Kõige esmane on treenerite palga teema. Spordikongressidel on sellest palju räägitud, kuid jõudnud pole jutt kuhugi. Vaadatud on nii riigi ja ministeeriumi kui ka EOK poole, kuid sinna kahe vahele see mure ongi kukkunud. Minu seisukoht on, et eelkõige on see EOK lahendada.

Võimalusi on mitu. Algust on tehtud projektiga, kus koostöös omavalitsuste, ministeeriumi ja EOK-ga luuakse igasse maakonda spordimeisterlikkuse grupid, kus treenerite palk on samal tasemel õpetaja-metoodiku palgaga, mõistagi laienevad ka kõik sotsiaalsed garantiid.

Praegu on see käivitunud neljas maakonnas, kuid kui kõik tööle saame, on meil juba 70 treenerit, kelle palgast pool maksab omavalitsus ja teise poole EOK koostöös sponsoritega. Samuti on eesmärk teha kohalike spordiklubide ja -koolidega koostööd, nii et iga neljanda ja viienda kategooria treener saaks palka. Mõistagi teeb otsuse omavalitsus, kuid EOK roll on sellistes küsimustes jõuliselt kaasa rääkida.

••Treenerite palga küsimus on tõepoolest kaua lahenduseta olnud. Kuid mis on täiesti uued, värsked suunad, millega te EOK etteotsa astuksite?

Kindlasti tahan käivitada Eesti noorte olümpia. Nii mõnigi ütleb selle peale, et olen stagna, aga et paremini selgeks teha, siis mõtlen selliseid võistlusi, nagu olid koolinoorte spartakiaad või Rukkilillemängud. Noored selgitaksid välja, kes lähevad Eestit esindama noorte olümpiale Euroopasse või maailma. Kuni sinnani välja, et võistlusel oleks oma särk, nagu praegu on teatejooksul, mida noored kannavad suviti ka pärast jooksu.

Samuti soovin ellu kutsuda järelkasvuprojekti 19–24-aastastele noortele. See on iga, kui sportlasel on kõige raskem toime tulla noorte ja täiskasvanud klassi vahel. Projekt koondaks 15 noort pallimängudest, individuaalaladelt, mitteolümpiaaladelt. Fondile panen ise aluse, loobudes EOK juhi palgast. Koos maksudega teeb see aastas vanas rahas miljon krooni.