Mitu kergejõustikuala veereb allamäge
Eesti kergejõustiklased on 2000. aasta Sydney olümpiamängudest alates igal tiitlivõistlusel poodiumile tõusnud. Rõõmsalt aetakse sõrmega medalitabelis järge ja leitakse, et olemegi maailma parimate hulgas. Paraku on osa alade tase sootuks mandunud ja nii meeste kui ka naiste koondis tervikuna maadleb Euroopa karikavõistlustel mudaliigas.
Tühi meeste vasararing
Kui kettaheites puhkeb tänavu Karksi-Nuia vägilaste Märt Israeli ja Margus Hundi vahel äge heitlus kolmanda Osaka MM-i pääsme pärast, siis vasaraheite MM-i B-norm 74 meetrit on eestlastele kaunis unenägu. Mullu troonis kohaliku edetabeli eesotsas 31-aastane Martti Merila 60.41-ga.
Olukord võiks olla märksa roosilisem, kui Israel ja Hunt poleks Aleksander Tammerti ja Gerd Kanteri järgi joondudes eelistanud ketta lennutamist vasara pildumisele.
Jässakas ja mitte ülearu pikk Israel heitis vasarat eritreeninguta 61 meetrit. Tema esimene treener Rein Ahun on veendunud, et vasaraheide sobinuks õpilasele paremini. “See ala ei meeldinud talle,” lausus juhendaja.
“Vasaraheites pole peaaegu üldse võistlusi. Ja kui ongi, siis kuskil tagavaraväljakul,” ütleb USA-s õppiv Israel.
Mullu kettaheites ja kuulitõukes juunioride maailmameistriks tulnud Hundil nähakse suuri eeldusi ka vasaraheiteks. “Ta oleks ka vasaraheites kõrgest klassist tegija,” lausub nimekas vasaratreener Toivo Ruut.
Tööd tuleb teha noortega, kes on võtta. Audentese spordikoolis töötav Ruut ei kurda: kahe nädala eest kuuekilose vasaraga rekordi 62 meetrini nihutanud 18-aastasel Indrek Masingul ja eakaaslasel Mart Olmanil jätkub arenguvaru.
“Kunagi oli mul mitu üle 70 meetri meest, ehk tulevad neist kah. Tänavu on sihikul juunioride EM-i norm 65 meetrit,” märgib Ruut.
Vasaraheitjate murelaps on heitestaadioni puudumine. Ruut käis varem õpilastega harjutamas Tallinna tehnikaülikooli staadionil, millele pannakse tehismurukatte ja raudmunakeerutajad lüüakse sealt minema. Lasnamäel valmib heiteväljak, kuid Nõmme lastele ei paku see pika vahemaa tõttu palju lohutust.
Jõgevamaa Contras noori vasarapoisse utsitava Hendrik Lindepuu unistus ei piirdu aga ainult kohaga, kus saaks soojal ajal segamatult heita. “Heita tuleks aasta ringi. Soomes on heiteringil elektroodid all ja see püsib talvelgi kuiv. Meil küünib üks juunior üle 60 meetri, Soomes on neid 12,” toob Lindepuu kõneka näite.
Naised kardavad kuuli?
Kui naiste vasaraheites pürgib tippu Ukrainas harjutav Maris Rõngelep ning odaviskes ründavad tiitlivõistluste normi Moonika Aava ja Jana Trakmann, siis kuulitõuke ja kettaheite on Eesti eevatütred peaaegu täielikult hüljanud.
On ainult Eha Rünne – 43-aastane hobikorras heitja, kes tänavu jäi 24 aasta jooksul esimest korda ilma kuulitõuke sisemeistritiitlist. Kunagi heitis Rünne ketast üle 63 meetri, nüüd jaksab ta ligi kümme meetrit vähem. Ometi edestas ta mulluses hooaja edetabelis järgmist 11 meetriga!
“Suurt kasvu tüdrukuid on Eestis küll, aga pigem tahetakse olla kehv seitsmevõistleja kui hea heitja,” osutab Rünne ala mõõna peapõhjusele – kehv maine steriilses beibeühiskonnas. “Ma ei ole näinud tüdrukut, kes ütleb: “Tahan saada kettaheitjaks.””
Ka kergejõustikukoondise heitjate vanemtreener Ants Kiisa nõustub, et naised on ära hirmutatud. “Arvatakse, et heitjad on koledad ja paksud. Aga naiste heitevahendid on kerged ning nõuavad rohkem kiirust,” üritab Kiisa eksiarvamust kummutada.
Talvisest kaotusest treenimisindu saanud Rünne toob teisigi heitealade ebapopulaarsuse põhjuseid: pole heiteväljakuid ja treenereid, suurte lastegruppide moodustamist sundiv pearahasüsteem ei soosi heiteid, sest hulk lapsi ei saa sooritusi samaaegselt teha.
