Martin Reim: oli aeg, kui me ei kartnud mitte kedagi

 (1)
Martin Reim: oli aeg, kui me ei kartnud mitte kedagi
Martin Reim (vasakul) ja Mart PoomRauno Volmar

Eesti jalgpallikoondise kauaaegne kapten Martin Reim peab täna hüvastijätumängu – kahetsust tal pole, kadedust ei tunne, aga indu ja lusti jagub veel küllaga.

•• Martin, sina ja Mart Poom lõpetate karjääri peaaegu ühel ajal. See on nagu ühe ajajärgu lõpp. Kas tunned ka niimoodi?

Tegelikult jah. Alustasime Mardiga mängimist Vene ajal, meie parimad aastad möödusid siis, kui Eesti jalgpall alles alustas. Praegused poisid on kõik juba teisest ajastust – just oma spordielu mõttes. Tingimused, kandepind ja konkurents on hoopis teised.

•• Oled kindlasti pidanud aastate jooksul sellele küsimusele palju vastama – aga ausalt, kas ei kripelda, et sul selliseid võimalusi polnud, nagu on järgmisel põlvkonnal? Kui lühike Soome-periood välja arvata, siis välismaal sa ju karjääri teha ei saanudki!

Eks mul neid katsetamisi oli ka, 1990-ndate keskel Taanis näiteks. Kuid meie tase ei olnud tollal Euroopa omaga võrreldavgi. Väga raske oli kuhugi saada, Poom oli ainus, kes pääses välja. Aga ega ma ei ole väga kahetsust tundnud – ju siis jäi midagi puudu, ei olnud õige aeg, õige koht. Kui nii võtta, on oluline ka see, et suutsin kogu aja Eesti koondises püsida. Seitse-ka­hek­sa treenerit on olnud, kuid ma ei jäänud meeskonnast välja, suutsin alati oma koha välja võidelda.

•• Kuidas sul õnnestus nii pikka aega stabiilselt hästi esineda? Kas oled loomupäraselt andekas või on selle taga ka suur individuaalne töö?

Kindlasti, olen suhteliselt kohusetundlik. Ei ole olnud kunagi viilija-tüüpi, et üritaks kergemalt pääseda. Pigem tegin rohkem kui vähem. Eriti nooruses sai tehtud palju individuaalset tööd palliga. Ega kõike ei jõua ju ka trennis teha, eriti veel kui mõni vigastus kipub kallale tulema. Kindlasti ei ole kõik mulle kergelt ja iseenesest kätte tulnud, vaeva peab palju nägema. Kogu aeg on vaja olnud end tõestada – uusi mängijaid tuli ju peale, pidin näitama, et olen parem.

•• Tundub kuidagi, et Eesti koondise kuldaeg oli kaheksa-üheksa aastat tagasi. Kas sullegi näib nii?

Umbes 2001.–2002. aastani oli võistkonnas kuidagi selline tun­ne, et me ei karda kedagi. Olen kindel, et tulemus sõltub paljuski sellest, kuidas asi mängijate peas paistab. Enesekindlus on pool võitu. Just tol ajal oli võistkond väga enesekindel, tänu millele tulid ka head tulemused, oli kõrge edetabelikoht. Ükskõik, kes vastu tuli, meil polnud mingit hirmu. Sellist enesekindlust vist enam ei ole – minnakse muidugi võitlema, aga ei usuta vist, et suudetakse võita. Aga kui teaks täpselt, milles tollase edu nipp oli, oleks ju väga hea (naerab).

•• Kas mõni su 156 koondisemängust on ka väga eriliselt meelde jäänud?

On mänge, millest on palju räägitud – kodus võit ja viik Venemaaga, samuti Hollandi-matš. Neist rohkemgi püsivad aga meeles mõned varasemad mängud tõeliselt suurtel Euroopa staadionidel, kuhu läksid ikka suu ammuli. Näiteks mäng Portugalis Benfica staadionil 1993. aastal, kus oli 100 000 kohta – tänapäeval enam nii suuri staadione Euroopas polegi. Või kohtumine Itaaliaga võõrsil, mis oli väga emotsionaalne – eriti kuna mul õnnestus veel värav lüüa. Kõik kohtumised Šotimaaga on olnud huvitavad. Kui oleks nimekiri ees, tuleks paarkümmend mängu ette, millest võiks üht-teist rääkida.

•• Välistreenerid on eestlastele eriti just noorpalluritele kohati ette heitnud vähest pingutamist. Et ei viitsita katkematult endaga tööd teha. Mis sina arvad?

Olen küll päri. Eks seda võib ajada osalt ajastu süüks. Praegu on võimalusi kõike teha, kuid minu lapsepõlves polnudki muud tegevust peale trenni – telerist nägi ühte-kahte kanalit, mis neist ikka vahtida. Aga selge on see, et ega arvuti taga istudes paremaks ei saa. Kes tahavad kuhugi jõuda, peavad pärast treeninguid ise edasi töötama, eriti palliga. Eesti mängijatel on just palliga ümberkäimise oskusest vajaka, mis saab takistuseks kuhugi edasi liikumisel.

•• Keda enda treeneritest tähtsaimaks pead?

Ei saa ümber Roman Ubakivist, kes oli mu noorpõlve treener ja kellest tegelikult sai kõik alguse. Näen nüüd paljusid toonaseid asju teisiti kui siis – öeldakse, et ta oli õudselt karm, kuid sel ajal pidigi karm olema. Kõigilt treeneritelt olen midagi õppinud. Kas või seda, mida ei tuleks teha.

Loe veel

•• Mida sa oma jalgpallikooli õpilastele tahad edasi anda, mis oskusi või näpunäiteid pead tähtsaimaks?

Minu juures käivad väikesed lapsed, viie-kuueaastastele ei saa veel tehnikat õpetada. Eelkõige pean kasvatama neid kui inimesi, õpetama sportlase elustiili ja suhtumist. Austust kaasmängijate vastu, ausust spordis. Mul ei ole suuri kogemusi treeneritöös, õpin ise alles laste kõrvalt. Olen igasugused treenerikoolitused läbi teinud, kuid praktikas hakkab asi alles arenema.

Väikeste laste puhul on tähtis, et nad ei kardaks palliga liikuda, et julgeks mängida. Füüsiline vorm tuleb vanemas eas, seda on aega lihvida. Tehnikat samuti, aga nagu ütlesin, see taandub paljuski individuaalsele tööle. Kui hakkan trennis ainult seda õpetama, siis mulle ei jää sinna ühtki poissi järele (naerab). Lastega peab olema lõbus ja mänguline.

•• Sul on tütar, kas ka tema on jalgpallihuviline?

Ta käis jalgpallitrennis ning palli sööta oskab küll, kuid on natuke liiga palju tüdruk, et selle juures püsida. Seal on vaja natuke poisilikumat tüüpi. Tütar käib balletis, on rohkem tantsija-laulja. Aga homme (täna – toim) saadab ta mind väljakule küll – jalgpallikooli lapsed tulevad maskotiks, võtan oma tütrekese ennast saatma.

•• Kuigi su hüvastijätumäng on täna Ekvatoriaal-Guineaga, oled tegelikult juba mõnda aega tippjalgpallist eemal olnud. Kuidas on – kas kahetsus kipub peale, kui teiste mängu vaatad? Mõtled, et oleksid võinud ka veel vastu pidada?

Ma natuke kartsin seda küll – ar­vasin, et see kahetsus võib pea­le tulla. Kuid ei ole tulnud. Kaalusin lõpetamisplaane ju mitu aastat, ju siis tegin otsuse õigel ajal. Kui käin teiste mängu vaatamas, siis kadedust ei tunne.

•• Kaalusid tõesti mitu aastat. Miks siis ikkagi just tänavuse hooaja eel selle otsuse tegid?

Siin langes mitu asja kokku. Esiteks on mul oma jalgpallikool, kus oli sel hetkel palju tegemist, ning see tähendas, et oli kohe reaalselt midagi teha. Samuti tu­lid eelmise hooaja jooksul liiga tihti mõtted, et miks ma mängin, miks trenni teen – ei tundnud enam kogu aeg, et õudselt kihvt. Pigem oli see raske töö ning siis hakkasin mõtlema, et pole enam õige asi. Parem teha midagi muud, kus emotsioonid üles kerkivad.

•• Kas tulevikuplaanid on ainult jalgpallikooliga seotud?

Ainult noortetreeneriks ei kavatse ma jääda. Eks sügisel vaatan, mis tunded ja mõtted on, kas siirduda kuhugi suurde meeskonda treeneriks või mõnele muule spordiga seotud ametipostile.

•• Äkki hakkad amatöörina palli toksima?

Koondise treeningutel on prae­gu emotsioonid küll head olnud ning ind ja lust alles. Võib-olla lasen poole hooaja pealt end mõne meeskonna juurde kirja panna. Vaevalt et meistrisarjas, kuid esiliigas või teises liigas võiks küll mängida.

•• Mida sa oma lahkumismängust ootad?

Olen kindel, et sellest jäävad ainult positiivsed emotsioonid, aga loodan ka, et suudan ilusa mängu teha. Äkki õnnestub nii, et meeskond juhiks selleks hetkeks, kui mind välja vahetatakse – see oleks parim!



Martin Reim

Jalgpallur

•• Sündinud 14. mail 1971.

•• Haridus: Tallinna 49. keskkool, Tallinna tehnikaülikool (materjalide tehnoloogia).

•• Klubid: Tallinna Lõvid, Tallinna Sport, FC Norma, Kotkan TP (Soome), Tallinna FC Flora.

•• Saavutused: 156 mängu Eesti koondises (14 väravat), millega on Euroopa rekordinternatsionaal, seitsmekordne Eesti meis­ter, Martin Reimi jalgpallikooli asutaja.

•• Pere: abikaasa Erbe, tütar Loreley.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare