Treener on eelkõige pedagoog, kes lisaks inimese organismi bioloogilise ja sotsiaalse arengu seaduspärasuste ja spordi tundmisele vajab teadmisi ja oskusi igapäevaseks suhtlemiseks nii laste kui ka täiskasvanutega.

Treener peab olema oma õpilastele eeskujuks ja motiveerijaks, et sütitada nendes püsiv huvi ja tahtmine oma võimeid arendada ja tagada turvaline ja arendav treeningukeskkond.

Amatöör- ja hobitreenerid juhendavad õpilasi põhiliselt liikumisharrastuse ja tervisespordi tasemel, professionaalsed kõrgharidusega treenerid tegelevad võistlussportlastega.

Et tänapäeva tippspordi tihedas konkurentsis edu saavutada, on treeneril vaja väga mitmekülgseid teadmisi treeninguprotsessi juhtimisest ja sportlaste organismi koormustega kohanemisest, võistlusolukorraga toimetulekust.

Reeglil on kahjuks ka erandeid, näiteks mitmed rahvusvahelise kogemusega sportlased on omandanud treenerikutse koolituskursustega.

Treener vajab töötamiseks siiski põhjalikku erialast ettevalmistust, mille komponendid on ideaaljuhul akadeemiline kõrgharidus või nõuetekohaste, eksamiga lõppevate koolituskursuste läbimine, oma spordiala tundmine ja isiklik sportimiskogemus.

Kas treeneri kutsekvalifikatsiooni süsteem devalveerib kõrghariduse omandamise vajadust?

Kõrghariduse omandamise vajadust ei devalveeri Eestis treeneri kutsesüsteem, vaid treeneri tööturu olukord, viletsad palgatingimused, tihti sotsiaalsete garantiide puudumine, uute täiskoormuse ja -palgaga töökohtade vähesus.

Spordiklubide arvu kiire kasvuga tekkis juba 1990. aastate lõpus suur vajadus vabatahtlike treenerite ja klubiaktiivi järele. Selle lahendamiseks käivitas Eesti olümpiakomitee koostöös ülikoolidega 2000. aastate alguses akadeemilise treenerikoolituse täiendusena ka treenerite ettevalmistuskursused ja kutsesüsteemi. See vajalik samm peatas nn metsikute või põrandaaluste klubide ja treenerite tekke ja korrastas treenerite registri.

Kui kõrgelt hindate kehakultuuriharidust, mida Tartu ülikoolis pakutakse?

Tartu ülikooli kehakultuurialase kõrghariduse õppekavad on läbinud edukalt mitu rahvusvahelist hindamist, ka riikliku üleminekuhindamise. Antav haridus on nõuetele vastav ja pälvinud Eesti kõrgharidussüsteemis ametliku tunnustuse.

Hea teoreetilise ettevalmistuse kõrval, mis hõlmab eelkõige eri bioloogiliste ja pedagoogiliste ainete tundmist, heidetakse meie lõpetajatele siiski vahel ette praktiliste oskuste vajakajäämist. Siin on küsimus ühiskonna valedes ootustes. Ülikool ei saa ega tohi anda ainult kutseoskusi, vaid peab võimaldama akadeemilist baasi spetsialisti edasiseks arenguks. Eriala süvatundmine saavutatakse edasise kutsetööga. Kahjuks on aga levinud arusaam, et treenerikoolitus tugineb eelkõige kutseharidusele ja kõik muu ülikoolis õpitu on treenerikutse seisukohalt justkui kasutu lisategevus.

Milles on Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskond tugev ja kus on kitsaskohad?

Eesrindlikud oleme nii akadeemilise õppekava teoreetiliste ainete arendamises kui ka teadustöös. Aktiivne on rahvusvaheline koostöö Balti doktorikooliga. Välisüliõpilasi koolitame nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppes. Kitsaskoht on aga see, et Eestis on väga palju populaarseid alasid, mis kõik vajavad hea erialase ettevalmistusega, akadeemilise haridusega treenereid: kergejõustik, sportmängud, suusatamine, veespordialad, maadlus, judo, jalgrattasport, triatlon.

Kui võtta arvesse veel eri kergejõustikualasid ja sportmänge, saame vähemalt 20 ala, millele vajame võistlusspordi treenereid.

Õppetöö rahastamine oleks normaalsel tasemel siis, kui üliõpilasi oleks rühmas umbes 20, meie reaalsed rühmade suurused on tudengite vähesuse tõttu kuus–seitse või koguni kaks–kolm üliõpilast. Siit tekib krooniline eelarvedefitsiit, vajadus eriala tunde vähendada ja niigi kriitilise piirini vähendatud eriala-spetsialiste-õppejõude koondada. 

Kas teie arvates on õpetaja ja treeneri palganivoo ühtlustamise nõue mõistlik?

Kahtlemata on see õiglane nõue, mis vajab ka täitmist. Alles siis saame rääkida tõsisest stiimulist erialase kõrghariduse omandamiseks.Treeneri V kutsekvalifikatsiooni taotlemise eeldused!• kehalise kasvatuse ja/või spordialase magistri tasemele vastav haridus;
• erialane täiendkoolitus viimase nelja aasta jooksul vähemalt 60 tunni ulatuses;
• vähemalt viieaastane erialane töökogemus viimase kaheksa aasta jooksul;
• õpilaste sportlikud tulemused;
• avaldatud publikatsioonid ja/või tegevus koolitajana;
või
• kehalise kasvatuse ja/või spordialane kõrgharidus;
• erialane täiendkoolitus viimase nelja aasta jooksul vähemalt 60 tunni ulatuses, vähemalt kümneaastane erialane töökogemus viimase 12 aasta jooksul.Millest koosneb Tartu ülikooli kehalise kasvatuse ja spordi õppekava?I Alusmoodulid
1. Valdkonna alusmoodulid, kohustuslik (24 ainepunkti)
Anatoomia; biomehaanika ja ergonoomika; füsioloogia; liigutustegevuse tunnetuslikud ja käitumuslikud alused
2. Õppekavaspetsiifiline alusmoodul, kohustuslik (24 ainepunkti)
Eesti õigekeelsus ja väljendusõpetus; funktsionaalne morfoloogia; kehalise töövõime hindamine; kehaliste harjutuste bioloogia; kinesioloogia; liigutusõpetus; spordibiokeemia; sport ja ühiskond

II Suunamoodulid
1. Kehaline kasvatus ja sport I, kohustuslik (24 EAP)
2. Kehaline kasvatus ja sport II, kohustuslik/valikuline (24 EAP)

III Erialamoodulid
1. Kehaline kasvatus ja sport, kohustuslik (24 EAP)
2. Treeninguõpetus ja spordijuhtimine (24 EAP)
3. Liikumisharrastus ja personaaltreening, valikuline (24 EAP)

IV Valikmoodulid (12 EAP)