Talvel kuuliringis Rünnele esmakordselt tuule alla teinud 23-aastane Anu Teesaar, kes varem tegeles peamiselt mitmevõistlusega, keskendub tänavu vaid heidetele. Kettaheites juhendab teda lisaks Enn Roosile ka Gerd Kanteri endine treener Uno Ojand.
“Ketast olen heitnud paigalt 41 meetrit. Loodan hooga jõuda 50 meetrini, kuulitõuge jääb ilmselt kõrvalalaks,” ütleb Teesaar, endal väikse kõhkluse noot veel hääles.
Kiisa on veendunud, et kuulitõuke eritreeninguta ligi 15 meetrini jõudnud Teesaarele ei tohiks 16–17 meetrit raskusi valmistada, tuleks vaid küsida asjatundjate nõu.
Kuni Teesaar veel kõhkleb ja kujuneb, jätkab iginoor “kepsakas” Rünne oma 62-le Eesti meistri tiilile lisa hankimist.
Kas alaliit kiusab kiirkäijaid?
Käimine, kus Bruno Junk tõi Eestile olümpiapronksi nii 1952. aastal kui ka 1956. aastal, on nii vaeses seisus, et tihti tekib meistrivõistlustel raskusi medalikomplekti väljajagamisega.
Margus Luik ja Lauri Lelumees said mullu käimise MK-võistlustel 20 km distantsil 115 startinu hulgas vastavalt 87. ja 89. koha. Parim juunior Ragle Raudsepp sai 42. koha ja edestas kuut konkurenti.
“Keegi ei toeta meid! Eestis pole käimist kunagi eriti soositud, kuigi mitmevõistluse järel on käimine tulemuste järgi meie teine kergejõustikuala,” heidab Haapsalus raskusi trotsides kiirkäijaid koolitav Endel Susi kergejõustikuliidule ette osavõtmatust.
“Käimises pole koostatud isegi kõigi aegade edetabelit. Käimine on pandud kestvusalade alla, mille vanemtreener on Enn Sellik. Sellik on aga öelnud, et ei tunne käimist ega tahagi sellest midagi teada,” puistab Susi hinge.
Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak Susi väidetega ei nõustu. “Pärast Bruno Junki on ala olnud aastakümneid mandunud. Toetuse saamiseks pole tase piisavalt kõrge. Statistikat oleme hakanud jõudumööda sisse lööma,” selgitab ta.
Päris eemale pole käimist alaliidu pudrukausist kunagi tõugatud. Näiteks tänavu said kiirkõndijad 30 000 krooni treeningulaagriraha.
Sellik peab Susi süüdistusi tühikargamiseks. “Kui sportlased edestavad maailmakarikavõistlustel kolme inimest, siis millest me räägime?” küsib Sellik Susilt.
Ent jäärapäist Susi need argumendid ei veena. “Meie treeningud kestavad ligi viis tundi, tegemist on väga tõsiste harjutajatega!” tõrjub ta väite, et puuduvad tippu pürgivad noored.
Käimisele tähelepanu tõmbamiseks üritab Susi korraldada 1998. aastast Eesti koondise nimele kuuluva Guinnessi rekordi ründamist. Nimelt käis toona 100 inimest ühe kilomeetri, aega kulus 8 tundi ja 45 minutit.
Tiirelda pool tundi ovaalil
Kui jätta 37-aastane maratoonar Pavel Loskutov kõrvale, pole Eesti pikamaajooksu olemaski. Meeste 10 000 m esinumber, 32-aastane Margus Pirksaar mahuks küll mulluses maailma edetabelis 14. reale, kuid seda naiste arvestuses.
Naiste pikamaajooksu seis on veelgi nirum: mulluse 10 000 m edetabeli moodustab üksinda Olga Andrejeva, kes läbis 25 staadioniringi ligi 38 minutiga.
“1500 meetrist pikemaid distantse ei taheta enam joosta,” ütleb 2004. aasta sügisel kestvusalade vanemtreeneri postile asunud Sellik.
Rahvajooksudele koguneb tuhandeid osalejaid ja ka 800 m jooksus jätkub Kuldliiga etappidel startijaid, kuid Eesti meistrivõistlused 10 000 m distantsil kujunevad kümmekonna mehe jõuprooviks. Peale meistrivõistluste on hooajal veel vaid üks-kaks kõige pikemat staadionijooksu.
On tõenäoline, et Mart Vildi 1966. aastal joostud 1500 m Eesti rekord 3.39,0 saab tänu 21-aastase Nikolai Vedehini või sama vana Tiidrek Nurme väledatele jalgadele löödud. Kuid Selliku 5000 m ja 10 000 m rahvusrekordid 13.17,2 ja 27.40,61 jäävad rahumeeli püsima.
