Meie võistkond on kaua koos harjutanud ja palju higi valanud. Abilised uskusid meisse. See aitas meil edasi pingutada, kui tekkisid rasked momendid. Usun, et elus pole juhuslikkust. Kõik, mis inimesele osaks saab, on ta ise välja teeninud. Keegi ei saa öelda, et meil vedas ropult. Usun, et iga sportlane, kes astub pjedestaalile, on läbinud pika tee ja väga palju ohverdanud, et oma unistused täide viia.

Kuidas leidsite endas taas kire ja pühendumisvõime, et oma viiendal olümpial maailmaklassi tasemel kihutada?