Medalivõitjate meeletu pidu

 (8)

Laupäeva õhtul kella üheteist-kümne ajal astub Jüri Jaanson Ateena kesklinnas Ippokratou tänaval Eesti kohviku ees kollasest taksost välja. Tema unistus pärast väsitavat sõitu veidikenegi magada ei ole täitunud, kuigi hommik algas varavalges, kell 5.40.

Pärast hommikust medalisõitu ja sellele järgnenud melu tuli dopingukontrolli minna, siis andis ta teleintervjuu, kolis asjad olümpiakülasse ja osales pidulikul õhtuöögil, mille sõudjatele korraldas kohalik eestlanna Mari Möldre. Vaid taksos teel kohvikusse õnnestus Jaansonil kümmekonnaks minutiks silm looja lasta. Ja pidu alles algab!

“Eesti, Eesti! Jaanson, Jaanson!” skandeerivad sajast suust ja südamest kohvikusse kogunenud tänulikud fännid. Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann ei karju, sest ta on endal kahe Eestile rõõmu toonud päeva, reedese ja laupäevasega hääle nii ära karjunud, et kui ta medalivõitjale olümpiakomitee poolt tšekki üle annab, peab EOK-i peasekretär Toomas Tõnise tema juttu elava ruuporina kuuldavaks kordama.

Siimannil raha jätkub

Siimann tänab Jüri Jaansoni ja Jüri Jaanson tänab kõiki, kes medali koju tuua aitasid. “Mina ainult kannan seda,” ütleb ta tagasihoidlikult. Suures lärmis tundub, et Jaanson on andnud lubaduse veel järgmiselgi olüm-pial kaasa teha!

Siis kirjutab Siimann olümpiakomitee poolt pidulikult välja tšeki 800 000 kroonile. Päev varem, Indrek Pertelsoni austamisõhtul, tuli Siimannil teha sedasama, ainult et summa oli väiksem – 550 000 krooni.

“Sul ikka raha jätkub?” hõi-kab keegi. “Jätkub, jätkub,” patsutab Siimann kavalalt muheledes taskut.

Kõlab mamba, sest nagu tellitult on kohale saabunud end Tünni orkestriks nimetav kollektiiv. “Ma olen Jaansoniga isegi ühes paadis istunud,” pakatab uhkusest koos Tartu kooliõpilastest koosneva orkestriga Ateenasse sõitnud kehalise kasvatuse õpetaja Tairo Talvis. Tartu koolide õpilased on Ateenasse saabunud, et kultuuriolümpial esineda. Sõiduks kulus Triin Tuuride bussijuhi Ants Rohtla sõnul neli päeva, aga seda ei lase need lapsed küll kuidagi märgata – Pertelsoni austamisööl kell kaks kohvikusse kohale jõudnud, tarisid nad kohe tünnidesse meisterdatud löökriistad lagedale ja läks lahti!

Tasuta Saku purgiõlu voolab ojadena ja ettekandjatel Doxal, Mirellal ja Leyterisel on tegu, et piisavalt õllekaste kohale tirida.

Kohalikud kreeklasedki astuvad ligi, imestades kogu selle lärmi ja tantsulöömise üle. Neljapaadi poistel haaratakse kätest, ja otse sõiduteel läheb lahti sirtaki õppimine. Autojuhid vaadaku ise, kuidas mööda saavad! Siin pidutsevad tagasihoidlikud põhjamaalased, kel on tähistada kaks olümpiamedalit!

Kell on 00.13, kui Jaanson tantsupõrandal sõudjapoistega ühineb. Muidu nii vaoshoitud mees on end lõpuks vabaks lasknud ja kargab tõelise himuga, nagu oleks veel üks medal mängus.

Peale südaööd jõuab kohvikusse eelmise õhtu kangelane Indrek Pertelson. Valge heegel-müts peas, istub hiiglasekasvu mees Tünni orkestri suurima trummi taha ja hakkab kätega rütmi lööma. Tundub, et trummilöömist on Pertelson harjutanud või on ta erakordselt hea rütmitajuga. Kuna trumm on kaksik, tiritakse kohale Jaanson ja kaks Eesti olümpiavõitjat – Jüri Jaanson ja Indrek Pertelson annavad ennastunustavalt kätega rütmi tagudes kontserti, mille lisalood ei näigi lõppevat.

Rein Kilk: teine ja neljas koht – see on vägev!

“Nägite!” hüüab sõudeliidu president Rein Kilk Schiniase sõudekanali ääres joovastunult. “Teine ja neljas koht!” “See on ikka vägev, pisikesel Eestil suurte sõudmisriikide seas säärane tulemus saada, vaadake ainult, tribüünid on täis ja isegi Tony Blair on siin,” rõõmustab Kilk.

Kui Kilk kanali poole sammus, karjusid kõik sõudmisfännid, kuuldes, et ta on eestlane: ”Jaanson! Jaanson!!” “See ikka näitab midagi!” ütleb Kilk.

“Kahepaadi neljas koht on sama hea tulemus kui Jaansoni hõbe,” kiidab Kilk Gulovi ja Endreksoni. “Nad tegid maksimaalse tulemuse, mis nende jaoks võimalik oli – esimesed kolm kohta oleks kättesaadavad olnud ainult siis, kui mõni paat uppi oleks läinud.”

Kilk oli Tõnis Paltsuga konjaki peale kihla vedanud, kas paremini läheb judokatel või sõudjatel – Palts on judokaid toetanud. “Pakkusin, et teeme kasti konjaki peale, aga Palts ei tahtnud,” naerab Kilk.

Kilgil on suur unistus – Eesti kaheksane paat. “Kaheksane on võimas, seda saavad endale lubada vaid suurriigid. Eesti võiks nende sekka tõusta.”

Kilk tahaks, et Eesti kaheksane osaleks juba Pekingi OM-il. “Kas saaks poisid kokku?” uurib-puurib Kilk sõudeliidu peatreenerilt Tultsilt ning kahese ja neljase poistelt. “No kui olemasolevaid tiime mitte lõhkuda, siis ehk paari aasta pärast,” arvavad nood. “Kanada kaheksases on kahel sõudjal Eesti vanavanemad,” õhutab neljapaadi varumees Silver Sonntak Kilgi maailmavallutamisplaane.

Kõige selle kõrval vajub tagaplaanile, et kui Kilk neljapäeva õhtuse charterreisiga Ateenasse saabus, juhtus nii, et paljud eestlased saabusid olümpiale ilma pagasita – pagasi ülekaalu tõttu jättis Estonian Air viimastena chek-in’i sooritanud reisijate pagasi maha. Tal on kahju, et Eesti lippu pole, aga leidus neidki, kes saabusid Ateena põrgupalavusse vaid musta paksu ülikonnaga varustatult (nagu Jaan Talts) või kel koos pagasiga jäid maha ostetud piletid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare