Tõtt-öelda oli võistluse juhend kirjeldustega katkistest veskitammidest Võhandul ning lõpukilomeetritest Lämmijärvel – väga võimalik, et ööpimeduses, võimalik, et suure lainetusega – mulle kui suhteliselt harvale kanuusõitjale alguses hirmu nahka ajanud. Võhandu osas rahustas üks tuttav kanuumatkaja mind kiiresti maha. Lämmijärve osas võtsin seisukoha, et kui üritus juba korraldatakse, siis küllap on trass läbitav.

Esimesed 28 km voolas jõgi rahulikult. Koostöö Aivariga, kellega esimest korda ühte paati olime istunud, sujus normaalselt. Süda lõi 95–105 korda minutis ehk nagu kiirel jalutuskäigul.

Kolme tunni järel muutus sõit juba veidi tüütukski. Kuni hakkas kostma kõva kohinat ja nähtavale ilmus Paidra veski pais. Esialgu mõtlesime, et pöörame kaldale, tõmbame kanuu välja ja tassime ümber paisu – kuiv ja turvaline lahendus. Ent tammil vehkis agaralt keegi mees, nii et mõtlesime ümber, tõmbasime pead alla ja põrutasime läbi augu, millele ta osutas. Järgnes hüpe alla – oli seda nüüd meeter või kaks, polnud aega vaadata –, kanuusse tuli suur sahmakas vett ja me liuglesime kaldasse.

Järgnev sõit pakkus tükk aega rikkalikult adrenaliini. Tsiteerin peakorraldaja Hillar Irvese nõuandeid kaardilt: “Ojasuu pais – pane otse

alla. Lauri veski pais – paremalt alla, vasakul on palk ees. Kassi veski – pane otse alla. Viira veski – vasakult alla, keskel kivid. Süvahavva veski – vasakult alla, all järsk kurv paremale. Reo veski – pane otse alla.” Pluss veel mitmed looduslikud kärestikud, kus varitsesid vee alla varjunud suured kivid.

Pärast Reo silda (sõidetud 50,6 km) rahunes jõgi jälle tasapisi. Aega oli kulunud kuus ja pool tundi, mis tähendas, et meil oli suur lootus jõuda enne pimeda saabumist fini‰isse. Ent kui distantsi esimesel poolel võis näha mõnda kaasvõistlejat, siis nüüd silmas neid harvemini.

Leevakul, kus kanuu hüdroelektrijaama (HEJ) paisust ümber minekuks kaldale tuli tassida, selgus, et vahed pole tegelikult suured – hulk paatkondi kuhjus sinna selga sirutama ja keha kinnitama. Nii suure hulga konkurentide nägemine andis meile “tiivad” ja jätkasime reipas tempos järgmise kontrollpunktini, Räpina HEJ-i paisuni.

Kui Räpina paisule jõudsime ja ees taas kahte konkurenti silmasime, tahtsime panna oma kanuu veel kiiremini liikuma. Vehkisimegi aerudega mõnda aega nii innukalt kui oskasime, aga kiirust oluliselt ei lisandunud ja konkurendid libisesid püüdmatult eest.

Lämmijärvele jõudsime päikeseloojanguks. Hämarusse mattuv avar veeväli võttis kergelt kõhedaks, kuigi tuul oli vaibunud. Veel pool tunnikest sõitu ja oligi fini‰ – sõidule kulus 13 tundi ja 54 minutit.

Muidugi oli väsitav, aga teine Võrumaa “ainult hulludele” võistlus, sügisene Haanja 100 km pikkune maastikurattasõit on raskem. Looduse nautimiseks jääb Võhandu maratonil hoopis rohkem aega kui Haanja “sajal”. Ja kui Haanja “sada” tõmbab hõlpsasti kokku 300 rattasõitjat, miks ei võiks Võhandu maratongi paari aasta pärast olla ligi saja paatkonnaga võistlus?