Aastast 2000 astus riiklike Tallinna spordiinternaatkooli ja Eesti spordigümnaasiumi asemele erakapitalil tegutsev Audentese spordigümnaasium. Audenteski on teinud olulisi investeeringuid staadioni, saalide, tennisehalli ja ujula arendamisel, sealtki on kasvanud olümpiasportlasi.

Ent lisaks oli Audenteses oma lasketiir ja laskmise treeningrühm, mida pikki aastaid vedas treener Ranno Krusta. Praegu on tiirus vaikne: Krusta ei ole juba üle aasta Audentese treener, laskurite ettevalmistamine on sisuliselt lõpetatud.

Õnneks on kaitsejõud Audentese tiiru haldamise enda kätte võtnud, mis on päris hea lahendus punnseisule, kus Audentese kooliperes polnud enam piisavalt laskehuvilisi õpilasi, kelle pärast tiiru käigus hoida. Nüüd näeb tiirus kaitsevärvi mundrites sõjaväelasi, kes kasutavad olemasolevat infrastruktuuri ohvitseride laskmisoskuse parandamiseks. Tiiru haldaja vahetus on näha ka lasketiiru seadmete seisundis. Märgialuste pisikeste augukobarate kõrval on näha palju suuremaid auke, mis on kaugel mis tahes märgist. Ometi on asjade selline jätk palju parem kui lasketiiru täielik sulgemine.

Valitsevat olukorda hinnates tuleb tõdeda, et Eesti laskespordi arengusse on aastate jooksul tekkinud süvenev mõra, julgeksin isegi öelda, tühimik. Varem riigi või spordiorganisatsioonide rahastatud rajatised ja tehnika on amortiseerunud ning paljud tiirud on ammu suletud. Kui Eesti laskurliidu kalendrit vaadata, leiame sealt endiselt palju võistlusi. Paraku rahvusvahelisi võistlusi Eestis ei peeta, sest pole sobivat kohta. Olümpiaaladel laskurina tippu jõudmiseks ja seal püsimiseks on vaja head varustust ja heal tehnilisel tasemel lasketiirude võrku.

Pinnas uuendusteks

Eestis on headel aastatel müüdud üle 7000 õhupüssi aastas. Õhupüssi kaliibriga 4.5 mm võib osta iga 18-aastane kodanik. Eesti kodudes on seega kümneid tuhandeid täiesti erineva taseme ja otstarbega õhkrelvi. Samas aga pole organisatsiooni, kes  korraldaks õhkrelvaomanike olemist või õpetaks relvi turvaliselt ja ümbruskonnale ohutult kasutama. Ja see pole hea.

29 riigis üle maailma on loodud Field Targeti assotsiatsioonid, kes koondavad enda alla klubisid, mille liikmed harrastavad õhupüssidega laskmist peamiselt looduses. Enamasti lastakse õhupüssidega, mille suudmekiirus on 240 m/s, ulukite metallist siluettide pihta, mis asuvad laskurist kümne kuni 50 m kaugusel. Tegemist on jahi imitatsiooniga, ka Eestis ostetakse 90% õhupüsse selleks, et nendega jahti pidada.

Eesmärgiga reguleerida suhteid Eesti klubide ja maailma föderatsiooni WFTF vahel asutasid kohalikud FT klubid 2010. aasta lõpus Eesti Rahvusliku Field Target Assotsiatsiooni ehk ENFTA. See andis võimaluse osaleda WFTF-i egiidi all toimuval MM-il. Ühinemine WFTF-ga tõi Eesti assotsiatsioonile kaasa kohustuse korraldada MM ka Eestis.

Field-Targeti (FT) laskmine on üle 30 aasta tagasi inglise jahimeeste käima tõmmatud sportlik laskmine õhkrelvadest välistingimustes. FT võistlusreeglid on äärmiselt lihtsad. Just lihtsus ja vahendite ning võimaluste kerge kättesaadavus on lubanud spordialal kümnetes riikides järjest kasvada. Nii saab see ilmselt olema ka Eestis.

Riigilipp varrukale

On täiesti selge, et eraettevõtted ei ole võimelised lähemal ajal Eestis uusi lasketiire ehitama ega halduskulusid välja kannatama. Rahvusvahelisel tasemel laskekompleksi ehitamine ja haldamine on jõukohane suurematele omavalitsustele või riigile. Tendents näitab, et olümpialaskmisaladele vajalik infrastruktuur hävineb ja tipus püsimiseks vajalikud relvad vananevad. Kui ettevalmistatud laskureid enam pole, ei ole vajadust ka lasketiirude järele. Just nii läks Audentese lasketiiruga. Kahju, kui kohalikud omavalitsused, haridussüsteem või kultuurkapital ei leia võimalust olümpiaaladel edukaks laskmiseks vajaliku infrastruktuuri arendamist toetada. Sellisel puhul valmistatakse Eesti laskmise tuleviku tipud ette meie metsade ja põldude viljakal pinnal.

Kümned tuhanded müüdud õhupüssid näitavad, et huvi laskmise vastu on noorte seas endiselt olemas. Kas Eesti õhupüssilaskurite tulevik ongi suures osas Inglismaa jahimeeste poolt välja käidud lahenduses? Kas uued tipud tulevad nende ringist, kes omamata võimalust lasketiiru minna, kogunevad oma lihtsate õhkrelvadega suvisel ajal põllule Field Targetit laskma?

Kas tuleviku tipud tulevad nende laskurite hulgast, kes oma isikliku ja sponsorite annetatud raha eest on praegu nõus korraldama Eestis rahvusvahelisi võistlusi, seal ise ka edukalt laskma. Ei maksa kahelda, et kõik nad on valmis uhkelt oma varrukal kandma Eesti riigilipuga embleemi.