Miks mädaõunu korvist välja ei visata?

Narva Transi kihlveoskandaal on juba aastaid pinna all käärinud – kui kavalat petturit ei saa seadusega karistada, võib ta ju ometi klubist minema lüüa.

Aasta on 2007. Saksa miljonilise tiraažiga nädalaajakiri der Spiegel, kvaliteetajakirjanduse lipulaev, avaldab artikli Euroopa jalgpallis vohavast vähkkasvajast: kihlveopettustest ja kokkuleppemängudest. Artikli aluseks on Euroopa jalgpalliliidu UEFA ma­hukas uurimus Euroopa Liidu politseiameti Europoli jaoks, mis kirjeldab levivaid kihlveoskeeme ja erinevaid juhtumeid. Artiklis kirjeldatakse väheseid üksikjuhtumeid. Üks neist on aga 2007. aasta Intertoto karikasarja mäng TVMK ja Soome klubi Es­poo Honka vahel – meiegi ajakirjanduses kurikuulsust kogunud matš, mis tõi TVMK kaotusele panustanud petturitele väidetavalt sisse 3,4 miljonit eurot. Artiklis seisab ka selline lause: „Teisegi Eesti klubi, JK Trans Narva mängutulemust on kahtluste järgi manipuleeritud.

Eestlased kaotasid juulis (2007. aastal – toim) 0:6 Rootsi klubile Helsingborgs, kuid ka veel 25. mänguminutil, kui seis oli ikka veel väravateta viigis, käis kihlveokontorites elav panustamine Transi vähemalt kolmeväravalisele kaotusele. Panustajate arvatav võit küündis vähemalt 1,5 miljoni euroni.” 1,5 miljonit eurot on rohkem kui 23 miljonit krooni. See on mõtlemapanev summa. Vähemalt sama mõtlemapanev on tõsiasi, et kuskil Europoli kabinetis on toimik, mille kaanel seisab Narva Transi nimi. Need on kindlasti sellised tõsiasjad, mis peaks jalgpalliametnike ja klubi juhtide peas tulukese põlema süütama. Nii et sellest ei saa juttugi olla, et kahtlused kihlveoäris tulevad välguna selgest taevast – tohoo pele, UEFA-l on dokument, Europol uurib, rääkimata miljonitest inimestest, kes lugesid Spiegelit!

Klubi maine ei loe?

Usun, et Transi juthkonnale ei tule selline süüdistus kindlasti üllatusena. Küsimus on aga selles, miks pole asja karmilt käsile võetud. Ei saa kedagi süüdi mõista, kui pole vettpidavaid tõendeid – lapselegi selge. Kuid me ei räägigi siin otsesest süüdi mõistmisest, seadusesilma poolt määratud karistustest. Me räägime määritud nimedest – tegelinskitest, keda jalgpallimaailmas on aastaid kahtlustatud hämarates tegudes. Kas neid on ikka ilmtingimata vaja palgalehele võtta? Muudel elualadel võidakse tööotsijale ära öelda isegi mõne kelmikas-siivutu kommentaari pärast populaarsetel suhtlussaitidel, kuid tüübid, kelle nimetamisel jalgpalli siseringis juba aastaid kulmu kergitatakse, mängivad südamerahuga edasi. Paratamatult peab küsima: miks? Kas klubi maine ei maksa mi­dagi? Puhtaid pallureid peaks ju veel ometi leiduma, ei usu, et siinsed jalgpallinoored on läbinisti mädad õunad.

Tõsi, ehk pole nad palluritena nii „head ja kogenud” kui need määritud tegelased – kuid kui niikuinii kaotada, siis kas poleks klubi maine seisukohalt parem seda teha ausalt kui pettusega? Vägisi tekib mulje, nagu oleks selline räpane mäng kooskõlas klubi enese huviga..., kuid seda, teadagi, ei saa nimetada millekski muuks kui ajakirjaniku uitmõtteks. Mäletame, et poolteist aastat tagasi tegutses jalgpalliliit äärmiselt otsustavalt TVMK patukottide karistamisel – kahe ja kolme aasta pikkused mängukeelud toonastele kihlveopettustes kahtlustatavatele Vladislav Gussevile ja Artur Ossipovile mõjusid karmilt, kuid olid kahtlemata vajalikud. Kindlasti annab ka sel korral pättidele mõõta paraja mõõdupuuga. Saksamaal ja Itaalias pan­di selliseid tegelased 2005. ja 2006. aastal lausa vangi, rääkimata trahvidest, keeldudest ja karistustest klubidele. On viima­ne aeg, et väikses Eestis, kus kõik tunnevad kõiki ja seetõttu on kindlasti üsna hästi teada, kes on mäda õun ja kes puhas, tõmmataks silmus petturite ringi ümber nii kõvasti kokku, et neil kaoks tükiks ajaks isu kihla vedada.