Michael Schumacherit ähvardab veekandja roll
Uued kummid seavad vormelipiloodid kitsastel radadel ohtu
autospordi-vaatleja
Vormel 1 MM-võistluste avalöök Melbourne’is kujunes hooaja algusele omaseks tehnika viperuste tõttu lõpetas sõidu vaid kaheksa pilooti. Autod on veel “toored”. Talvistel testisõitudel võib proovida kõikvõimalikke seadistusi, tegelikke võistluskoormusi jäljendada pole võimalik. Üle nelja kuu on painetest priid olnud ka piloodid.
Kuigi 1998. aasta lõpuks suutis Ferrari kahandada McLareni ülekaalu minimaalseks, kujunes Briti tiimi talvine töö taas tulemusrikkamaks. Kvalifikatsioonisõitudes esines McLaren isegi võimukamalt kui mullu, kuid ideaalselt ei klappinud kõik ka maailmameistritel. Võistlusel ütlesid nii Mika Häkkineni kui David Coulthardi autod üles juba mõneteistkümne ringi järel.
Ferrari õlgadellasub taak
Austraaliasse sõidu eel mõeldi McLarenis tõsiselt: ehk peaks Melbourne’is rajale veeretama hoopis eelmise hooaja autod? Ilmselt polnud tiimi insenerid uute vormelite töökindluses veendunud. Lõpuks otsustati ikkagi katsetada ja nüüd saab vähemalt avastatud vigadest õppust võtta.
McLarenite suur ülekaal kvalifikatsioonis üllatas kogu vormelimaailma. Ferrari ning Michael Schumacheri õlgadel lasub raske taakedu (loe: MM-tiitlit) ei saavutatud mullu, nüüdki on põhikonkurent eest läinud.
Pinget võis hoomata nii Michael Schumacheri ebaõnnestunud stardis, katkisõidetud rehvis kui tiimi peataolekus pärast sakslase boksipööramist. Vaid Eddie Irvine suutis säilitada külma rahu: sõitis oma sõitu ja võitis esimest korda elus GP-etapi.
Tahaks väga teada, mis juhtub Ferraris siis, kui ebaõnn Schumacherit ka järgmistel osavõistlustel jälitab. Teatavasti on Irvine palgatud tiimi teiseks sõitjaks, tema ülesanne on kahekordset maailmameistrit aidata.
Kui nüüd tekiks vaid Irvine’il võimalus heidelda MM-tiitlile, kas vahetuksid siis rollid Schumacheriga? Igas teises tiimis ilmselt nii juhtukski. Kuid vaevalt suur Schumi lepiks veekandja osaga. Ja kas sakslasest äss vääriks sel juhul 35 miljoni dollarilist aastapalka?
Jordan astub rivaalide kannale
Nädalavahetus Austraalias möödus suuremate viperusteta vaid Jordani tiimile. Autod töötasid nii vabatreeningutel, ajasõitudes kui võistlusel tõrgeteta. Heinz-Harald Frentzen finieeris teisena, Damon Hillgi ei jäänud raja äärde omal süül.
Mullu saavutas Jordan Belgias esimese etapivõidu, seega peaksid lähimad konkurentid Williams, Benetton ja BAR aga miks mitte ka McLaren ja Ferrari ohtu haistma.
Üllatas Stewarti võistkond. Treeningutel näidati väga häid aegu, kvalifikatsioonis sai Rubens Barrichello neljanda koha. Ning ühtäkki ütlesid stardirivis üles mõlema auto mootorid. Barrichello etteaste andis siiski märku, et kui saavutatakse vormelite töökindlus, võivad Stewarti mehed mõndagi korda saata.
Austraalia etapp pani taas rääkima võidusõidu ohutusest. Uutel, kõvema seguga ja nelja soonega rehvidel on pidamine palju tagasihoidlikum kui seni kasutatud kummidel. FIA tahtis sel moel vähendada kiirusi kurvides ja anda enam võimalusi möödasõitudeks.
Tulemuseks olid rohked rajalt väljasõidud, väiksemagi eksimuse korral kaotas piloot auto üle kontrolli. Melbourne’is on laiad ohutusalad. Aga mis juhtub radadel, kus piirded on trassile lähemal? Või näiteks Monacos, betoonseinte vahel?
Järgmise etapini jääb viis nädalat, autode töökindluse tõstmisel jõuab selle ajaga mõndagi korda saata.
