäevadel kullale. Siis tuli aga juunioride vanuseklassi üle minna ja võistelda kuni 20-aastastega. See tekitas minus ikka suurt hirmu: kuidas hakkan võistlema 20-aastastega? Algul sai mõne grusiini kurja pilku ja habetunud lõuga ikka kardetud päris siiralt. See oli täielik ülemõtlemine.
••Kuidas olete üritanud ülemõtlemisest jagu saada?
Võib ju korrutada: miks sa siis põrud läbi ja eks mul ole ka neid mõtteid olnud, et ehk ma polegi tippspordi jaoks piisavalt kõvast puust. Aga olen pärast väsitavaid mõtterännakuid ikkagi suutnud end enamasti kokku võtta ja tulemuse ära teha. Võib-olla on tõsi, et mulle tulid liiga varases nooruses liiga paljud asjad nagu kandikul kätte – ehk on just sellepärast minu tee eduni olnud eriti pikk.
•• Olümpiaootused on suured?
Ei ole põhjust vähe oodata. Mul oleks ammu aeg võistelda olümpial. Olen ise valinud sügiseks tihedamalt turniire kui varasematel aastatel. Isegi B-kategooria turniirid, nagu näiteks Soome lahtised meistrivõistlused annavad juurde. MK-etappide kohad on mulle sisuliselt tähtsad. Olen võitnud vastaseid, kellega pole varem palju kokku puutunud, näiteks venelast Aleksandr Mihhailinit, kolmekordset maailmameistrit. Tema alistamine on mu jaoks verstapost.
Ei taha laiata, et näe, mis olen teinud, aga need neli turniirivõitu – küll vähetähtsad võrreldes MM-iga – näitavad ikkagi sisulist kvaliteeti, kuigi välist sära ja butafooriat on vähem. Teinekord sähvatad MM-il, tuled pronksile, aga sisuliselt kuulud kuhugi keskmike sekka. Parem ikka minna tähtede poole sisulisi võite saavutades kui korra sähvatades.
Ongi ehk hea, et üksteist kuud enne olümpiat ei tulnud MM-ilt loorberit. Kui sisuliselt tunned, et oled hea, kuulud parimate sekka, siis varem või hiljem võtad oma. Ei taha veksleid välja anda ega kohtadest rääkida, aeg näitab.
••Millised on teie suhted koondise peatreeneri Aavo Põhjalaga? Ta on varem tunnistanud, et ei mõista teid just alati kõige paremini.
Meie suhted pole halvad. Mu kadunud treener Andres Lutsar oli jäägitult optimistlik, sada protsenti toetav. Isegi kui ta tegi natuke kriitikat, oli tema viimane sõna alati hea. Ta oli hoidev, kaitsev, igas asjas positiivset nägev inimene. Aavo Põhjala on teistsugune. See on tegelikult hea, et ta ütleb karmi tõe ilustamata otse näkku. Mis sa ikka teed, kui niivõrd ebastabiilselt võistlen? Vahel on olnud mõningaid sõnu tema suust minu kohta kibe lugeda, aga tuleb ka temast aru saada. Ongi tähtis, et keegi mind vahel natuke raputaks.
•• Kuidas mõjutab armastatud treeneri Andres Lutsari lahkumine teie häälestumist tähtsateks võistlusteks?
Sisemine häälestumine on puhtalt enda teha. Andresest jään alati puudust tundma – ta on mind nii jäägitult toetanud ja kahju, et ei näe minu parimaid etteasteid. Häälestumise osas pole aga mõtet endale hinnaalandust teha.
Aavo Põhjala: loodan ja ootan medalit
Martin Padaril on veel kõik saavutamata – medal olümpialt ja MM-ilt saamata – ning seda medalit loodan ja ootan.
Potentsiaali taha asi kindlasti ei jää, aga ülemõtlemise koha pealt on Martinil enda suhtes õigus. Vene professor Sergei Portugalov on öelnud: kui sportlane elab võistluse oma peas läbi veel enne, kui see on toimunud, on tal raske võistelda. Just see vaevabki Martinit.
Aga kuidas teda aidata? Talle tuleb võimalikult vähe puhkust anda! Ta kannatab koormust väga hästi ning võistleb ja treenib kõige paremini, kui on pidevas protsessis. Mida tuleb tavaliselt teiste sportlaste puhul vältida, tuleb Martinile ainult kasuks. See avardab tema pilku, tekitab enesekindlust, et äkki see kurat polegi nii kole, kui teda maalitakse.
Martin Padar
Sündinud: 11. aprillil, 1979
Pikkus: 194 cm, kaal:136 kg
Saavutused
1995 noorte olümpiapäevade kuld
2002 EM-i hõbe poolraskekaalus
1998 juunioride MM-i
pronks; 2005 ja 2006 EM-i
pronks absoluutkaalus
Elukutse
Issandast antud näitlejaanne
Visalt kipub ununema Martin Padari osalus naljasaates “Wremja”. Kuigi saate tegemine jääb viie-kuue aasta tagusesse aega, mäletatakse judomeest ikka veel doktor Liivi, Siim Kallase, Erki Noole ning muidugi Mart Laari häälena.
“Mitteõppinud inimese kohta on ta lausgeniaalne,” kiitis Padari annet tookord Ekspressis tema kaasnäitleja, kadunud Dan Põldroos, kelle sõnul ei pidanud Martin isegi eriti pingutama – kõik kukkus niigi hästi välja. “Mõnele lihtsalt on issandast antud,” arvas Põldroos.
“See oli meelelahtuslik pullitegemine. Mulle sobis spontaansus, lahe seltskond. Teatrinäitleja tundub mulle ikka aukartustäratav elukutse,” ütleb Padar tagantjärele
Tuleviku küsimus on Padari jaoks lahtine. “Tunnistan, et ei ole tõesti oma tagalat ses suhtes kindlustanud. Mõned sportlased veavad oma õpikuid laagritesse, tuubivad, ja on tõesti neid tugevaid isiksusi, kes on suutnud sedasi oma plaane realiseerida. Suudan laagris aga parimal juhul mingit naistekat lugeda!”
Siiski ei pane tulevik spordimeest praegu muretsema. “Arvan, et suudan ümber orienteeruda, kui aeg käes.”
