Minu Andrus
Karjääri lõpetamisest teatanud Andrus Veerpalu sportlastee kajastamine on mulle ajakirjanikuna väga palju andnud ja mind tohutult õpetanud. Andrus, AV või siis Andu – heal inimesel on ikka palju nimesid! – on sportlane, keda olen alates 1993. aastast, kui ajakirjandusse sukeldusin, ülekaalukalt kõige enam intervjueerinud. Oleme rääkinud sadu kordi nii näost näkku kui ka telefonitsi, oleme elanud reisidel samades hotellides ning sõitnud piiritagustesse võistluspaikadesse ja sealt ära ühes lennukis või bussis.
Mul on olnud erakordne võimalus näha eriti lähedalt Eesti läbi aegade suurima sportlase tähelendu, tema tõusu taasiseseisvunud noore riigi keerulistest oludest kõigi kaasmaalaste südametesse. Ma nägin, kuidas sündis legend! Lootsin kuni esmaspäeva õhtuni, et saan 1. märtsil, kui Oslos jagatakse 15 km klassikasõidu medaleid, kajastada igiliikuri viimast individuaalset etteastet maailmameistrivõistlustel. Esmaspäeva õhtul Mati Alaverile helistades sai mulle paraku selgeks, et Andrust me Oslos ei näe. Siis hakkasin lootma, et saame Andruse suurest spordist ära saata vähemalt mõnel väiksemal kevadisel võistlusel. Paraku ei täitunud seegi soov.
Tunnen hinges tohutu suurt tühjust, sest olin täiesti veendunud, et Andrus võidab Holmenkolleni raskel rajal medali! Ja ma tahtnuks seda lugu kirjutada tuleval teisipäeval, aga pean seda tegema nüüd.
„No okei siis…“
Milline inimene siis Andrus oli ja on?
Olen juba aastaid veendumisel, et Andruse intervjueerimine sobiks igale algajale ajakirjanikule kondiprooviks nagu talutööd proovinud rätsepmeister Jorh Adniel Kiirele põllu puhastamine kividest. Kui reporterihakatised suudavad teda küsimustega piinates piisavalt pika ja tuumaka usutluse välja peilida, võib neid alles hakata ajakirjanikeks nimetama. Kui mitte, pühendugu elus muudele väljakutsetele!
Andruse intervjueerimine eeldas alati kannatust. Küsimuste tulistamine justkui kuulipildujast ei toonud tavaliselt head tulemust ja võis Andruse krampi viia – ta on pikaldase mõtlemise ja ütlemisega. Andruse jutule vahele segamine ei mõjunud samuti hästi – suurmeistri paljutõotavalt alanud jutulõng kippus seepeale vahel sassi minema. Esimestel tippspordis veedetud aastatel oli muidugi alati tõsine tegu, et Andruselt üldse mõni sõna suust välja pigistada, aga hiljem, meedia pideva tähelepanuga harjudes, õppis ta ajakirjanikega hakkama saama. Andrus ei põgenenud Kristina Šmigun-Vähi kombel nende eest kunagi, vaid oli alati valmis rääkima. Kui ta ei saanud telefonikõnele vastata, helistas ta neile ajakirjanikele, keda hästi tundis, viisakalt tagasi. 2009. aasta jaanuarist Andruse isikliku hooldemehena tegutsenud Margo Pullesel on tuline õigus – kõik need tiitlivõistluste medalid ja muud suured võidud ei muutnud Andrust karvavõrdki upsakamaks või tähtsamaks. Ta jäi kogu aeg lihtsaks ja siiraks vähese jutuga meheks.
Et asjad on nii halvad, et terviseprobleemid hakkavad purustama tema unistusi, reetis Andruse käitumine kogu viimase nädala jooksul. Alates eelmise nädala teisipäevast ei vastanud Andrus enam mu telefonikõnedele. Ei vastanud ka tema abikaasa Angela. See oli ilmselge märk, et Andrus elas viirushaiguse küüsi jäämist ja taas tunda andnud kroonilisi probleeme põlvedega väga valusalt üle. Varem, näiteks oma „rahvuslikke” põlvi maailma eri paigus ravides, oli ta alati olnud telefonitsi kättesaadav.
Andrus ägestus intervjuusid andes vaid paar korda. Üks ägestumine oli 2008. aasta veebruaris Otepää MK-etapi ajal, kus ta sai pärast põlvejamade tõttu vahele jäänud hooaega 15 km klassikasõidus neljanda koha ning Jaak Mae oli teine. Kuna enne seda oli meedia Eesti suusamehi kõvasti kritiseerinud, siis Andrus plahvatas vihaselt: „Päästame end lõpuks ära! Muidu oleks meid siia vesisesse lumme tambitud!” Ei jäänud kahtlust, et kriitika oli tal harja punaseks ajanud.
1995. aastal, pärast Andruse ebaõnnestunud esinemist Thunder Bay MM-il soovitasin tal suusatamine sinnapaika jätta, sest ei näinud temas piisavalt potentsiaali tõusta maailma tippu. Aga Andrus ei pidanud kunagi minu peale avalikult kauna ega meenutanud seda ajalehes ilmunud soperdist kordagi. Olgem ausad – ta andis mulle oma võitudega ju piisavalt kõvasti vastu lõugu. Ja ka valusasti vastu näppe, mis kunagise totra mõttearenduse arvutiklaviatuuril lehelooks olid vorminud.
Andrus ei olnud kunagi oma jutus liialdaja. Aastatega sai ära õpitud, mida tähendas Andruse huultelt vaiksel häälel kostnud „Üsna hea”, kui temalt sportliku vormi kohta küsisin. Sellega mõtles ta tegelikult väga head seisundit, aga ei tõtanud nii paljude endast nooremate koondisekaaslaste kombel kuulutama. Sama tagasihoidlikuks jäi ta kõigis muudeski hinnangutes. Omaette Andruse firmamärk oli ka ütlus „No okei siis…”, kui ta kibeles väsinuna võistlusjärgseid intervjuusid lõpetama, et minna pesema ja riideid vahetama. Andes ajakirjanikele oma etteaste kohta nii-öelda kohustuslikud kommentaarid ära, hakkas Andrus silmaga nähtavalt nihelema, vedas näole kerge muige ning poetaski vaikselt: „No okei siis…“ Ja kui Andrus ei tahtnud millestki rääkida, siis ta ka ei rääkinud – ümber veenda polnud teda võimalik.
Visaduse võrdkuju
Andrus ei kurtnud mitte kunagi, et ei jaksa enam või tervis teeb muret. Imetlen tema visadust ja tahtejõudu pärast Torino olümpiat, kui põlved hakkasid eriti jõuliselt märku andma, et stopp nüüd, piir on ette tulemas. Vanameister võitles valuga, aga tegi sporti edasi. Andrus oli kogu karjääri vältel ideaalsportlase musternäide – pole iial kuulnud, et ta oleks kunagi end purju joonud või muid tempe teinud. Kui rääkida tema pahedest, siis peale liiklushuligaansuste ehk lubatust kiirema autosõidu mulle midagi muud ei meenugi.
Ma imetlen ka Andruse naist Angelat, kel on tulnud tegeleda viie lapse kasvatamisega, kui parafraseerida Alaveri. Angela on suurepäraselt hoolitsenud nii nelja järeltulija kui ka oma mehe eest, sest Andrusel ei jäänud peale spordi muuks eriti aega. Kui Andrus parajasti ei treeninudki, pidi ta tegema eriharjutusi valutavatele ihuliikmetele või oli rakkes muude spordiga seotud kohustustega. Angela müttas selles peres vapralt kõigi koduste tööde ja muu säärasega.
Andrus, ma loodan sind tulevikuski veel palju kordi intervjueerida! Kuigi ma arvan sind hästi tundvat, siis tegelikult on meil ju ka väga palju jutte rääkimata.
Samast sarjast on samalt autorilt ilmunud heietus „Minu Kristina“ (5.07.2010) ja ilmselt pärast Oslo MM-i ilmub sarnases võtmes kirjutatult ka „Minu Jaak“.
