Esiteks tekitas küsimusi, miks just need viis sündmust nominentideks nimetati: Mart Seimi rekordid ja neljas koht tõstmise ­MM-il, Gerd Kanteri otsustav kolmas katse Zürichi EM-il, Rasmus Mägi rekordid ja hõbemedal, Ats Purje värav mängus Sloveeniaga ja SEB Tallinna maraton. Kas me valime ikka Eesti rahva aasta spordihetke või ETV sporditoimetuse aasta spordihetke? Võib-olla liigutas tennisefänne rohkem hoopis Jürgen Zopi võit Jarkko Niemineni üle või Kaia Kanepi kohtumine Serena Williamsiga? Võib-olla jäävad vehklemishuvilised mäletama Irina Embrichi otsustavat torget naiskonna EM-i veerandfinaalis Venemaa vastu? Näiteid võib tuua igalt alalt. Mida ma sellega öelda tahan? Niivõrd kaalukat auhinda nagu „Aasta spordihetk” välja andes peaks valiku tegemine olema rohkem läbimõeldud ja publikut kaasama. Palju suurema tähenduse annaks auhinnale see, kui ka nominendid oleks valinud rahvas.