Just Nurmest ja Vedehinist loodab Sellik näha järeltulijaid kujunemas. “Nurme peab pikemale distantsile üle minema ja ilmselt lähebki,” arvab kahes olümpiafinaalis jooksnud ja 1976. aastal 5000 m maailmarekordist nelja sekundi kaugusele jäänud Sellik.
Sarnaselt suusatamisega nõuab jooks seitsme–kaheksa-aastast järjepidevat pingutust, et tehtud töö kuhjuks. Kuid kas on Eestis leidub võhmamehi, kes suudavad suhteliselt hilises eas tippu jõudnud Jaak Mae ja Andrus Veerpalu kombel aastaid koorukesi süües musta tööd teha?
“Tõsi, suusatamises on tehnika märksa keerulisem ja sellega annab üsna palju ära teha. Jooksutehnika on lihtsam ja mustadele meestele on raske vastu saada,” arutleb Normak.
Kaheksa-aastase plaaniga töötav Sellik esialgu mustanahaliste jooksuimede alistamisele ei mõtle. “Kõigepealt tuleb Euroopas läbi lüüa, kuigi näiteks prantslased toovad üha rohkem aafriklasi sisse,” lausub ta.
Ta usub, et kolme aasta pärast jõuavad keskmaajooksjad tiitlivõistlustele. Vedehin ja Nurme said juba mullu jagu sel suvel peetava U23 EM-i 1500 m normist ja Veera Duman täitis juunioride EM-i 800 m normi.
Teivashüppes vaikus
Viimastel aastatel on teivashüppe latti alla lastud kogu maailmas. Just teivashüppajana oma säravat mitmevõistlejateed alustanud Erki Nool olnuks talvisel EM-il Birminghamis isikliku rekordi 5.60-ga neljas. Valeri Bukrejevi Eesti rekord 5.86 ületab aga tervelt 15 sentimeetriga sakslase Danny Eckeri võidutulemuse.
Nendest kõrgustest lahutab teivashüppeliidrit, 24-aastast Eigo Siimut nagu valgusaasta – ta kergitas sisehooajal isikliku rekordi 5.21-ni.
“Eks see ole vaba aja veetmise vorm. Ei ole mul kindlat treenerit ega seljatagust,” tunnistab Siimu, et teivashüppe treenimine on nagu põlveotsas nokitsemine. Tema treeneriks võib vabalt pretendeerida mitmevõistlejast eakaaslane Madis Kallas, kes ainsana on näinud Siimu kõiki nelja 5.20 ületamist.
“Kuna kedagi teist ei leidnud, kutsusin Madise sammu vaatama. Ka Aivo Normakuga olen suhelnud,” lausub Siimu.
Korralik teivas maksab 10 000 krooni. Siimu sai kergejõustikuliidult Euroopa karikavõistlustel osalemise eest toetust täpselt poole vähem – 5000 krooni. Poole teiba raha! Võistlusvarustuse peaks muretsema klubi, paraku suudavad seda vaid jõukamad. Mullu pidigi Siimu peamiselt Noolelt ja Kristjan Rahnult hüppevahendit nuruma.
Kevadel ülikooli lõpetava ja seejärel tööd otsima hakkava Siimu seljatagune on tühi. Edetabeli esikümnes on kaheksa mitmevõistlejat, viie meetrini ei küündinud neist keegi.
“Enamik poisse hakkab mitmevõistlust tegema, teivast treenivad täpselt nii palju, et mingi kindel kõrgus üle hüpata,” sõnab Siimu, kes ise loobus kümnevõistlusest teivashüppe kasuks USA-s ülikoolis õppides.
Üks väheseid kantse, kus Eestis teiba abil latist “üle ronimist” põhjalikumalt harjutatakse, on Laiusel paiknev SK Contra.
“Teivashüpet on raske treenida, kuna pead kogu aeg kohal olema,” lahkab noori õpetav Lindepuu. “Kui mingi tehnikaviga süveneb, võid järgmine kord endale juba häda teha. Teivashüppetreener ei saa tegeleda samal ajal teiste aladega.”
Tipptreenereid on Eestis kaks: Noole esimene juhendaja Rein Sokk ja Bukrejevit voolinud Vladimir Stepanišin. Kui esimesel ei jätku Premia jäähalli juhtimise kõrval treeneriametiks piisavalt vaba aega, siis koostööd teisega pole lootustandvamad teibamehed lihtsalt proovinud. Stepanišin tõestas, et pole pärast Bukrejevi lõpetamist rooste läinud – ta aitas 19-aastase Kristina Ulitina mullu nelja meetrini.
