Eelmise aasta lõpus sain Lincolnist pakkumise tulla peatreeneriks, sest eelmine peatreener oli poolte kokkuleppel lahkunud. Neil oli vastust kiiresti vaja, sest juba jaanuari esimesel nädalal ootasid ees mängud. Nende pakkumine näis hea. Leppisin siinse jalgpalliliiduga kokku, et arutame minu tulevikuperspektiivi ja nende soove, aga erinevatel põhjustel jäi see kohtumine ära. Aeg hakkas otsa lõppema ja Lincoln soovis vastust, seega ma ütlesin neile „jah”.

Detsembri keskel oli mul esimene kokkusaamine Lincolni tegevjuhiga, aga see ei läinud minu jaoks ootuspäraselt. Osa asju, mida ta rääkis, hakkasid mind tagasi Eesti poole kallutama – ma olin niikuinii juba varem kahevahel. Enne jõule tulin koos abikaasaga Eestisse ja kohtusin siin jalgpalliliidu uue peasekretäri Anne Reiga, kes ütles, et nemad oleksid rõõmsad, kui ma jätkaksin.

Tahan lükata ümber müüdi, et ainus põhjus, miks ma siin olen, on see, et ma ei leia Inglismaal tööd! Olen siin sellepärast, et tahan olla.

••Naiste jalgpall pole Eestis populaarne ega ka jalgpalliliidu prioriteetide seas. Kas see teid ei häiri?

Jalgpall on Eestis üleüldse üsna noor spordiala. Selge on see, et siin peab prioriteete seadma. Ma arvan, et üsna suur edasiminek oli juba see, et nad omal ajal üldse minu siia kutsusid.

Naiste jalgpall on igal pool maailmas pidanud võitlema negatiivse ja halvustava suhtumisega, aga asjad muutuvad paremaks. Paljude jaoks on naiste jalgpall kaua olnud parimal juhul lihtsalt väike lõbus ettevõtmine. Tegelikult ei ole naiste ja meeste jalgpallil vahet, kui me räägime võitlusvaimust või pühendumisest. Kui võtame maailma parimad 11 meesmängijat ja paneme nad platsil vastamisi 11 parima naismängijaga ja võrdleme neid ainult mängutehnika alusel, siis need elemendid ei erine teineteisest nii väga! Jah, mehed on kiiremad ja tugevamad, aga tehniliselt häid mängijaid on naiste seaski palju. On olemas oma nais-Messid ja nais-Ronaldod.