Martti Aljand: USA-s peab lõpuks suureks kasvama

 (2)

Ujuja Martti Aljand asub sügisest õdede eeskujul õppima USA-sse. Martti valis välja Berkeley ülikooli, kus tema treeningute eest kannab hoolt tipptreener Michael Bottom.

•• California Berkeley on teada- tuntud kõva ülikool, kuidas sul õnnestus sinna sisse saada?

Kuna mu õed õpivad Ameerikas, siis teadsin, mis teksti ülikoolidesse saata – tegin enda lühitutvustuse, kirjutasin juurde ujumisajad. Saatsin paljudesse kohtadesse kirjad, vastati ka mitmest kohast, kuid Berkeley oli neist kõige parem ja huvitavam variant.

•• Missuguseid teste sa pidid tegema?

Kui valik oli tehtud, siis nad uurisid tausta ja pidin tõepoolest kaks testi tegema – ühes testis oli nii matemaatikat kui ka keeli, teine oli vaid keeletest. Tegin need korralikult ära.

•• Millal sa Eestist ära sõidad?

20. augustil algab kool, nädal varem olen kohal. Kuna eriala esimesel aastal valima ei pea, siis võtan erinevaid aineid. Ilmselt jään lõpuks siiski majanduse juurde.

•• Sinu treeneriks saab tuntud mees Michael Bottom?

See, et Bottom mind juhendama hakkab, on juba suhteliselt kindel. Ilmselt jään ikka sprindi poole peale, pikemate maade ujujad jäävad teiste treenerite käe alla. Praegugi suhtlen kõige enam Bottomiga.

•• Berkeley on tuntud kui tugev kool, missugune ujumise tase seal on?

Samal teemal:

Viimastel USA üliõpilaste meistrivõistlustel nii hästi ei läinud, aga tavaliselt on nad kuulunud esikolmikusse. Vahepeal ujus Berkeleys mitu olümpiamedalisti.

••Kui suure stipendiumi sa said?

Sellest ei või ma rääkida.

•• Aga seda võid öelda, kas see raha, mis sinu pere rahakotist läheb, on suur?

Ilma stipendiumita ei tuleks seal õppimine kõne allagi. California on üldse kõige kallim osariik, kus elada.

•• Kas see, et su õed Triin ja Berit õpivad USA-s, kallutas sind kohe ookeani taha mineku suunas?

Tegelikult mõtlesin sellele ammu, aga kõik olenes ikkagi sellest, mis ülikooli sisse saan. Õnneks tuli selline variant, mis mulle meeldib. Ka kliima on seal soe ja see sobib väga hästi. 

•• Kui sa vaatad õdede või ka teiste Eesti ujujate arengut USA-s, kas sulle tundub, et tegu on 100% õige otsusega?

USA-s on kõik vajalik olemas: treeningutingimused, kool… Kui oleksin jäänud Eestisse… Ma ei näe siinsetes üliõpilastes eriliselt suuremat edasiminekut kui USA-s õppijatel. Seal on ka oma miinused – näiteks ujutakse jardides ja siis on keeruline meetribasseini üle tulla. Ent seal on treeningupartnerid, keda Eestis eriti ei ole. Rasket trenni on sparringus palju parem teha. Triinu koolis on 30 tüdruku grupp, kui teised kaasa veavad, viitsid ka ise teha.

•• Kuidas gümnaasiumi lõpetamine edeneb?

Eksamid on tehtud, nüüd tuleb vaid tulemusi oodata. Juba möödunud aastal tegin geograafia, sel kevadel kirjandi, inglise keele, matemaatika ja ühiskonnaõpetuse.

•• Kuidas sa viimase hooaja arenguga rahule jäid?

Lühiraja EM läks hästi, 100 kompleksis olime Martiniga (Liivamägi – toim) mõlemad finaalis. Lõppujumisest lootsin enam, aga poolfinaalis välja ujutud aeg oli nii rahuldust  pakkuv, et raske oli end kokku võtta. MM-il 200 kompleksis tuli küll isiklik rekord, mis pole paha, aga kuna Martin tegi veel suurema hüppe, siis loomulikult tahaksin ise ka paremini ujuda. MM-il oli eesmärk täita olümpianorm. B-normi ujusingi välja, kuid kuna Martin ujus A-normi, siis praegusel juhul on ikka sõitja vaid tema. Mina pean kas täitma mingil muul alal B-normi või samuti ujuma kompleksis välja A-normi.

•• Ajakirjanike lemmikteema on sind ja Martin Liivamäge võrrelda. Kui häiriv see sinu jaoks on?

Üritan selliseid teemasid  mitte ligi lasta. Viimaks hakkab see nii võistlusi kui trenne segama. Aga noh…ei saa ju loota, et meie areng täpselt ühtemoodi läheb.

•• See, et sa lähed USA-sse umbes-täpselt aasta enne Pekingi olümpiamänge sind ei hirmuta? Martin otsustas olla aasta kodus just seetõttu, et mitte enne olümpia-aastat reÏiimi rikkuda.

Loe veel

Mõtlesin sellele, aga otsus tuli teistsugune kui Martinil. Põhjalikult kaalusin nii üht kui ka teist varianti. Mõnes mõttes aitas otsustada õdede kogemus – neil jäi ka aasta vahele. Nii oligi, et nad tegid päevast päeva rasket trenni ja mitte millegi muuga ei tegelenud. Hommikul trenn, lõuna ajal magasid ja õhtul jälle trenn. Tõsi, õed ujusid sel ajal isiklikud rekordid, aga spordi olemus ja hing kadus. Kõik oli nii üksluine. Nad nägid päeval vaid isa, kellega treenisid. Õhtul vahel mind ja ema, kuid siis olid kõik nii väsinud, et vaid söödi ja mindi magama. 

•• Kas sa oled juba sellele mõelnud, kuidas hakkad Euroopa võistlustel käia?

Lühiradade EM-ile ilmselt ei jõua. Seal on sel ajal oma võistlused, milleks valmistutakse. Siis on juba olümpiahooaeg. Meie ülikoolis on mitmeid poisse, kes lähevad olümpiale – seetõttu, kui on piisavalt suur kamp, siis jään ka enne Pekingit sinna treenima. See oleks super.

•• Kas olete Triinu ja Beritiga ka paika pannud, kuidas vanemaid külastama hakkate?

See on keeruline. Triin on sel suvel vaid kolm-neli päeva Eestis, Berit on paar nädalat juba kodus olnud. Vanemad on alati meie minekut vaid toetanud.

•• On sul mingeid ootusi või kartusi ka eluolu suhtes?

Saps on sees muidugi, olen ju siiani vanemate katuse alla elanud ja end mugavalt tundnud. Eks seal peab lõpuks suureks kasvama.

Eluloolist

Sündinud: 22.11.1987

Õpib: Tallinna üldgümnaasiumi 12. klass, sügisest Berkeley ülikool Californias

Treener: Heidi Kaasik

Kodune konkurent: Martin Liivamägi

Saavutused:

Juunioride EM-il Budapestis 200 m kompleksis 4. koht; 

2005. aastal lühiraja EM-il Triestes 100 m kompleksis 6. koht; 2006. aasta lühiraja MM-il Shanghais 200 m kompleksis 9. koht, 2006. aasta lühiraja

EM-il Helsingis 100 m kompleksis 8. koht.

Eesti meeste rekordid: 200 m vabalt 1.49,30

Perekond

Isa: Riho Aljand – endine ujuja

Ema: Kaja Aljand – endine ujuja

Õed: kaksikud Triin ja Berit Aljand – ujujad

Tädi: Kaire Indrikson – ujuja

Tädipoeg: Sten Indrikson – ujuja

Vanaema: Ulvi Indrikson – ujuja

Vanaisa: Viktor Indrikson - veepallur

Treener

1980. aastal jõudis Michael Bottom USA olümpiakoondisse, kuid Moskva mänge ameeriklased boikoteerisid. Nii pühendus Bottom treeneritööle. Kolmel viimasel olümpial on mehed 50 ja 100 m vabaujumises jaganud välja 12 medalit, neist üheksa on võitnud Bottomi sportlased. Sydney mängude 50 meetris jagasid kulda Gary Hall ja Anthony Ervin, Ateenas said Hall, Duje Draganja ja Roland

Schoeman kolmikvõidu. Bottomi käe all harjutab ka leedulane

Rolandas Gimbutis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare