Mikk Pahapill: naudin, kui end ribadeks pingutan


Pekingi olümpial üheteistkümnenda koha saanud kümnevõistleja Mikk Pahapill tahab paari aastaga tõusta tiitlivõistlustel medalinõudlejate hulka.

•• Saad üle mitme aasta sügisel himuga harjutada, sest vigastused enam ei vaeva. Mis see sportlasele annab? Pikk vigastuseperiood, mille läbisin, oli kasulik. Igaühel on vaja raskeid aegu üle elada, see õpetas mindki. Nüüd kaifin! Isegi kui kehv on, siis kaifin.

•• Missugune on Remigija Nazaroviene treeningute ülesehitamisel – alalhoidlik või kompab sportlase valuläve, kui palju ta kannatab pingutada? Remigija ei katseta ega proovi iga päev midagi uut. Ülesanne on teha päevast päeva oma tööd korralikult. Ei saa ju oodata, et äkki tuleb midagi head! Kui harjutused on ette nähtud, tuleb neid teha maksimaalselt. Kui tuleb harjutada kolmveerandi jõuga, siis ka harjutad nii.

•• Missugune oli ettevalmistava perioodi kõige vingem treening? Treeningud olid nagu ikka, jooksime palju. Mõnikord suutsin end treeningu lõpuks nii ribadeks pingutada, et isegi järgmisel päeval oli kehv olla. Kas sind kannustab uus olümpiatsükkel, mis peaks lõppema nelja aasta pärast Londonis võimsa rekordiga, või liigud aasta kaupa? Kindlasti on silme ees kaugem eesmärk. Kuid suure eesmärgi poole püüeldes tuleb enne kätte saada väiksemad. Praegu on peamine, et suudaksin ühe hooaja korralikult treenida ja areneda. Torino sise-EM oleks vahepeatus. Nelja aasta pärast on tähtis etteaste, millele võib mõelda, aga mitte väga konkreetselt.

•• Milles tahad olla järgmisel aastal parem? Püüan saada mitmevõistlejale vajalikku üldkehalist sitkust, mille all mõtlen lihaste tugevust, mitte massi. Vaeva pean kindlasti nägema ka tehnika parandamisel ja tegelema aladega, mille tulemused kõikusid. Püüan võtta igal alal maksimumi ja hoolsalt treenida, imet ootama ei saa jääda.

•• Pidid üle aasta taluma teadmatust, kas üldse saad jala terveks. Kui palju mõjutas ebamäärane seis su sportlaseloomust? Valu tundsin ikka, aga see mind ei häirinud. Pigem häiris, et kui nädal aega olid valuga harjutanud, ei saanud lõpuks enam midagi teha. Kui pärast operatsiooni hakkasin taas jooksma, vaat siis tundsin valu!

•• Kas tundsid ka mingit kohustust, näiteks treeneri ees, et tingimata olümpiale jõuda? Kohustust mitte. Liikusime sinna koos. Teadsime, missugune on mu vorm ja võimalus olümpianormi täita. Ratingeni võistlema minek oli küllaltki utoopiline, aga ikkagi läksime. Mul polnud midagi kaotada. Ma ei läinud ju olümpiale favoriidina. Pigem lõin endale pingeid kahtlustega, polnud ju nii kaua võistelnud. See, et suutsin end pärast nulli saamist täielikult motiveerida, rõõmustas kõige rohkem.

•• Kolm nädalat hiljem täitsidki Rakveres 8117 punktiga olümpianormi. Kas üllatasid ennast? Tundus, et rohkem üllatasin teisi. Aga kehaliselt oli kõige raskem olümpia (Pahapill kogus 8178). Olin juba Eesti meistrivõistlustel täiesti tühi, aga seal seda enam. Kuid korraldus oli super, ilm suurepärane, vihma ei pannud tähelegi. Kui oled nii palju olümpiast unistanud, siis saad sinna ja korraldus on hea, jääb see kogu eluks meelde. •

• Millal süttis sinus mitmevõistluse säde? Juba koolipoisina „TV 10 olüm­pia­stardi” võistlustel osaledes, aga seal ma ei pürginud kõrgele. Siis mängisime Kilingi Nõmmel poistega aktiivselt korvpalli, see arendas koordinatsiooni, pakkus emotsioone.

•• Su isa Enri Pahapill kogus üle 7300 punkti. Kui palju tema sind mõjutas? Isa suunas mind siis, kui olin väike. Pärast harjutasin eri treenerite käe all. Siis astusin spordigümnaasiumi, mis minu õpingute ajal muutus Audenteseks. Käisin juunioride MM-il Jamaical. Kuld võideti 7500 punktiga, ma kogusin üle 7100.

•• Pärast Audentest ei liikunud sa just kiiresti edasi. Mis juhtus? Talvel tegin seitsmevõistluses re­kordi, siis läksin sõjaväkke ja 2003. aastal enam tulemust ei parandanud. 2004. aastal harjutasin Andrei Nazarovi juhendamisel hoolega, aga see ei kajastunud veel tulemuses. Kui palju treenid, ei kao see kuhugi. 2005. aastal tuligi arenguhüpe (8149).

•• Kas vajad motivatsiooni hoidmiseks tuge? Pead uskuma treenerit ja tema plaani. Ja kõvasti tahtma. Põhiasjad, nagu ikka. Loomulik. Kui mõtled, kas täna teha või mitte, ei tule head. Midagi tuleb, aga mitte seda, mis võiks. See „midagi“ mind ei rahulda.

Loe veel

•• Kui palju tahad järgmisel suvel koguda? Kindlasti tahaks teha isikliku rekordi. Tahaks üksikaladel näidata stabiilseid tulemusi ja ennast rohkem realiseerida. Kui seda suudan, tuleb kindlasti ka parem summa.

•• Kui palju on sul veel kiirusevaru? Olen jooksnud 10,95. Usun, et suudan kiiremaks saada. Ideaalse vormi ja suurepäraste ilmaoludega võib joosta väga hea aja. 2006. aastal hüppasin 7.81 kaugust, see tuli veidi ootamatultki.

 •• Kui kõrgele tahad tõsta keskmise nivoo? Sel aastal oli kahe võistluse keskmine summa 8150. Järgmisel aastal peaks olema see sada punkti rohkem. Vajan korralikku vundamenti, sealt on võimalik kõrgemale tõusta.

 •• Mis summaga rehkendad? Minu üksikalade rekordite kogusumma 8663 ja kümnevõistluse tipptulemuse 8178 vahe on ligi 500 punkti. 400 on tavaline, 300 on juba hästi. Kui rekordite summa on 8600 ja 8700 kanti, peaks koguma 8200 kuni 8300 punkti. Et rohkem saada, tuleks võimeid parandada.

•• Medali saamiseks tuleks koguda vähemalt 8500. Kas selleks kulub kaks hooaega? Umbes nii, liigun samm-sammult.

Eluloolist

Mikk Pahapill, mitmevõistleja

Sündinud 18. juulil 1983 Pikkus 196 cm, kaal 93 kg Tippsummad: 2005. aastal 8149 (Bydgoszcz) ja 8003 (Helsingi MM, 10. koht); 2006. aastal 8002 (Götzis); 2008. aastal 8117 (Rakveres) ja 8178 (Pekingi olümpial). Isiklikud rekordid: 100 m 10,95, kaugushüpe 7.81, kuulitõuge 15.38, kõrgushüpe 2.15, 400 m 50,62, 110 m tj 14,34, kettaheide 49.35, teivashüpe 5.05, odavise 67.07, 1500 m 4.40,51.

Ergas vaim

Õppimine ei lase ajul kärbuda

Mikk Pahapill astus sügisel uuesti Tallinna tehnikaülikooli, kus õpib tsiviilehitust. „Mul pole pidevat õpikoormust. Õpin siis, kui mul on võimalik. Mitmevõistleja on pärast kurnavaid treeninguid vahel nagu poolsurnu, siis lihtsalt ei jõua. Gerd Kanter on ka kogu aeg õppinud. Sa pead oma mõtetele peale spordi muudki toitu andma, et kõik ühte kohta kinni ei jookseks.” Pahapillile pakub suuremat huvi arhitektuur. „Mulle ei meel­di modernism, Rubiku kuu­bikud. Rotermanni kvartalis üllatas ideede realiseerimine. Võeti riske ja tehti ära! Üks maja võib olla nagu UFO, aga kui see sobib teistega kokku, tekib kogumõju.”

Arvamus

Remigija Nazaroviene, treener

Pahapill tegi treenerile kingituse

Kaks aastat olid Pahapilli arengus otsustavad, Mikk karastus kõvasti. On ikka väga raske treenida, kui sa ei saa üldse joosta. Mäletan, kuidas pidin pärast operatsiooni oma vormi parandama. Teised sörkisid, aga sa vaatasid eemalt! Sellist olukorda talub pikka aega ainult sportlane, kes tunneb treenimisest rahuldusest. Mikk kogus endasse rohkesti energiat, tahtis nii väga võistelda ja olümpial avanes tal võimalus end teostada. Olen väga rõõmus. See oli ka väike kingitus Eesti spordile, sest kümnevõistlus on teile sama tähtis kui Leedule korvpall.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare